Nõiad ja hiiglased. Iiri muinasjutte. Eva Luts

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ jooksis toast välja, kuid mõned teenrid kõrvaltoas väitsid, et ei laps ega koer polnud neist möödunud. Printsess tundis, et ta pidi oma abikaasale oma muret kurtma, kuid siiski suutis ta end kontrollida ega lausunud ainsatki kaebesõna.

      Kui sündis kolmas laps, lubas printsess vaevalt akent või ustki paokile jätta, kuid siiski ei suutnud ta last endale hoida. Ühel õhtul istusid nad tule ääres, kui nende ette ilmus üks naine. Printsess avas silmad suures hirmus ja vahtis teda ja kuni ta seda tegi, mähkis ilmutis salli ümber beebi, kes istus oma isa süles, ja kas vajus temaga läbi põranda või kadus läbi laia korstna. Seekord jäi ema nädalaks voodisse.

      „Mu kallis,” ütles ta oma abikaasale, kui hakkas tervenema. „Arvan, et tunneksin end paremini, kui läheksin korraks vaatama oma isa, ema ja õdesid. Kui lubaksid mulle paar päeva koduskäimiseks, oleksin rõõmus. „Hüva,” vastas mees. „Ma teen seda ja kui sa tagasi tulla tahad, nimeta vaid oma soov, kui öösel magama lähed.” Järgmisel hommikul, kui printsess ärkas, leidis ta end oma vanas kambris oma isa lossis. Ta helistas kella ja otsekohe olid tema ema, isa ja abielus õed tema ümber ja nad naersid ja karjusid rõõmust, leides, et ta on jälle tagasi.

      Pikkamööda rääkis printsess neile kõigest, mis oli temaga juhtunud, ja nad ei teadnud, mida talle soovitada. Ta armastas oma abikaasat rohkem kui kunagi varem ja ütles, et too kindlasti ei saanud laste äramineku vastu midagi teha, kuid siiski kartis printsess, et ka järgmine laps võetakse temalt ära. Ta ema ja õed rääkisid teadjanaisega, kes tavaliselt lossi mune tõi, sest neil oli suur usk tema tarkusesse. Too vastas, et ainus pääsetee oli karunaha näppamises, mida prints pidi igal hommikul selga panema, ja selle põletamises, nii et too jääks meheks nii ööl kui päeval ja nõidusel olekski lõpp.

      Nii veensid nad kõik printsessi, et too seda teeks, mida ta lubaski, ning pärast kaheksat päeva hakkas ta nii väga oma abikaasa järele igatsema, et soovis samal ööl tagasi jõuda, ja kui ta kolme tunni pärast ärkas, oli ta oma abikaasa palees ja too valvas tema und. Nad olid mõlemad väga rõõmsad ning tundsid õnne palju päevi.

      Nüüd hakkas tüdruk mõtlema, kuidas ta kunagi ei tundnud abikaasa hommikust äraminekut ja kuidas too kunagi ei unustanud talle pakkumast magusat jooki kuldpeekrist just enne uinumist.

      Niisiis ühel õhtul ei joonud printsess tilkagi, kuigi teeskles seda tegevat, ning oli hommikul täiesti ärkvel ja nägi oma abikaasat läbi seinatahveldise lahkuvat, kuigi hoidis oma silmi peaaegu suletult. Järgmisel ööl võttis ta mõned tilgad unejoogist, mille oli eelmisel õhtul kõrvale pannud, pani selle oma abikaasa jooki – ja too jäi kõvasti magama. Tüdruk tõusis pärast keskööd üles, võttis paneeli eest ja leidis ilusa pruuni karunaha orvas rippumas. Printsess hiilis tagasi, läks elutoa kamina juurde, pani naha tulle ja jälgis seda, kuni see oli söestunud. Siis heitis ta oma abikaasa kõrvale, suudles teda põsele ja jäi magama.

      Kui ta ka oleks elanud sada aastat, poleks ta kunagi unustanud, kuidas ta järgmisel hommikul ärkas ja nägi oma abikaasat vaatamas teda kurbuse ja vihaga. „Õnnetu naine,” ütles ta. „Sa oled meid igaveseks lahutanud! Miks polnud sul kannatust viieks aastaks? Nüüd ma pean, kas see meeldib mulle või mitte, võtma ette kolmepäevase teekonna nõia lossi ja elama tema tütrega. Selle naha, mis mind kaitses, sa põletasid, ning munatooja naine, kes sulle nõu andis, oli nõid ise. Ma ei tee etteheiteid, su karistus on selletagi küllalt ränk. Hüvasti igaveseks!”

      Mees suudles teda viimast korda ning lahkus järgmisel hetkel, kõndides nii kiiresti, kui suutis. Tüdruk hüüdis teda ja nähes, et sellest pole kasu, pani riidesse ja asus talle kannule. Mees ei peatunud ega kõhelnud ega vaadanud tagasi, kuid siiski püsis naine tal kannul, ja kui mees oli mäel, oli tema orus, ja kui mees oli orus, oli tema künkal. Printsessi elu oli peaaegu temast lahkumas, kui just koidu ajal pööras mees ühele rajale ja läks väikesesse majja. Tüdruk järgnes temale ja kui ta majja jõudis, oli ilus väike poiss mehe põlvedel ja too suudles ning kallistas teda. „Siin, mu vaene kallim,” ütles mees, „on su vanim poeg, ja seal,” ütles ta, näidates kenale keskealisele naisele, kes vaatas neid naeratusega näol, „on kotkas, kes ta ära viis.” Printsess unustas hetkeks kõik oma mured ning last kallistades naeris ta ja nuttis tema kohal. Teenija pesi nende jalgu ja hõõrus neid kreemidega, mis võtsid nende kontidest kibeduse ja nad tundsid end värskena kui kirikakar. Järgmisel hommikul just enne päikesetõusu tõusis mees ja valmistus lahkuma. „Siin,” ütles ta naisele, „on asi, millest sul võib kasu olla. Need on käärid ja mida iganes sa nendega lõikad, muutub kauniks siidiks. Hetkel, kui päike tõuseb, unustan täiesti sinu ja lapsed, kuid te meenute mulle jälle päikeseloojangul; hüvasti.” Kuid ta polnud kaugele jõudnud, kui printsess oli jälle tal kannul, jättes oma poja majja. Sel päeval juhtus sama mis eilegi, varjud kõndisid nende ees hommikul ja järgnesid neile õhtul. Mees ei peatunud ja naine ei peatunud ja kui päike loojus, pööras mees järgmisele rajale ja sealt leidsid nad nende väikese tütre. Oli palju rõõmu ja õnne hommikuni ja siis järgnes teekond kolmandal päeval.

      Kuid enne teeleminekut andis mees talle kammi ja ütles, et kui ta seda kasutab, langeb ta juustest pärleid ja teemante. Päikeseloojangust päikesetõusuni mäletas mees teda hästi, kuid päikesetõusust loojanguni reisis ta nõiutult edasi ega heitnud pilkugi tagasi. Sel õhtul jõudsid nad oma noorima lapseni ja järgmisel hommikul just enne päikesetõusu rääkis prints temaga viimast korda. „Siin, mu vaene naine,” ütles ta, „on väike lõngapool, mille kuldne lõng ei lõpe kunagi, ja pool meie abielusõrmusest. Kui sul õnnestub kunagi mu voodisse jõuda ja panna oma pooliku sõrmuse minu omaga kokku, siis sa meenud mulle. Seal on üks mets ning hetkest, kui sinna astun, unustan kõik, mis iial meie vahel juhtunud, nagu oleksin eile sündinud. Hüvasti, kallis naine ja laps, igaveseks.” Just siis tõusis päike ja mees astus metsa poole. Printsess nägi seda tema ees avanemas ja tema järel sulgumas ja kui ta üles tõusis, ei suutnud ta sinna astuda, nagu olnuks kivisein ees. Ta väänas käsi ja valas pisaraid, kuid võttis siis end kokku ja hüüdis: „Mets, ma nõuan sinult oma kolme võlueseme – kääride, kammi ja lõnga – nimel, et sa mind läbi laseks,” ja see avanes ja ta läks mööda teed, kuni nägi paleed, muru ja puuraiduri maja metsa serval palee lähedal.

      Ta läks majja ja palus, et puuraidur ja ta naine võtaksid ta enda teenistusse. Alguses nad ei tahtnud, kuid tüdruk väitis, et ei küsi palka ja annab neile teemante ja pärleid ja siidriideid ja kuldlõnga, mil nad iganes tahavad. Siis nõustusid nad teda enda juurde jätma.

      Üsna varsti kuulis printsess, kuidas noor prints, kes oli just saabunud, elas palees noore perenaise abikaasana. Ta naine ja tolle ema ütlesid, et nad olid abiellunud viisteist aastat tagasi ja et mees oli nõiduse abil nende juurest ära viidud. Mees pidi harva väljas käima ja igaüks, kes teda nägi, märkas, kui vaikselt ja kurvalt ta ringi käis, nagu isik, kes otsib taga midagi kaotatut.

      Lossiteenrid ja muud kehkenpüksid hakkasid märkama ilusat noort naist puuraiduri majas ja teda tüütama jultunud pöördumistega. Ülemteener oli kõige pealekäivam ja viimaks kutsus printsess teda endaga teed jooma. Oh, kui rõõmus too oli ja kuidas ta sellega teenrite ees kelkis! Õhtu saabus ja ülemteener tuli majja ja juhatati tüdruku tuppa, sest puuraidur ja ta naine austasid teda nii väga, et andsid talle kaks oma tuba. Noh, mees istus jäigalt kui püssivarras ja rääkis ülespuhutud stiilis suurtest ettevõtmistest lossis, kui tüdruk teed ja röstsaiu valmistas. „Oh,” ütles printsess talle, „kas sa ei sirutaks käe aknast välja ja murraks mulle üks või kaks kuslapuuoksa?” Mees tõusis suure rõõmuga ning sirutas oma pea ning käe aknast välja ja tüdruk ütles: „Minu maagiliste kinkide nimel kasvagu sul sarved peast välja!” Nagu ta soovis, nii juhtuski, need tungisid välja kummagi kõrva juurest. Oh, vaene mees! Kuidas ta ulgus ja möirgas! Ja teenrid, kelle ees ta tavaliselt kelkis, jooksid lossi juurest kohale ja irvitasid ja hõikusid ja tagusid tange ja labidaid ja panne; tema aga vandus ja needis ja ta silmad olid valmis peast välja tungima ja ta ise oli näost must ning peksles jalgadega nagu hull.

      Viimaks hakkas printsessil СКАЧАТЬ