Saa minu kuningannaks. Cindy Rinthal

Чтение книги онлайн.

      “See juhtus üks kord,” Loren sirutas end toolileenile, “ma ei taha selle kordumist.”

      Üldiselt, oleks Alex tahtnud talle meelde tuletada, et see ei juhtunud mitte üks kord, vaid hoopis … kaks korda. Probleem oli selles, et ta tookord tahtis selle kordumist.

      “Ma tõotan, et peale sissekolimist hoian distantsi.”

      Mees naeratas rahustavalt.

      Kuigi Alex uskus siiralt oma sõnadesse, piinasid teda siiski kahtlused. Suudab ta kaua antud lubadust pidada? Juba praegu on raske distantsi hoida. Loren on ju nii kenake: suured rohelised silmad, tumedad, õlgu katvad juuksed, sile elevandiluu värvi nahk. Mitte mingeid defekte. Kõigele lisaks veetlev kalduvus iga provokatsiooni peale punastada.

      Veeta temaga järgnevad kuus kuud – see on nauding.

      “Isegi kui selle privileegi eest maksta tuleb,” mõtles mees rõõmutu naeratusega.

      “Võiksite mulle oma ridamajas ühe ringkäigu teha,” tegi Alex ettepaneku, “pärast räägime rahast.”

      Kuni selle aastani oli Alexil puudunud vajadus mõelda palju mingi asi maksab. Praegu ta muud ei teegi, kui mõtleb rahast. See on kohutavalt ebameeldiv. Talle tundus halva toonina rääkida dollaritest ja sentidest, kuid samas puudus tal valik.

      “Sellest ei tule midagi välja,” porises Loren.

      “Millest ei tule välja,” küsis Alex süngelt, “tänasest ekskursioonist? Või rääkimine rahast?”

      “Ei üks ega teine,” ütles Loren, “räägin teile viimast korda. Teie kolimine minu juurde on täiesti vastunäidustatud.”

      4. peatükk

      LÄINUD KOHVIKUS ALEXIGA lahku, suundus Loren koju. Postkastis oli hunnik arveid. Hetkeks haaras teda kiusatus võtta vastu ema filosoofia: midagi ei näe, midagi ei kuule, millestki ei saa aru ja visata arved lihtsalt prügikorvi. Selle asemel asetas ta arved lauale, kus asusid teised tasumist ootavad arved.

      Lorenit haaras valulik tunne. Broadway Akadeemia maksis oma õpetajatele kord kuus. Tšekk, mille ta sai, oli juba täielikult kulutatud.

      Kui ta Alexil enda juurde kolida lubab, saab ta vajaliku raha. Ehk jätkub siis raha ka kašmiirist kampsuni jaoks, mida ta Nordstormis nägi.

      Loren loobus sellest hullumeelsest mõttest ja tuletas endale reaalset asjade seisu meelde. Alex ei ole ju ainus variant. Saint-Louis on suur linn ja elukohta otsivad siin kindlasti paljud mehed ning naised. Tuleb vaid üks nende hulgast üles leida.

      Kaks tundi olid Loreni optimismi kahandanud, kuid oma kavatsusest ta ei loobunud. Ta helistas läbi kõik, kes talle vaid meenusid. Kõigile esitas ta ühe ja sama küsimuse – kas keegi teab inimest, kes oleks temaga koos nõus korterit üürima?

      Probleem seisnes selles, et Loren ei saanud oodata – hulk arveid ootas maksmist.

      Ootamatust telefonihelinast hakkas süda hüppama ja tärkas lootus. Loren tõstis toru, samal ajal saatust anudes, et keegi sõpradest oleks talle valmis teatama inimesest, kes korterit otsib. Laenukompanii saab õnnelikuks. Loren tundis juba praegu kašmiiri puudutust oma nahal.

      “Loren,” ema hääles kostis imestus, “ei lootnud sind kodust leida.”

      Loren surus oige alla. See oleks võinud parem reklaamiagent olla.

      “Mul oli plaanis jätta teade automaatvastajale.”

      “Võin toru ära panna ja automaatvastaja sisse lülitada. Siis saad mulle oma teate jätta,” tegi Loren ettepaneku.

      Clarisse hakkas naerma, ilmselt mõistmata, et tütar ei naljata.

      “Meie isaga tahame sind täna lõunale kutsuda.”

      Loren vaikis ohtu tunnetades.

      “Täna on laupäev, arvasin, et teile tulevad külalised,” vastas ta lõpuks.

      “Nad tulevadki,” jätkas ema rõõmsalt, “kuid see ei tähenda seda, et meie tütar ei võiks tulla.”

      “Aitäh kutse eest, kuid mul on juba õhtuks plaanid,” ütles Loren.

      “Kohting?” küsis ema.

      Ema hääles kostis selge imestus.

      “Kavatsen Sarah juurde lõunale minna.”

      “Ütle talle, et tuled teine kord,” ema ütles seda nii, nagu oleks asi juba otsustatud, “ma ei rääkinud sulle, et isa kohtus eile klubis ühe väga meeldiva mehega. Ta arvab teid teineteisega hästi sobivat.”

      Ootamatult asusid kõik mosaiigitükikesed oma kohale.

      “Luba mul ära arvata,” rääkis Loren, “see meeldiv noormees tuleb täiesti juhuslikult meie juurde lõunale?”

      “Loomulikult ta tuleb,” ema sõnades kostis ilmne rahulolu, “see on suurepärane saak: kolmekümne kolme aastane, tagasihoidlik, köitev, juhib isiklikku äri. Ja pean lisama, et väga edukalt. Kõige tähtsam, ta ei ole abielus.”

      “Ei ole abielus,” ei suutnud ema Loreni kahtlusi hajutada.

      “Varsti ei ole,” täpsustas ema, “ta ajab lahutuse asju.”

      “Ta on ju siis abielus?”

      Kuidas ka Loren püüdis emotsioonideta rääkida, kostis tema hääles ikkagi pettumus.

      “Sa ei kuule mind,” konstateeris ema muretult, “ta kohtus juba advokaadiga. Paremat aega tutvumiseks on raske leida. Rääkisin sulle, et ta on ettevõtja?”

      “Jah, sa rääkisid.”

      Loren õnnitles ennast, sest tal õnnestus rahulikuks jääda, kuigi tal kõik sees kees.

      “Jah, aga nagu ma juba sulle ütlesin, on mul täna õhtul teised plaanid.

      Isegi, kui mul ei oleks midagi teha, siis abielus mehed mind ikkagi ei huvitaks.”

      “Ta ei ole abielus,” protesteeris ema, “ta …”

      “Ja-jah, vormistab dokumente.”

      “Sellise lähenemisega ei leia sa endale kunagi kedagi sobivat,” ohkas Clarisse.

      Telefoniliinil valitses vaikus.

      “Loren, kullake,” seekord oli ema toon andestav, “sa lõunastad Sarahga teine kord. Ma tean, et Chad sulle meeldib. Anna talle võimalus. Aega ei tohi mööda lasta. Pead ta kinni püüdma, kuni ta veel ligipääsetav on.”

      Loren mõtles emale meelde tuletada, et mees ei ole ligipääsetav, kuid mõistis siis selle mõttetust. Kui Clarisse endale midagi pähe võttis, siis muutus ta kurdiks.

      “Ma ei muuda oma plaane õhtuks,” imestades juba sajandat korda, et ta selliste vanematega koos on ellu jäänud. Oma hingesügavuses on nad loomulikult head inimesed, kuid nende maailmavaade on imelik.

      “Mind ei huvita sinu СКАЧАТЬ