Onu Bella. Koduperemehe nipiraamat. Igor Maasik

Чтение книги онлайн.

      Kirsskontpuu

      Enne kui kevadrohelus mu aias võimutsema hakkab, üllatab aprilli viimastel nädalatel nii aednikku kui ka ümbruskonna uudishimulikke kollastesse õitesse uppunud lehtimata kõrge põõsas. Pean sageli vastama küsimustele õitseja nime ja päritolu kohta. Osa teadmishimulisi loodussõpru kipub ekslikult arvama, et aiaasukas on õlipuuliste sugukonda kuuluv forsüütia, kes kannab samuti kollaseid õisi ja on ülivarajane õitseja.

      Õigupoolest on kevadekuulutaja kirsskontpuu (Cornus mas).

      Minu aias kasvab koguni kaks umbes nelja meetri kõrgust kirsskontpuud, sest ukrainlane, kellelt puukesed ostsin, soovitas soetada kaks isendit. Risttolmlemise tulemusel õnnestub ehk viljugi saada – nii kõlas asjakohane, omakasupüüdmatu soovitus.

      Kirsskontpuu õied on koondunud lühiraolistesse sarikatesse. Ühes sarikas võib olla õiekesi päris palju, 10–15. Õitsemist ei jätku kauaks. Jahedal kevadel jagub silmailu paariks nädalaks, soojal kevadel veel vähem.

      Kirsskontpuu koor on tumepruun ja rõmeline, kohati soomusjas. Kassid armastavad seda puud. Nad nüritavad puu najal küüsi ja kasutavad tüve samamoodi nagu maniküürija küüneviili. Puit on kirsskontpuul kõva ja tihe, isegi nii tihe, et hoolduslõikusest jäänud kogukam tükk oksa ei püsinud vee peal, kui testisin selle ujumisomadusi. Lehed on läikivad, helerohelised ja munajaselliptilised, nõnda on puu suvel dekoratiivne.

      Ka sügisel, lehtede kolletumise ajal, jätkub ilu kauaks.

      Minu kirsskontpuud ei hiilga viljakandvusega, mis paneks õhku ahmima. Ju ei asu Tartu kliima poolest samas kaalukategoorias kui päritolumaa Lääne-Ukraina. Talviseid külmakahjustusi olen täheldanud minimaalselt. Püüdlikult tuleb hoolitseda, et puud saaksid kätte oma akuutse lubjavajaduse.

      Kirsskontpuu viljad on äravahetamiseni sarnased kohvipuu viljadega, mis peidavad end lehtede varjus. Neid kuni neli grammi kaaluvaid üllatusi on sageli raske märgata. Punased viljad on söödavad ja silinderjad. Päikesepoolne vili võib kasvada kuni paari sentimeetri pikkuseks. Kõige paremate maitseomadustega on mahavarisenud viljad, seevastu valmimata kujul on neil tugev kootav toime. Täisküpsenud vilja maitset kirjeldan kui sümbioosi kirsist ja jõhvikast. Vilja sees peitub pikergune kivikene.

      Kirsskontpuu viljadest olen proovinud valmistada keedist ja teravat kastet. Viimane kuulub minu ebaõnnestumiste hulka, keedis aga mitte. Küpseid vilju on kerge ja lihtne püreestada. Tuleb kasutada üldtuntud võtet: keeta vähese veega poolpehmeks, seejärel eraldada sõelal puulusikaga hõõrudes ja manipuleerides püree ja mittevajalikud seemned. Püree tuleb suhkruga aeglaselt tihedaks keeta ning keedis ongi valmis. Kes tahab katsetada, võib valmistada keedist moosisuhkruga. Kuna viljad sisaldavad rohkesti happeid (14–24 %, peamiselt õunhape), siis ei tohi suhkruga koonerdada.

      Meeldejäävaid aroomielamusi kirsskontpuu viljade kuumkäitlemine ei paku, küll aga on saadud keedis asendamatu lisand valgele plombiirjäätisele. Võtmesõna on nii maitse- kui kunstipärase serveerimise puhul ka visuaalne nauding. Meenutab ju valge jäätis koos punase keedisega Tartu ja Poola lippu.

      Melon.

      Baklažaani valminud viljad.

      Arbuusi valminud vili.