Sõna jõud. Mikk Sarv

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oli jälgida kahekümnes laudkonnas samaaegselt tekkivaid mõtteid, mis arvutite kaudu jõudsid asjatundjate laudkonda, kus neid mõjusamaks püüti sõnastada. Samas tõi see protsess kaasa ka esimese pettumuse – uute mõtete ja lähenemisviiside tekitamisel kippusid eriti uudsed mõtted takerduma nii laudkonnas istuva mõtete arvutissekirjutaja kui ka asjatundjate paneelis istujate arusaamisvõime teha. Tulemuseks oli tihtipeale uudsete mõtete tasalülitamine varem teada-tuntud tavamõteteks.

      Näiteks pakuti meie laudkonnas välja mõte, et militaarvaldkonnas tehtud leiutused antaks hiljemalt viie aasta möödumisel tsiviilkasutusse. On ju paljud väärt leiutised nagu Internet, mikrolaineahi ja mitmed muud algselt pärit militaarvallast. Paraku takerdus mõte juba meie laudkonnas ning tõi peagi meie laua juurde inimese asjatundjate laudkonnast, hämmeldunud sõnastaja, kes küsis, kas me tõesti tahame närvigaasi anda koolilaste käsutusse.

      Teine takerdumine ilmnes seoses sellega, et meiega oli kaasas meie äsja kuueseks saanud tütar Aotäht. Mitmedki korraldajad tunnistasid, et neid tabas hetkeks õudus: laps konverentsiruumis! Aotäht ei lasknud end sellest suurt segada – ta joonistas kodu, südameid, lilli, liblikaid, kalu ja vette loojuvat suur punast päikest. Paljud fotograafid olid ta tegevusest vaimustuses, fotoaparaadid aina plõksusid ümber. Vaheajal tulid mitmed osalejad meie juurde ja tunnistasid, et oleksid pidanud ka oma lapsed kaasa võtma.

      Siit ka mõte – kui tahame elujaatavalt vaadata elurikkuse kasvamise poole, siis peame kõigepealt võtma kaasa lapsed, need, kes selles elurikkamas tulevikus elama hakkavad. Küllap on üks põhjusi, miks elurikkus on taandumas, just selles, et me ei võta kaasa lapsi, kes ometi on ju palju elurikkamad kui meie, täiskasvanud.

      Maarahva tavapärases olemises, nii nagu teistegi põlisrahvaste juures, suhtuti lastesse ja nende otsustusõigusesse täie lugupidamisega. Saamidel on juba mõneaastastel lastel oma põhjapõdrad, kelle saatuse üle vaid nemad ise otsustavad. Laste otsustus- ja omandiõigus kasvatab neis vastutustunnet. Vaid selline kogukond suudab toime tulla sellega, et sajandeid kasutuses olnud puisniidul loendatakse rekordarv taimeliike ühe pindalaühiku kohta, nii nagu Läänemaal Laelatul.

      Meie rahva põlisväärtused ja olemisviisid on suutnud elurikkust suurendada meid ümbritsevas maastikus. See on see pärimuslik vaimuvara, mille kohta Jakob Hurt ütles, et kui me ei ole suured arvult, siis saame olla suured vaimult. Sedasama vaimu peame kandma, võttes kaasa lapsi rahvusvahelistele kogunemistele, hoides ning hoolides elust meie kodude ümber ning väekates pühapaikades.

      Haav

      Vahel juhtub, et meie terviklikku ja rõõmsasse olemisse lõikub haav. Lõikajaks võib olla kuri sõna, mõte või isegi pilk. Haavatud olek sunnib otsima pelgupaika, kus vaikuses ja rahus taastuda ning terveneda. Kes võiks pakkuda sellist paika?

      Mehetapja Maie laul on üks dramaatilisemaid meie regilauluvaras. Mai tantsib mäe peal nõiatantsu, tal on sulg suus, pärg pääs, hanesulg hambas. Tants on nii vägev, et sellest lummatud Jüri kosib Mai endale naiseks.

      Mai söödab Jürje sealihaga ja joodab õllega, lõpuks viib endaga magama. Kuid nüüd läheb midagi teisiti kui tavaliselt inimestel. Mai seab noad voodipõhja ja Jüri läheb otseti odaje, nuketi nuateraje.

      Edasi magab Mai rahumeeli hommikuni. Küllap magaks lõunanigi, kuid eit, Jürje ema, läheb Maie üles ajama, et ta loomad küla karjamaale ajaks. Siis leiab ta voodi täis verd.

      Eit tõreleb Maiega, miks ta oma noore mehe surmas. Mai üritab vastu vaielda, väites, et ta kahjas vaid ohvrilooma – lambatalle, vasika ja musta kuke. Eit käib vaatamas ja leiab kõik nimetatud loomad-linnud elus olema.

      Nüüd algab painajalik tagaajamine. Mai otsib varju erinevatelt metsapuudelt, kuid nii kuusk, kask kui lepp teatavalt uhkelt, mille valmistamiseks nad end juba inimesele lubanud on ja kuidas nad seetõttu Maie pelgupaigaks kõlbmatud on.

      Lõpuks on haab nõus Maie oma koore alla ja lehtede ligi võtma.

      Mai on haavapuu sees kenasti peidus, kuid jälg temast jääb haava lehtedesse. Kevaditi puhkevad need pungadest veripunastena. Suvi läbi värisevad lehed hirmunult iga õrnemagi tuulevirvenduse puhul. Ja sügisel enne varisemist värvuvad haavalehed taas veripunaseks.

      Nii tuletab haavapuu maikuus meelde loo Maiest. Mai tappis Jürje nagu ohvritalle. Samamoodi kahjab maikuu jürikuised uhked ja kinnised pungad, päästes võrsete kasvamisega roheluse voolama.

      Taimedele rohelist värvi andva klorofülli molekul erineb inimeste ja loomade verd punaseks värvivast hemoglobiinist ühe keemilise elemendi võrra – klorofüllis kesksel kohal oleva magneesiumi asemel on hemoglobiinis raud.

      Nii oleme omavahel lähedased – meie roheverelised vennad-õed taimerahva hulgast ja meie ise punaverelisest maarahvast. Ka mehetapja Maie laul aitab seda meeles hoida.

      Hani

      Haned läksid, halvad ilmad, ütleb vanasõna. Ja õige ta on – kui viimased haned on taeva all, siis läheb ilm tõsiselt halvaks. Tuuleiilid kisuvad viimaseid heledaid lehti puudelt, vihma valab ikka ja jälle.

      Aga haned pole selles süüdi, et ilm nende lahkumise järel halvaks pöörab. Pigem vastupidi – kuniks haned on meiega, püsib ka ilm õdusa ja heana. Soome põhjaosas Inari järve ääres teavad saamid, et hani on puhtaim, kauneim ning Jumalale lähim lind.

      Sama on tõdenud ka paljud teised rahvad maailmas. Tiibeti suutra „Rumalusest ja tarkusest“ jutustab loo, kus Buddha koos munkadega muudavad end hanedeks ja lendavad, kuhu vaja. Marid Volga jõe ääres laulavad valgest emahanest, kes veel valgem kui valge. Hiina „Muutuste raamatus“ kirjeldatakse tütarlapse abiellu jõudmist hane võrdkuju kasutades. Karjalas Äänisjärve kaljujoonistel on haned ja luiged keskseks motiiviks. Hanede ja luikede mängu mängivad lapsed lasteaedades tänapäevani, selle mängu algkuju on jäädvustatud nelja tuhande aasta vanustel kaljujoonistel. Hanerasv on tõhus vahend küha ja kopsuhädade ravimiseks. Muhu saarel ja Lääne-Eestis on tuntud hanedeks käimine kadripäeval ja jõuluajal. Hani on väärikas eeskuju ja kaitsevaim. Kuidas aga saada lähedaseks hanedele?

      Seda tehakse lauldes, mängides, kahjates, hanesid vaadeldes ja kodus pidades.

      Meie regilauludes nimetavad noored neiud end meelsasti hanedeks. Müütiline laul „Haned kadunud“ kirjeldab, kuidas teises ilmas süüakse haneliha leivana ja juuakse verd õllena – üsna samamoodi, nagu kirikus armulauaimes muutub leib Kristuse lihaks ja vein tema vereks.

      Hani on valguse, tarkuse ja Päikese võrdkujuks nii meie pärimuskultuuris kui ka üle maailma. Arvatakse, et sõna lind ongi algselt tähendanud hane. Ka Linnutee on mitmete hõimurahvaste jaoks Hanede tee. Kui hani on Päikese võrdkujuks, siis sobibki hästi nimetada Linnuteed tema miljardite tähtedega Hanede teeks.

      Rootsi kirjanik Selma Lagerlöf kutsus oma romaanis „Nils Holgerssoni imeline teekond läbi Rootsi“ haned koguni lastele maateadust õpetama. Peamiseks õpetajaks on vana emahani Rootsi Saamimaalt – Akka Kebnekaisalt. Akka tähendab saami keeles vanamemme, Kebnekaisa on Rootsi kõrgeim mägi, mille tipul ei sula lumi ka suvel. Selliseid mägesid kutsuvad saamid Kaisadeks.

      Tänapäeval on igaühe lähim kokkupuude hanedega küllap hane udusulgedest patjade kaudu, mis sügava ja mõnusa ööune tagavad, viies magaja muistsete muinasjuttude radadele – miks mitte ka Saamimaa lumistele mäetippudele.

      Hing

      Maa hingab nagu kõik elusolendid, kes temast sõltuvad. Soojal ajal pole maa hingamist näha, nii nagu ka inimeste või loomade hingamine СКАЧАТЬ