Mõtetes elatud elu. Helve Undo

Чтение книги онлайн.

      «Head päeva!» hõikas ta bussiaknast putkavahile ja keeras bussinina linna poole. Inimesi oli juba üsna palju liikvel. Esimeses peatuses ootas teda ees viis sõitjat. Kõik talle tuttavad, igapäevased tööle ruttajad. Ain oli juba nii kaua linnaliini sõitnud, et ta peaaegu kõiki oma sõitjaid nägupidi teadis.

      Lepa peatusest tuli tavaliselt peale ema lapsega, Sireli peatuses ootas punt koolijütse,Turu peatus oli pensionäride oma. Jaama peatus oli kõige huvitavam, sealt tuli bussi vahel ka mõni uus nägu. Täna oli uus nägu aga Pihlaka peatuses. Ain ei olnud tütarlast varem sõitjate seas silmanud.

      «Huvitav, kuhu tema siis nii varahommikul,» mõtles ta endamisi. «Ilus tüdruk oli,» järeldas ta pärast tüdruku väljumist.

      Päev läks edasi nagu ikka, bussiuksed kinni ja bussiuksed lahti, reisijad sisse ja reisijad välja. Lõunaks, vahetuse lõpuks, oli Ain tüdruku unustanud.

      Ta sammus kodu poole, Siim näpuotsas. Poiss vadistas pidevalt, aga Ainil ei olnud täna tuju poisi vadinaga kaasa minna. Ta teadis, et kodus ootavad teda veel Mart ja Kati. Ta teadis, et Inger ei olnud jõudnud süüa teha, nüüd jäi see tema õlule. Laste õppetükid tuli ka üle vaadata. Õhtu oli igatahes sisustatud.

      Tema oleks tahtnud istuda diivanile, võtta ühe õlle ja vaadata telekat. Seda oleks ta tahtnud, aga nüüd pidi ta pärast tööd minema ja tegelema majapidamisega. Kuidagi märkamatult oli selliseid õhtuid tema ellu üha rohkem tulnud.

      Ingeri tööpäevad muutusid aina pikemaks, pidevalt oli tal pärast tunde koolimajas tegemist. Ainile see ei meeldinud, aga ta kannatas ära. See oli juba abielu algusest saadik nii, et Ain kõik ära kannatas, kannatas sellepärast, et ilma Ingerita ei oleks ta osanud olla. Ta oli temaga harjunud. Tal oli kahju, et naisel üha vähem kodu jaoks aega jäi. Ja tema jaoks. Kuidas seda kõike naisele öelda, sellele mõtles Ain, minnes kodu poole, vadistav poiss näpus.

      Maret

      PÄRAST KÕNE LÕPPU PANI MARET END RIIDESSE ja läks välja. Täna tundis ta end juba paremini. Tal oli selle üle hea meel. Puhkus, mille ta ema surma tõttu seekord enne suve välja võttis, oli läbi saamas. Mõne päeva pärast pidi ta uuesti tööle minema. Ta lootis järelejäänud ajaga end nii korda saada, et suudaks tööl vastu pidada.

      Maret jalutas mööda merekallast. Hall merepiir oli sulanud ühte halli taevaga. Kaldast kaugemal valendasid merel luiged. Ta pani tähele kraaksuvaid hakke kirikutornis ja mere kohal lendavaid kajakaid. Rändlinnud oli oktoober juba teele saatnud. Ära lendavate lindude häälitsused olid Mareti jaoks sügise kaunimad helid, mis sünnitasid igatsust ka tema hinges. Sirutada tiivad ja minna. Inimesed olid andnud lindude lahkumisele kurva tooni. Mareti meelest linnud ise päris kindlasti nii ei mõelnud.

      Kurgede kolmnurgad taevas olid Mareti lemmikud. Toonekured olid linnud, keda Maret armastas. Need olid linnud, keda ta juba väga varajases lapsepõlves tundma õppis.

      Talle oli räägitud, et need linnud toovad emadele väikeseid lapsi. Maret uskus seda nii kindlalt, et ühel ilusal sügispäeval õues mängides ja kurgede ülelendamist kuuldes oli ta kõva häälega karjuma hakanud: «Kallid, kured! Tooge mu emale väikene tita!» Nii väga oli ta enda kõrvale veel üht last soovinud. Titat ta muidugi ei saanud, sai hoopis aastateks naerualuseks oma tookordse, südamest tulnud soovi pärast. Igal sügisel, kurgede mineku ajal, tuletati talle seda hüüdmist meelde.

      Hiljem, kui ta oli nende lindude kohta rohkem teada saanud, kiindus ta neisse veelgi. Sellel aastal olid toonela linnud juba lahkunud ja koos nendega oli lahkunud ka ema – üle Toonela jõe.

      Maret kõndis mööda promenaadi, mõeldes emast, kurgedest ja sügisest.

      Sügis oli Mareti lemmik. Ta tundis sügise tuleku kohe ära. Sügis algas erilise lõhnaga. Kõik võis veel suviselt haljendada, aga kui tuli see lõhn, tundis Maret sellest rõõmu. See täitis ta rahuga. Ta hakkas ootama värvilisi lehti puudel, lindude parvi ja kogu seda küllust, mis sügis toidulauale tõi. Sügis ei olnud Mareti meelest kurb, sügis oli helde. Enne külma talve kinkis ta inimestele nii silmarõõmu kui täis salved.

      Sügistorme armastas Maret üle kõige. Talle meeldis tormis vastutuult kõndida, tunda, kuidas tuul hinge kinni lööb, meeldis seista tormise mere kaldal ja lasta tuulel end räsida.

      Oktoober oli Mareti eriline lemmik. Värvide küllus, mida see kuu pakkus, oli vaimustav. Talle meeldis alla langenud lehtedes lapse kombel sahistada ja ilusaid vahtralehti koju vaasi tassida.

      Värviline sügis oli selleks korraks aga otsa lõppenud. Maretil oli ta seekord nautimata jäänud. Murega südames, haigla vahet käies, ei olnud tal silmi looduse jaoks. Nüüd oli talle sügise nautimiseks jäänud kõige porisem ja külmem aeg. Maret armastas ka seda osa sügisest, seda kõige hallimat, paksu ja määrduva poriga osa. Teda ei häirinud vihmasajud ega külmad lõõtsuvad tuuled. Tema jaoks oli käes aasta kõige rahulikum aeg.

      Ta jalutas mööda promenaadi. Puud olid juba raagus, mõnel üksikul oksal lipendas veel viimaste lehtede riismeid. Teeradu katsid virvendava veega suured lombid ja nendes mustjaks ligunenud lehed. Ta vaatas merele. Luikede laul kostis lahe teiselt kaldalt temani.

      «Luiged lähevad, lumi taga…» mõtles Maret endamisi. Selle vana salmi meenutamine tõi talle jälle kured meelde: «Kured lähevad, kurjad ilmad…»

      Eero

      MARETILE MEENUS ILUS SÜGISPÄEV. NAD OLID selle metsas luusimisega mööda saatnud: Eero, Pille ja tema. Auto olid nad ühe bussipeatuse kõrvale jätnud. Väsinult olid nad pärast metsaretke auto poole kõmpinud. Korraga oli Eero neist mõlemast, temast ja Pillest, õrnalt kinni haaranud ja neid seisma sundinud. Näpp suul, oli ta peatuse suunas osutanud. Bussipeatuse ees jalutas kurepaar. Seda märganud, ei suutnud Pille ja Maret naeru tagasi hoida. Kured ehmusid ja lendasid ära.

      «Nurjasitegi rändurite reisiplaani,» oli Eero naerjatega ühinenud. «Teie pärast peavad vaesed linnud jälle tiivad välja sirutama.»

      Kurgede meenutamine viis Mareti mõtted sookurgedele. Nende lindudega oli kõik teisiti. Sookurgi kuulis Maret esimest korda suure inimesena. Nende südantlõhestavad huiked tungisid tookord sügavale Mareti hinge. Sügiseti valdas teda soov neid uuesti kuulda, ta tundis neist puudust, tundis puudust südamepitsitusest, mida need huiked endaga kaasa tõid. Võimalus neid kuulama minna tal puudus. Koos Eero lahkumisega lõppesid Mareti kolamised mööda metsi ja järvekaldaid.

      Maret hoidis neid linde oma hinges. Sookured olid tema igatsuslinnud, kättesaamatud nagu unistused, mis kunagi ei täitu.

      Maret ja kaardid

      JALUTUSKÄIK OLI TALLE HÄSTI MÕJUNUD. ÜLE pika aja tundis ta, et tahab end hellitada. Ta astus poest läbi ja võttis riiulilt kaasa tüki oma lemmikkooki. Ta unistas kuumast kohvist sinna juurde.

      Koju jõudnud, pani ta kohe kohvi tilkuma. Alles siis läks ta esikusse tagasi, riideid seljast võtma.

      Üle väikese korteri levis mõnus kohvilõhn. Maret valas suure kruusi kohvi täis, lisas sinna kaks lusikatäit suhkrut ja sortsu koort. Ta pakkis lahti koogitüki ja istus köögilaua taha. Ta vaatas aknast välja ja nautis kooki. Üle pika aja oli tal endaga hea olla.

      Telefoni helin katkestas Mareti mõnusa oleku. See ei häirinud teda. Pisikese põnevusega tõstis ta toru hargilt.

      «Tere!» kostis torust reibas naise hääl. «Ma tahaks teada, kus mu mees on?»

      «Oodake, СКАЧАТЬ