Punane Sonja. Robert E. Howard

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ metsik, eriilmeline kamp. Siis nende vennad, sulufedžid, metsikud mehed tugevail hobustel, fantastiliselt kaunistatud karusnahkade ja sulgedega. Ratsanikud kandsid mütse ja leopardinahast mantleid, kärpimata juuksed rippusid sassis salkudena laiadel õlgadel ja räpaste habemete kohal särasid silmad fanatismist ja kanepist.

      Pärast neid tuli armee põhiosa. Kõigepealt beid ja emiirid oma vasallidega – hobuse- ja jalameestega Väike-Aasia feodaalläänidest. Siis spahid, raskeratsavägi, suurepärastel ratsudel. Ja viimaks Türgi impeeriumi tõeline jõud, kõige kohutavam sõjaväeline organisatsioon maailmas – janitšarid. Müüridel sülitasid mehed mustas raevus, tundes sugulasverd. Sest janitšarid polnud türklased. Väheste eranditega, kus türgi vanemad olid sokutanud oma järelkasvu nende ridadesse, et säästa neid talupoja rusuvast elust, olid nad kristlaste pojad – kreeklased, serblased, ungarlased, röövitud lapseeas ja kasvatatud islami vaimus, teades vaid üht isandat – sultanit, ja üht elukutset – tapja oma.

      Nende habemeta näod olid kontrastiks nende idamaistele isandatele. Paljudel olid sinised silmad ja kollased vuntsid. Kuid kõigi nende nägudelt paistis metsik raev, mille vaimus neid oli kasvatatud. Nende tumesiniste mantlite all helkis hea soomusrüü, paljud kandsid terasest peakaitseid nende kummaliste kõrgetipuliste kübarate all, mille küljes rippusid valged varrukalaadsed riidetükid, millest läbi olid torgatud vasepulgad. Pikad paradiisilindude suled kaunistasid samuti nende veidraid peakatteid.

      Peale skimitaride, püstolite ja pistodade kandis iga janitšar süütelukku, ja nende ohvitserid kandsid söepotte, et neid süüdata. Dervišid kiirustasid piki ridu edasi-tagasi, riietatud vaid kaamelivillast kalpakkidesse ja rohelistesse põlledesse, mida ääristasid eebenipuust kuulikesed, ise karjudes Ustavate toetuseks. Sõjaväemuusikud, türklaste leiutis, marssisid kolonnides, simblid helisesid, lautod pinisesid. Voogava inimmere kohal plagisesid ja kõikusid lipud – spahide tumepunane lipp, janitšaride valge lipp, kus oli kuldkaunistustega kaheteraline mõõk, ja valitsejate hobusesabadega lipud – seitse saba sultanile, kuus suurvesiirile, kolm janitšar-agaale. Nii näitas Suleiman oma võimu meeleheitlikele kafaritele.

      Kuid von Kalmbachi pilk keskendus rühmadele, kes sultani suurtükke üles seadsid. Ja ta raputas hämmeldunult pead.

      „Ainult välikahurid!” ühmas ta.” Kus põrgu päralt on kogu see raskekahurvägi, mille üle Suleiman nii uhke on?”

      „Doonau põhjas!” Ungari odamees irvitas metsikult ja sülitas vastates.” Wulf Hagen uputas selle osa sultani laevastikust. Ülejäänud osa tema kahuritest on kuulujuttude järgi vihmade tõttu sohu vajunud.”

      Gottfriedi vuntsid tõmbusid naeratusest turri.

      „Kuidas kõlas Suleimani teade Salmile?”

      „Et ta sööb ülehomme – 29. septembril – Viinis hommikust.”

      Gottfried raputas mõtlikult pead.

      4. peatükk

      Piiramine algas kahurite möirgamise, nooltevihina ja arkebuusiraginaga.

      Janitšarid võtsid enda valdusse varemeis äärelinnad, kus seintejäänused neile varju andsid. Palgasõdurite ja nooltevihma varjus asusid nad just pärast koitu metoodiliselt rünnakule.

      Piiratava kindluse kahuritornis, nõjatudes oma suurele mõõgale ja mõtlikult oma vuntse keerutades, vaatas Gottfried von Kalmbach, kuidas Transilvaania kahurimees seinalt minema pühiti, ajud peahaavast välja voolamas. Türgi arkebuus oli rääkinud müüridele liiga lähedal. Sultani välikahurid haugatasid nagu vihased koerad, lüües müüridest tükke välja. Janitšarid astusid edasi, põlvitades, tulistades ja uuesti laadides. Kuulid põrkasid kindlustustelt ja vingusid mürgiselt ringi. Üks tabas Gottfriedi kiivrit, pannes ta pahaselt ühmatama. Mahajäetud kahuri poole pöördudes nägi ta värvikat, kohatut tegelast selle kohale kummardumas.

      See oli naine, riides nii, nagu von Kalmbach polnud näinud isegi Prantsuse keigareid riietuvat. Ta oli pikk, vormikas, kuid nõtke. Terasmütsi alt tunglesid välja mässavad lokid, mis virvendasid punakuldselt päikese käes ta tugevail õlgadel. Kõrged Córdoba nahast saapad ulatusid talle poolde reide, nende sisse olid topitud kotjad püksid. Ta kandis kena Türgi soomussärki, mis oli ta pükstesse topitud. Tema nõtket pihta rõhutas vööle sõlmitud roheline siidrätik, mille vahele olid torgatud kaks püstolit ja pistoda, ning millel rippus ka pikk Ungari mõõk. Kõige peale oli hooletult visatud tumepunane mantel.

      See üllatav kogu kummardus kahuri kohale, sihtides seda viisil, mis vihjas rohkemast kui vaid põgusast tutvusest, rühmale türklastele, kes tirisid üht kahurit just laskeusalduses.

      „Eh, Punane Sonja!” hüüdis üks sõdur oma oda viibutades.” Tee neile põrgut, mu tüdruk!”

      „Selles võid kindel olla,” vastas naine, lähendades tõrvikut süüteavale.” Kuid ma soovin, et mu märklauaks oleks Roxelana…”

      Ta sõnad summutas kohutav plahvatus ja suitsukeeris pimestas kindlusetornis kõiki, kui kahuri kohutav tagasilöök tulistaja selili saatis. Ta hüppas üles nagu lahtilastud vedru ja tormas lõhe juurde, innukalt läbi suitsu vaadates, mis kadudes näitas kahurimeeste hulgas läbiviidud laastamistööd. Tohutu kuul, suurem kui mehe pea, oli tabanud täpselt kahuri kohale kobardunud rühma keskpunkti, ja nüüd lebasid nad rebestatud maapinnal, kolbad lõhki, või kehad purunenud oma tükkidekslennanud kahuri raudtükkidest. Tornides kisati rõõmsalt ja naine, keda hüüti Punaseks Sonjaks, karjus siirast rõõmust ja tantsis mõne sammu kasakate tantsu.

      Gottfried lähenes, vaadates ilmse imetlusega tüdruku kerkivaid rindu paindliku soomuse all, ta kaardus puusade ja ümarate jäsemete kaari. Tüdruk seisis nagu mees, saapais jalad harkis, pöidlad vöö vahele torgatud, kuid ta oli täiesti naiselik. Ta naeris, kui meest nägi, ja mees märkas tema silmis tantsivaid lummavaid tulukesi ja muutuvaid värve. Tüdruk tõmbas tolmuplekilise käega läbi mässuliste lokkide ja mees imetles ta tugeva keha selget roosat heledust, kus see polnud määrdunud.

      „Miks sa tahtsid tabada sultana Roxelanat, mu tüdruk?” küsis ta.

      „Sest ta on mu õde, too lirva!” vastas Punane Sonja.

      Sel hetkel kostis kõikjalt müüride ümbert kohutavat kisa ja tüdruk võpatas nagu metsloom ning haaras oma mõõga pika hõbedase välgatusega päikese käes.

      „See kisa!” hüüdis ta.” Janitšarid…”

      Gottfried oli juba teel laskeavade juurde. Ka tema oli varem kuulnud ründavate janitšaride kohutavat, vapustavat karjet. Suleiman ei kavatsenud kulutada aega linnale, mis takistas tal abitu Euroopa kallale tormamast. Ta tahtis purustada selle haprad müürid ühe tormijooksuga. Baši-bazukid surid nagu kärbsed, et katta teiste edasitungi, ja nende laibakuhjade otsast sööstsid janitšarid Viini poole. Kahuri- ja musketikuulide all tungisid nad edasi, ületasid kaitsekraavi sillataoliselt asetatud piiramisredelite abil. Neid suri ridade kaupa, kui Austria püssid möirgasid, kuid nüüd olid ründajad müüride all ja kohmakad kuulid vihisesid neil üle pea, et külvata kaost tagumistes ridades.

      Hispaania arkebuusimehed, tulistades peaaegu otse alla, võtsid nende hulgast kohutavat tolli, kuid nüüd kinnitusid redelid müüridele ja ulguvad hullumeelsed tungisid ülespoole. Nooled vihisesid, tabades kaitsjaid.

      Nende taga kõmisesid türklaste kahurid, hoolimata sellest, kas vigastasid omi või vaenlasi. Gottfried, kes seisis laskeavas, löödi pikali äkilisest kohutavast plahvatusest. Kuul oli tabanud kahuritorni, tappes pool tosinat kaitsjat.

      Gottfried tõusis pooluimaselt müürijäänuste ja laipade keskelt. СКАЧАТЬ