Mu aknad on puust ja seinad paistavad läbi. Maniakkide Tänav

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ elu eest. Vanamees teda ei näinud, olles seljaga sinnapoole.

      "Nähtavasti on ka tema toimunut näinud," mõtles Sergei Ivanovitš. "Vaene vennike, tema ei saa ju üldse millestki aru. Ja nüüd jookseb. Ei tea kuhu?"

      Siis ta nägi, kuhu mees jooksis. Õigemini mitte kuhu, aga kustkohast. Täpsemini, kelle eest.

      Sergei Ivanovitš tõusis jalule ja vaatas pagejat uuestitärganud asjalikkusega.

      "Mina ei kavatse surra," pomises ta, pigem hirmu kui julgust kogudes.

      "Põgenege," kisendas põgeneja kiledal häälel.

      Kuid Sergei Ivanovitš ei soovinud enam põgeneda. Ta sirutas käe välja ja keskendus oma ravikunstile. Ta ei teadnud, kas see õnnestub, siiani polnud ta veel kunagi opereerinud kedagi nii kaugelt, eriti kui too veel samal ajal jookseb.

      Põgenev mees komistas ja kukkus ahastavalt karjatades. Koletis tema selja taga avas oma hambutu, kuid tohutute lõualihastega varustatud luise suu ja kukkus tõmmeldes kokku. Sergei Ivanovitš oli peatanud ta südame.

      Mees ajas ennast välkkiirelt püsti ja pages liikumatut jälitajat kiigates ravitseja selja taha. Vaistlikult tundis ta, et sealt võib leida kaitset.

      KOLMAS PEATÜKK

      Valge "Opel" kihutas Jõgevast eemale, nagu oleks tal kogu põrguvägi kannul. Ja arvestades seda, mis linnas oli juhtunud, ei saanud nad väita, et neil seda kannul polnud, pealegi veel vägagi tihedalt.

      Keegi ei rääkinud sõnakestki. Kedagi ei huvitanud, palju on ärandatud autos bensiini, kedagi ei huvitanud, kuhu nad sõidavad. Sergei Ivanovitš, kes roolis istus, ei teadnud seda isegi. Mootori ühetoonilise undamise saatel läbiti Kurista, Vägeva. Väike-Maarjast pööras ravitseja masina nina Tamsalu poole.

      "Miks me sinna sõidame?" küsis Votokas oma letargiast ärgates. Nad olid talle rääkinud needusest ja mees vajus pärast seda kuidagi lössi. Ka võimalus, et needust saab peatada, ei ergutanud teda.

      "Kardan, et selle jama keerasin siiski mina kokku," arvas ta. Teistele ei hakanud ta oma arvamust peale suruma. Nood uskusid oma, ehkki ta kõneles neile Choronzonist. Vanamees oli väitnud, et niiviisi deemoneid välja kutsuda on võimatu, kuid koos needuse kõrvalmõjuga ei saanud seda siiski välistada.

      "Tahate Rakverre?" küsis Sergei Ivanovitš.

      "Mul ükskõik," lõi Votokas käega. "Sõida, kuhu tahad."

      "Rakverre me ei jõuaks, bensiin saab otsa. Tamsalus võime mõne rongi peale hüpata, kui tahate," seletas Sergei Ivanovitš.

      Keegi ei vastanud, nad kõik olid väsinud.

      Sergei Ivanovitš seiras piinatud pilgul vastutulevaid masinaid. Ta lootis, et nood ei sõida Jõgevale. See oleks neile endile parem.

      Äkki sööstis eiteakust teele hirv. Vanamees hüüatas hoiatavalt, Sergei Ivanovitš tallas pedaale ning klammerdus rooli külge. Vastaspoolt lähenev masin hakkas vingerdama. Hirv ei teadnud, mida teha, kuhu hüpata, ja siis käis hirmus prahvatus, kolin ja kärin ning mõlemad autod olid käkaskaela kraavis. Vanamees jõudis ennast enne kokkupõrget varblaseks moondada ja aknast välja lennata.

      Nüüd tiirutas ta avariipaiga kohal ja maandus lõpuks üsnagi terveks jäänud "Opeli" kõrvale, end taas inimeseks muutes.

      "Opeli" rahvast polnud keegi tõsisemat viga saanud, kuid teise masina abielupaar ägas autorusude vahel kaebliku häälega.

      Votokas ja Sergei Ivanovitš hüppasid autost välja ning kiirustasid neile appi. Nad tõstsid abielupaari teepervele ja Sergei Ivanovitš vaatas kannatajad kiiresti üle. Mõlemal oli mitmeid luumurde ja sügavaid haavu.

      "Pole midagi hullu," teatas ravitseja, kui oli veidi aega nende kohal posinud.

      Mees ja naine ajasid ennast vapustatult istukile. Vaadates oma veriseid riideid, ei suutnud nad imestushüüdeid maha suruda, kui taipasid, et neil pole enam ühtegi kriimu.

      "See…see…see on suisa ime!" hüüdis naine.

      "Pole see mingi ime," ütles Vanamees. "Te käisite ühe maailma parima tervendaja käe alt läbi."

      "Ooo," kilkas naine. "Te peate meile tulema. Meie väike poeg on ravimatult haige. Vähemalt arstide sõnul, kuid teie…teie suudaksite talle ta elu tagasi anda!"

      Sergei Ivanovitš krimpsutas nägu.

      Tühised inimesed oma tühiste probleemidega. Minu kaelas on kohutav needus ning nüüd ravi mingeid kloune. Kurat ja põrgu! Ta avas juba suu, et midagi koledat öelda, kuid märkas siis Vanamehe nägu.

      "Puuduv kolmas," sõnas too ja osutas naise peale. Sergei Ivanovitš sulges suu.

      "Me tuleme," noogutas ta. "Istuge meie masinasse, sel pole häda midagi. Sõidab veel nagu metsaline."

      Viie minuti pärast olid nad teel Sääsele.

      Kohale jõudsid nad juba pimedas. Sergei Ivanovitš parkis masina trepikoja juurde ja nad siirdusid neljandale korrusele. Seal võttis neid vastu vanaema, kes oli abielupaari tagasituleku üle äärmiselt imestunud. Nood seletasid tollele paari sõnaga kujunenud olukorda.

      "Kuid poja juba tudub," laiutas vanaeit käsi. "Kas ajan ta ülesse?"

      "Vast ei ole vaja, ta on niigi viimasel ajal nii halvasti maganud," arvas isa. "Ma loodan, et külalised jäävad meile öömajale?”

      "Miks mitte?" noogutas Votokas.

      Pärast hilist õhtusööki juhatati nad tagatuppa, kuhu perenaine oli neile asemed põrandale teinud.

      "Homme, pärast seda, kui oled poisi terveks teinud, räägime naisele asja ära. Ta ei saa keelduda," sõnas Votokas, kui nad olid ennast pikali visanud.

      "Ei ta keeldu," oli Vanamees temaga ühel nõul.

      "Homme võib juba hilja olla, miks mitte veel täna öösel?" muretses Sergei Ivanovitš.

      "Sest me peame selleks minema kuhugi üksikusse kohta, aga mis sa arvad, kas naisel on tahtmist meiega järsku kuhugi pimedasse metsa eiteamida tegema tulla?"

      "Me poleks pidanud üldse siia tulemagi."

      "Siis poleks me teda ka nõusse saanud. Aga homme, kui ta poeg on terve, siis on ka naine küps tegema kõike, mida sa soovid."

      "Olgu peale," sõnas Sergei Ivanovitš. "Aga homme hästi vara."

      Ta sulges silmad ja püüdis uinuda, enne kui tulevad pähe mõtted möödunud päevast, kuid mingisugune kopsimine trepikojas käis talle närvidele ning ta ei suutnud uinuda. Läbielatud sündmused olid temasse oma jälje jätnud. Teised hakkasid varsti norskama, ent Sergei Ivanovitš vähkres unetult asemel. Lõpuks tõusis ta üles ja läks akna juurde.

      Õhtu

      Elli istus köögis laua taga ja sõi. Ema vaatas televiisorist mingit saadet eesti vanadest regivärssidest.

      "Emaaaa," kisas Elli, endal suu täis. "Pane kõvemaks, ma ei kuule."

      Veidi aja pärast muutuski teisest toast kostev heli tugevamaks. Võimukas, justkui sügavalt maapõuest kostev hääl СКАЧАТЬ