Pilvelinnuste ajastu langus. Siim Veskimees

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ end korralikult sisse mässinud – ta oli sikutanud jalga sõjaväelaste käest ostetud rohelised vateeritud püksid, nende peale oli ta tõmmanud sulejope ja kõige otsa mu vana kevadsügismantli, pea ümber oli ta mässinud kahemeetrise kootud salli… Ühesõnaga, stiliseeritud ja pisut operetlikud kodutud näevad Hollywoodi filmides umbes sellised välja.

      Tüdruk oli paari hüppega minu juures, ta põimis käed-jalad minu ümber, harutas salli suu ümbert lahti ja surus huuled minu omadele. Suudlesin teda ja mõtlesin, kas tuletan talle taas meelde järgmist asja, milles olime korduvalt kokku leppinud, säilitamaks vähemalt kilomeetristelt distantsidelt tavainimeste mainet – et ta ei teeks järske liigutusi. Sest ta oli kassilikult kiire, reaktsioon tunduvalt parem, kui ma ühelgi inimesel näinud olen. Ainult minu spetsiaalselt treenitud, täiesti reflektoorsed karatevõtted olid kiiremad, tavaolukordades liikus Zeii väledamalt, kui enamik mõelda suudab. Üksjagu jube oli teda jälgida näiteks pinksi mängimas. Selline mäng on ka tema rahval olemas ja ta oli seda elus päris palju mõnuga tagunud. Olen veendunud, et ta teeks meie maailmameistrile kuivalt pähe. Olgu, selle üle võib ju vaielda, kui keegi tahab, aga olin kuus korda üle mõõtnud, sest ise ka alul ei uskunud, et sadat meetrit jooksis ta üheksa sekundiga… Läksime tuppa ja seal kiskus ta kogu külmaturvise kähku maha. Kui veel selliseid pikantseid kummalisi nüansse mainida, siis – tema rahvas ei tundnud pesu. Seeliku või kilti all ei kandnud keegi midagi, pükstes kandsid nii mehed kui naised juba sajandeid mingeid naljakaid lappe, nii et Maal võttis ta kohe kasutusele need ühekordsed pesukaitsed, mis just siis hakkasid väga moodi tulema.

      Igasugused alastusega seotud tabud on ka suures osas meie tsivilisatsiooni skisofreeniline leiutis, sest kuigi olin Zeiile avalikus kohas käitumise selgeks õpetanud ja ta järgis reegleid eksimatult, siis omavahel olles – ja loomulikult kui temperatuur lubas – ajas ta kõik riided kohe maha. Jällegi – juuksed olid tal õhukesed ja peenekiulised, nii et juuksurid teda alati kerge kaastundega vaatasid, ja kusagil mujal kehal ei olnud tal mitte üht karva. Silmad olid tal suured ja süsimustad (tjah, ripsmed siiski olid olemas), kõrvad imeväikesed, hambad kollased ja kuigi ta oli talvega kahvatunud, oli ta üsna tõmmu. Sõrmed olid väga painduvad, sõrmedevaheline nahk algas umbes sentimeeter tavalisest tagapoolt, üsna sõrmi peopesaga ühendava liigese kohalt ja küüned olid peaaegu olematud. Kõik ei tule kohe meeldegi. Üksikult võttes ei oleks neil detailidel mingit tähendust olnud – selliseid inimesi ju esineb – aga koos oleksid nad tähendanud sellele, kes nii pöörase oletuse peale oleks võinud tulla, et ta erineb keskmisest inimesest palju rohkem, kui Maa rassid üksteisest. Mõned muide vist tulid – vana Kiviallika nõid igatahes hüppas nagu nõelast torgatuna, kui teda esimest korda nägi. Aga see võis muidugi ka sellest tulla, et Zeii ta penile kaks korda haugatas, mispeale loom maha heitis ja rohkem piuksugi ei teinud…

      Ent aitab sellest. Zeii oli teinud õhtusöögi, mille ainus puudus oli ajapikku sellega harjudes ka minu jaoks muutunud vooruseks – ta ei kasutanud peaaegu üldse maitseaineid. Põhjus oli ju lihtne – esiteks tema omasid siin ei olnud ja teiseks on suur osa maitsestamisest tulnud kõlbmatu toidu suupäraseks petmisest, ning seega taandub ajapikku ka maa kokakunstist, kui värsked ja kvaliteetsed toiduained normiks muutuvad. Seda võib muidugi veel mitusada aastat mitte juhtuda. Olgu, kuidas on, aga restoranidesse keeldus ta peale kolmandat korda tulemast, öeldes et ei taha taas pisaraid valada algselt võib-olla päris söödava toidu solkimise pärast.

      Kõht täis, vedelesime voodil, jõime teed ja vestlesime tühjast-tähjast, kuni mulle hakkas tunduma, et midagi ei ole korras. Mina, kes ma isegi oma rahva hulgas olen aeg-ajal tituleeritud teraseks ja tundlikuks kui tammenui, ei osanud muidugi öelda, millest see tunne tekkis, ent kui ma selle välja ütlesin, jäi Zeii vait, ainult naeratas salapäraselt, siis ohkas ja keris end mulle sülle.

      „Ma kardan…”

      „Mida siis?”

      Ta võttis mu käe ja asetas oma kõhule. „Vähemalt üks küsimus, mille üle me oleme oletusi teinud, on saanud vastuse… Ma ootan kolmandat kuud last.”

      Küsimus, millele ta aja võitmiseks ja enda kogumiseks viitas, oli muidugi, et kui kauged on need erinevate maailmade inimtõud teineteisest. Ühelt poolt oli see üldfilosoofiliselt tähtis, sisaldades intrigeerivat infot maailmade seotusest, ent meile oli see vastus, kas meie kooselul ka mingi mõte on.

      Aga sellel hetkel võis inimkond küll kuu peale käia – minu armsam ootas minu last, sellest piisas mulle täiesti. Suudlesin ja kallistasin teda, ta võttis tuld ja asi lõppes nii, nagu ta meil ikka lõppes.

      Kui me hingeldades eemale tõmbusime, veeretas ta end naerdes selili.

      „Mis sa naerad?”

      „Ma vedasin iseendaga kihla, et kuidas sa käitud, kui sellest kuuled.” Ta sirutas end, pööras siis näo minu poole. „Tegelikkus oli paremgi, kui loota julgesin. Sa olid nii õrn.”

      Mõtlesin hetke. „Nojah, ilmselt olin. On see hea või halb? Ma olen sult ju küsinud, ega ma sulle haiget tee…”

      „Ega sa teegi. Aga aeg-ajalt sa unustad, et oled minust üle kahe korra raskem, nässerdad nagu mängukaru. Nüüd vist enam mitte.” Ta ohkas teeseldult kurvalt.

      „Ähh.”

      Tüdruk muutus tõsisemaks. „Aga ma tõesti kardan.”

      „Mida?”

      „Maa keskkond – see on nii mürgine. Ma tunnen seda kogu aeg. Ma ei tea, kas suudan last kaitsta. Ja teie arstiteadus – see on nii primitiivne, julm ja ohtlik. Kuidagi ei tahaks siin last ilmale tuua.”

      Muutusin süngeks, mõeldes kes teab mitmendat korda, kui kohutav on ikka see hind, mida oleme maksnud elektri ja aatomijõudude eest.

      Mida öelda? Olime kõigist variantidest mitu korda rääkinud, põhimõtteliselt olin temaga nõus, et võimaluse korral oleksin ta praeguses seisus koju viinud. Aga kuidas? Mühatasin:

      „Eks ma proovi veel korra Hackelile helistada, kas ta on broneerinud piletid Pilvelinnustele.”

      „Vastik tüüp! Hackeliga paras paar – ma ei tea, miks ta mainis Pilvelinnuseid. Ei kiusa mind! Las mul olla ka üks saladus.”

      „No mis imenipiga saavad linnused pilvedel olla?”

      Sain padjaga mööda pead.

      „Olgu-olgu, tuli meelde – maailm on Smeete, kuningriik on Käärfare ja su kodukant on Ovemo. Mis seal’s ikka, las ma süvenen korra.”

      Ta silitas tänulikult mu käsivart ja tõmbus siis eemale. Kes teab mitmendat korda pidin tõdema – ja mu hilisemad kogemused on seda vaid kinnitanud –, et kõrgemate tsivilisatsioonidega on lihtne asju ajada. Ja enamik on meist kõrgemad. Ei mingit totrat meeleolutsemist, vääritimõistmist, ülesaamatuid eelarvamusi ja muud pimedale hingele omast. Ta ei hakanud vabandama, et paneb mu taas tegema seda, mis tundus lootusetu. Tal oli seda vaja, ma olin nõus seda tegema ja ta oli selle eest tänulik. Ja kui, siis muidugi kohe, ja kuna ta teadis, et tema lähedalolek mind seeläbi häirib, et hoopis muid tundeid tekitab, ei ole ta kunagi proovinud mingeid soovmõtteid arendada, umbes nagu „aga kas sa ei saa samaaegselt minu juures olla ja keskenduda?” Vastus on ju, et „saan, aga see segab”. Järelikult tulemuse huvides ta laseb mul omaette olla, tulemata kordagi selle peale, et hea tahtmise korral võib ju selle peale ka solvuda… Võib-olla on mul naistest eriline ettekujutus, aga ma tõesti ei suuda kuigi kõrgelt hinnata Läänemaailma eelarvamusi täis topitud, tigedat ja endast kohutavalt heal arvamusel olevat naissugu, kes kasutab oma seksuaalsust kui relva ja ei suuda midagi anda vastu saamata. See on muidugi lihtsalt üks obstruktsiooni faasi läbiva vihkamiskultuuri tunnuseid – aga ma ruttan taas ette.

СКАЧАТЬ