Marslaste teine sissetung. Sari: «Orpheuse Raamatukogu». Arkadi Strugatski

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ härra Apollon, aga ministeeriumist ei ole veel vastust tulnud,» vastas ta tembeldamist katkestamata. Tammusin natuke kohapeal ja hakkasin ukse poole minema. Tundsin end halvasti, nagu alati ametiasutustes. Aga täiesti ootamatult peatas ta mind üllatava teatega. Ta ütles, et juba eilsest saadik ei ole Marathoniga mingit sidet.

      «Mis te räägite!» ütlesin mina. «Kas tõesti ei ole manöövrid veel lõppenud?»

      «Millised manöövrid?» imestas tema. Nüüd mu kannatus katkes. Seniajani ei ole ma kindel, kas tasus seda teha, aga ma vaatasin talle tähelepanelikult otsa ja ütlesin: «Kuidas millised? Needsamad manöövrid, mida teie eelmisel ööl jälgida suvatsesite.»

      «Kas need olid siis manöövrid?» lausus ta kadestamisväärse külmaverelisusega ja kummardus uuesti oma ümbrike kohale. «See oli ju ilutulestik. Lugege hommikusi lehti.» Oleks pidanud, oi kuidas oleks pidanud ütlema talle paar sõna, seda enam, et olime sel hetkel toas ainult kahekesi. Aga mina ju niimoodi ei suuda.

      Kui ma jõudsin meie platsile, käis seal juba vaidlus öise fenomeni olemuse üle. Meie omasid oli juurde tulnud: kohal olid Myrtilos ja Pandareus. Pandareus oli lahtiste hõlmadega vormikuues, habe ajamata ja öisest valvekorrast väsinud. Myrtilos ei näinud sugugi parem välja, sest ka tema oli kogu öö maja ümber vahti pidanud ja häda oodanud. Kõigil olid käes hommikused ajalehed ja arutelu objektiks oli «Meie vaatleja» artikkel pealkirjaga «Pidu meie ukse all».

      «Meie vaatleja» teatas, et Marathon valmistub tähistama oma saja viiekümne kolmandat aastapäeva ja nagu saadi teada seni usaldusväärsest allikast, oli eile öösel toimunud ilutulestiku proov, mida võisid nautida ka ümbruskonna linnad ja asulad umbes kahesaja kilomeetri raadiuses. Tasub Charonil ainult komandeeringusse sõita, kui meie ajaleht kohe katastroofiliselt mõistuse kaotab. Oleks võinud vaeva näha ja ette kujutada, kuidas peaks välja nägema ilutulestik kahesaja kilomeetri kauguselt. Oleks võinud mõelda, et mis ajast saadavad ilutulestikku maa-alused tõuked. Kõike seda rääkisin omadele ka, aga nemad vastasid, et teavad ka ise väga hästi, mis aasta praegu on, ja soovitasid lugeda «Mylesi Teatajat».

      «Teatajas» oli must valgel kirjas, et «täna öösel võisid Mylesi elanikud nautida muljetavaldavat vaatepilti sõjalistest õppustest, kus kasutati kõige uuemat lahingutehnikat».

      «Mida ma rääkisin!» olin ma hüüatamas, aga mind katkestas Myrtilos. Ta ütles, et varahommikul tuli tema tanklasse kütust võtma võõras autojuht firmast «Kaugveod», ostis temalt sada viiskümmend liitrit bensiini, kaks purki mootoriõli ja kasti marmelaadi ning rääkis saladuskatte all, et täna öösel plahvatasid teadmata põhjusel maa-alused raketikütuse tehased. Surma olevat saanud kakskümmend kolm turvameest ja kõik öise vahetuse töötajad, lisaks olevat sada seitsekümmend üheksa töötajat teadmata kadunud. See jutt tekitas meis õudust, aga sapine Paralos salvas kohe agressiivselt: «Aga milleks talle siis marmelaad, ah?» Küsimus ajas Myrtilose tupikusse.

      «Olgu, olgu,» ütles ta. «Kuulsite. Kõik. Mulle aitab.»

      Ka meil ei olnud midagi öelda. Tõepoolest, kuidas puutub siia marmelaad? Calais susises, pritsis natuke tatti, aga lõpuks ei öelnud ikka midagi. Ja siis astus ette see vana eesel Pandareus.

      «Taadid,» räägib ta. «Kuulake. Need ei olnud mingid raketitehased. Need olid marmelaaditehased, selge? Nüüd hoidke alt.» Meil kõigil jäid suud ammuli. «Maa-alused marmelaaditehased?» lausus Paralos.

      «Kuule, vana, sa oled täna suurepärases vormis.» Me kõik patsutasime Pandareust seljale ja kinnitasime: «Jah, Pan, kohe näha, et magasid täna halvasti. Minotauros on sinust jagu saanud, Pan, sinu asjad on halvad. On aeg, on aeg minna pensionile, sõbrake!»

      «Ise politseinik, aga külvab paanikat,» solvus Myrtilos, ainus, kes oli võtnud Pandareuse sõnu tõsiselt.

      «Selleks ta Pan ongi, et paanikat külvata,» teravmeelitses Dymas. Ka Polyphemos viskas teravmeelset, kuigi täiesti ebasündsat nalja. Samal ajal, kui meie sellisel moel meelt lahutasime, seisis Pandareus nagu post, end silmnähtavalt puhevile ajades ja pead keerutades nagu härg, keda matadoorid ründavad.

      Lõpuks nööpis ta oma vormikuue kinni ja kraaksatas üle meie peade vaadates: «Rääkisite – ja aitab! L-l-laiali minna! Seaduse nimel!» Myrtilos läks oma tanklasse, ülejäänud meie omad suundusid trahterisse.

      Trahteris tellisime kohe õlut. See on nauding, millest ma enne pensionile jäämist puudust tundsin! Sellises väikses linnas nagu meie oma tunnevad õpetajat kõik. Sinu õpilaste vanemad arvavad millegipärast, et oled imetegija ja suudad oma isikliku eeskujuga takistada lastel oma vanemate jälgedesse astumast. Hommikust hilisööni kihab trahter neist vanematest, aga kui sina lubad endale ühe süütu kannu õlut, siis ootab sind järgmisel hommikul tingimata alandav vestlus direktoriga. Aga mulle trahter meeldib! Mulle meeldib istuda meeldivas meeste seltskonnas, pidada kiirustamata suvalistel teemadel tõsiseid vestlusi, püüdes hajameelselt selja tagant kostvat häälte suminat ja klaaside kõlinat, meeldib rääkida ja kuulata teravaid anekdoote, mängida nelja kuningat – väikeste panustega, aga väärikalt, ja võidu korral kostitada kõiki kannu õllega. Vaat nii.

      Iapetos tõi meile õlled ja me hakkasime rääkima sõjast. Ühe jalaga Polyphemos väitis, et kui see oleks sõda, siis oleks juba alanud mobilisatsioon, aga sapine Paralos vaidles vastu, et kui see oleks sõda, siis me ei teaks sellest juba midagi. Mulle ei meeldi sõjajutud, seetõttu oleksin parem mõnuga pensionitest rääkima hakanud, aga kus sa sellega… Polyphemos pani oma kargu risti lauale ja küsis, mida Paralos üldse sõdadest teab.

      «Kas sa tead näiteks, mis asi on tankitõrjerusikas?» küsis ta ähvardavalt. «Tead sa, mis tunne on istuda kaevikus ja näha, kuidas sinu poole roomavad tankid, ja sa pole isegi märganud, et oled oma püksid täis lasknud?» Paralos vaidles vastu, et tankidest ja täislastud püksidest ei tea ta midagi ega tahagi teada, aga vaat tuumasõjast teame me kõik ühepalju.

      «Heida pikali, jalad plahvatuse suunas, ja rooma lähema surnuaia poole,» ütles ta.

      «Tsivilist sa oled ja tsivilistina ka sured,» ütles ühe jalaga Polyphemos. «Tuumasõda – see on närvide sõda, mõistad? Nemad meid, meie neid ja kes laseb esimesena püksid täis, see ongi kaotaja.» Paralos kehitas ainult õlgu ja Polyphemos läks lõplikult endast välja.

      «Tankid!» röökis ta. «Lennukipommid! Pa-bah – ja püksid täis! Õige, Apollon?» Piisavalt röökinud, hakkas ta mälestusi heietama, kuidas me temaga lumeväljadel tankirünnakut tõrjusime. Mina ei talu neid mälestusi silmaotsaski. Kogu aeg ainult täislastud püksid! Ei tea, võib-olla oligi nii, ei mäleta. Ja ei tahagi mäletada. Aga Polyphemos – nagu oli sõjard, on ta selleks ka jäänud. Ei kujuta ette, mille peaks inimesel veel küljest rebima, et ta ei oleks enam allohvitser. Aga ehk on asi selles, et ta ei jäänud «kotti», nagu mina jäin. Või on asi hoopis iseloomus?

      Istumine oli pikale veninud ja ma otsustasin ühtlasi ka lõunat süüa. Tavaliselt on Iapetose juures head söögid, aga seekord oli tema klimpidega firmasupil tugev puiduõli maitse ja seda ma talle ka ütlesin. Tuli välja, et Iapetosel valutasid juba kolmandat päeva hambad, nii väljakannatamatult pealegi, et ta ei saanud õieti midagi maitsta. «Aga mäletad, Phoibos, kuidas ma sinul hamba välja lõin?» küsis ta kurvalt. Või veel! See oli seitsmendas klassis, kui me mõlemad jooksime Iphigeneia järel ja kaklesime iga päev. Issand jumal, kui kauged on need ajad, mil ma suutsin veel kakelda! Tuleb välja, et Iphigeneia on abielus mingi inseneriga lõunast ning tal on juba lapselapsed ja stenokardia.

      Kui ma läksin Achilleuse juurde, seisis härra Laomedoni maja juures see tema jube punane, soomustatud klaasidega auto ja roolis istus see vastik ilu-eedi, kes alati minu üle irvitas. Ka seekord hakkas ta minu kallal norima ja ma pidin СКАЧАТЬ