Pilvelinnuste ajastu langus. Siim Veskimees

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ soojem kui kodus ja puhus vinge, hootine tuul. Hackel pidi paar korda meie kurssi korrigeerima ja olime olnud teel oma kolm tundi ning läbinud umbes kümme kilomeetrit, enne kui udust hakkas paistma valge tuli, ja kulus veel tund, enne kui surusime end läbi Mulli survekardina ja meid võttis vastu troopiline leitsak. Veerand tundi hiljem vajusime higistades puupinkidele rohtunud lagendikul varikatuse all. Viskasime seljakotid lauale ja ajasime pealisriided maha. Kogu paik jättis hüljatud mulje, ent mitte täiesti, sest siin keskel oli natuke elumärke; ja tekkinud oli ka kaks üsna suurt valget ehitist, mis detailideta risttahukatena aasal kõhutasid. Pöörasingi esimesena pilgu nende poole, lastes tüdrukul olla – Zeii vaatas seda kõike muidugi hoopis teise pilguga, sest tema oli siin mitu aastat elanud. Ta silitas äraolevalt laua tolmunud plaati, pilk uitamas maastikul.

      Nüüd avaneski ühe hoone küljel uks ja sealt tulid meie poole kaks inimest. Tundsin nad silmapilk ära, need olid Indomeo ja Alia. Neil paistis meid nähes olevat päris hea meel, vahetasime tervitusi ja nad kutsusid meid sisse. Muigasin tahtmatult, kui uksed meie taga sulgusid – kogu hall ja selle tagune koridor oli täis pottides kasvavaid taimi. Ometi oli sees jahedam ja osa tagumisi, laboratooriume meenutavaid ruume olid üsna steriilsed. Jätsime suurema osa oma asju ühte tugitoolidega saali ja Alia võttis Zeii endaga kaasa, sellal kui Indomeo toppis mind järgmised kaks tundi kõikvõimalikest aparaatidest läbi, pannes kannatuse tõsiselt proovile. Kogusin juba mõttes musti pilvi ta pea kohale, kuid enne, kui halvasti käituma oleksin jõudnud hakata, lentsisime lehtlat meenutavasse kohvikusse, kus Alia ja Zeii juba ootasid. Ka Saathes ja veel kolm mulle tundmatut agedi istusid seal. Ja veel – kõik agedid rääkisid püüdlikult kääri keeles, tundes end küll ebamugavalt (seda hinda maksad, kui tunned ja kasutad elus ainult ühte keelt!), ent samas ka nautides olukorda.

      Viskasin pilgu meie asjadele sealsamas kõrval saalis, vajusin siis lõpuks tugitooli ja asusin uurima kruuse mingi teega ja mitmesuguseid suupisteid. Üldiselt olin eelnevast torkimistest ja keemiast siiski nii tüdinenud, nii et kui otsustasin natuke kuri olla, polnud vastikut meeleolu ja suhtumist üldsegi teeselda vaja.

      „Kuule, Indomeo, ma olen üritanud küsida, mis vahepeal on toimunud. Seni olen saanud vastuseks ainult salapärase naeratuse, millest mul – kogu lugupidamise juures – siiralt kõrini on. Ja milleks oli mind vaja kaks tundi loputada – isegi maalased oskavad täitõrjet õrnemalt teha?”

      Indomeo toppis suu pirukat täis. „Noh, suur osa sellest oli eee… profülaktika – kui tahad üle 30 aasta normaalne püsida, tuleb oma keha eest hoolitseda; ja see on lihtsalt hämmastav, millist saasta sulle sealt su maailmast selle aastaga kogunenud oli. Mõnda asja palus tehisaju teha. Miks, ma ei tea, aga kahju see sulle tegema ei peaks. Ta peaks muide kohe saabuma. Kas ta ei ole sulle selgitanud? Ta palus napisõnaline olla, ei selgitanud tegelikult mullegi, öeldes, et lihtsam on kõik vajalik ära teha, kui sulle põhjendada.”

      „Ühel päeval teen ma selle teile tagasi,” sajatasin piisavalt kujundliku sõnavara puudumisel kuues maa keeles. „Zeii, kuidas sul läks?”

      Tüdruk naeratas: „Ei, mul pole häda midagi. Alia vaatas ka lapse üle – kõik on korras.” Nad naeratasid teineteisele, ilmselt olid ühise keele leidnud, ja siis vaatas Alia minu poole, nagu oleksin halvasti kasvatatud koolipoiss – muidu armas, aga süüdimatu.

      „Teile võib igas mõttes õnne soovida,” ütles ta pehmelt.

      Noogutasin lühidalt ja vedasin suu korraks naerule, siis pöördusin uuesti Indomeo poole.

      „Tehisaju – mismoodi tuleb? Ja kuidas teil on läinud pärast seda, kui aasta tagasi siit põgenedes lahku läksime?”

      Mees vaatas mind kerge imestusega. „Muidugi sinu vana kehaga tuleb. Mõnikord, et vahet teha, kutsume teda Hackeliks – sina olevat muide selle nime andnud? Katse aga… Tead, ikka on parem, kui ta ise seletab…” Ja märgates mu näoilmet, jätkas ta siiski:

      „Me nägime lõhesid ja pragusid ning maa ju värises, ja kuna nii mina, Rusteros, kui ka smeetelased teadsid, et kogu vahemaailm võib hakata segumasinaga sarnanema, ei olnud meil võimalik teid oodata. Nägime teid omas suunas minemas ja lootsime, et jõuate kuidagi jaamani. Me ootasime teid seal õige mitu tundi, siis – nagu olime kokku leppinud – tuli rong ja pooled läksid sellega minema, lõpuks tulime Rusterosega alla ja sõitsime kõik tagasi.

      Jaam ja kogu ümbruskond oli muidugi julgeoleku ja valitsuse inimesi täis. Õnneks ei taibanud esimestel päevadel keegi toimuvast midagi. Oli isegi pisut kurbnaljakaid stseene, kuna mõned kahtlesid, et kas Smeete inimesed pole ka mitte mingi meie trikk. Paraku aga oli juba siis igal pool rahvast ja peamiselt see takistaski neil esimestel tundidel arvutit, Tehisaju hävitamast; ega keegi õieti ei teadnud ka, kuidas seda teha tuleks. Selleks ajaks aga, kui Väikese Käraja juurdlus peale hakkas, oli kogu metsaalune telke täis – tulijad esindasid erinevaid huve ja… mis seal salata, mõnel oli ka lihtsalt igav, aga igatahes muutis see sisuliselt võimatuks igasugused suuremad aktsioonid tolle kiiruga kokkuklopsitud preetorite juurdluskomisjoni poolt. Õnneks all keegi eriti ei käinud, sest Aju tegi natuke ilutulestikku.”

      Ma ei saanud aru, kas oli tal raske kääri keelt rääkida või kõhkles ta, igatahes tundus tal jätkamisega raskusi olevat. „Sündmused kuhjusid üksteise otsa. Veenduti, et smeetelased on „ehtsad”, ja kui olime oma loo rääkinud, oli üldine arvamus, et kuni on võimalus, et veel inimesi pääseb (kust ja mismoodi, on teisejärguline), ei tohi teha midagi, mis seda takistada võiks, ja nii ei julgenud keegi kuude kaupa tõsta küsimust masinavärgi torkimisest. Sind ei leitud kusagilt. Toimusid debatid ja komisjon nuhkis Templis ringi, kuni tüdines. Meil oli ka omavahel mitmel pinnal lahkarvamusi ja Rusteros kadus peaaegu kohe, keegi ei tea, kuhu ta läks või mis tast üldse saanud on. Kui avastati gecistii munad, pöördusid osad toetajad meist ära, teise pundi saime aga juurde… Igatahes ma kardan, et toimunu kogu tähendus jäi ka suurema enamiku sellega tegelenud inimeste jaoks sügavalt hämaraks ja ega me ei kiirustanud ka ütlema.

      Paljusid sa meist nimepidi tead? Eldrund, Rusteros, Saathes ja enamik meeskonnast said esimese hooga tegutsemiskeelu, Rusteros tagaselja ka pagenduse. Eldrund suri. Mul on ebameeldiv seda öelda, aga väga „õigel” hetkel (ta oli vana ja süda ei pidanud pingele vastu) ja see pani katse sisu uurimise tegelikult seisma. Sest nagu ma ütlesin, Rusteros põgenes. Avalikkuse pahameel langeski peamiselt neile kahele… Ja sellepärast laguneski meie meeskond – olime Rusterose ja Eldrundi peale pahased, sest asju õigete nimedega nimetades olid nad meid petnud… tegelikult hülgasid vanamehe kõik.”

      Indomeo ohkas ja otsis taas sõnu. „Suure Käraja otsust võis ette näha – see oli hukkamõistev; toetust vaid 7 %… Võib muidugi väita, et ega nad asjast ei rääkinudki, ainult põhimõtetest… Ma peaksin alustama kaugelt…” sattus ta veel rohkem segadusse ja läks siis mulle paraja üllatusena üle inglise keelele: „Objektiivsele kasvumaksimumile järgnevas staadiumis tsivilisatsioonis on paratamatud teatud juhitamatud aktiivsusepuhangud, milliste toimimise koguefekt allub raskesti matemaatilisele modelleerimisele, kuivõrd praktiliselt võimatu on määratleda tasakaaluoleku parameetreid. Protsess on ka tugevasti tagasisidestatud, kuivõrd laiad grupid Aias oskavad isiklikku motivatsiooni näha ühe sellekohase teadusharu tulemuste maatriksis, mille kõige lähem vaste teie maailmas on vast Isaac Asimovi psühhoajalugu…” Ta ütles seda järjest aeglasemas tempos, kobamisi, kuni jäi lõpuks abitult vait, mõtles sekundit viis ja rehmas siis peaga. „Ah, jätkem see!” Ta läks taas üle kääri keelele. „Igatahes nad vaidlevad siiani, aga taevas kaela ei kukkunud ja kuigi katse jätkamine tunnistati äärmiselt ebasoovitavaks – meil teravamas toonis keelde ei olegi –, lubati enamik endisest tiimist „katse tulemusi süstematiseerima”. Smeete inimesi uuritakse… noh, sina nimetaksid seda poputamiseks. Kõik on hämmastusest keeletud, sest lõpuks on tõeks tunnistatud, et nad on kusagilt teisest maailmast, aga kuna Smeete pole ju sinu aatomijõudusid kasutav tsivilisatsioon, jäid Katse sooritajad lolliks…”

СКАЧАТЬ