Mu aknad on puust ja seinad paistavad läbi. Maniakkide Tänav

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ suur võim teiste üle. Aga siis ilmus välja üks, keegi ei teagi täpselt, kas oli see inimene või mõni muu olevus, aga teda kutsuti Pimeduseks, sest ta oli võimeline öösiti tapvaid nõidu oma tahtele allutama ja neid orjana oma Viirastuste armeesse saatma. See oleks pidanud nõidu ettevaatusele sundima, aga tolle aja tegelinskid olid nii harjunud omatahtsi tegema, mis aga pähe tuli, et nad jätkasid vanaviisi, kuni lõpuks ei olnud see enam võimalik, sest Pimeduse võrku langes üha enam nõidu ning tema jõud kasvas iga päevaga. Siis korjasid allesjäänud nõiad end kokku ja läksid Pimeduse vastu sõjakäigule. Toimus suur lahing ja lõpuks suutsid nõiad Pimeduse maha lüüa. Aga siis polnud ka nõidu enam kuigi palju järel. See oligi nende hiilgeaja lõpp.

      Üks allesjäänud nõidadest oli minu esiisa ja tema oli ka see, kes andis Pimedusele surmahoobi. Kuid enne, kui ta seda teha jõudis, needis haavatud Pimedus ta ära.

      "Sinu suguvõsa kaudu," ütles ta, "tuleb minu riik ükskord tagasi. Ja see saab olema surma ja hävingu riik."

      Mu esiisa oli tollal nelikümmend üks aastat vana. Ning needus hakkabki toimima sellest vanusest. Niipea kui keegi meie suguvõsast ületab kriitilise piiri, algab tema ümbruskonnas surm ja häving, mida juhib Pimeduse viimane deemon. Too, kes on pandud igaveseks meid painama."

      Sergei Ivanovitš ohkas.

      "Mõned päevad tagasi ma ületasin selle piiri."

      Tuppa saabus vaikus. Sergei Ivanovitš silis uuesti oma paljast pealage. Taat tema vastas noogutas mõtlikult.

      "Selles, et maailmas leidub nõidust ja musta kunsti, ei pea te mind veenma. Ka mina ise olen nõid ja seda lugu ma tean. Ainult seda, et Pimedus kedagi ära needis, ma ei teadnud."

      Ravitseja vaatas taadile uskumatult otsa.

      "Teie ja nõid?"

      "Kas mitte seesama nõid, kes andis sulle omal ajal tagasi inimliku välimuse ja aitas siit minema pageda?"

      Sergei Ivanovitš võpatas ja vaatas järsult ettepoole kummardades vanamehele teravalt näkku. Siis laskus ta aeglaselt tagasi ja üle tema näo venis laiali siiras rõõm.

      "Tõepoolest," lausus ta. "See olete teie."

      "Nii et elupäästmise olid sa mulle niikuinii võlgu. Kuid ma olen nõus sulle oma abi igal ajal pakkuma, kui sa seda ainult vajad. Ma saan aru, sul on tarvis see needus kuidagi peatada?"

      Üle Sergei Ivanovitši särama löönud näo vajus seda kuuldes kerge kahtluse vari.

      "Ma ei ole päris kindel," lausus ta. "Üldjuhul on mu eelkäijad ennast selle vanuse saabudes surmanud, sest miski muu pole aidanud."

      Vanamehel vajus suu lahti.

      "Surmanud?"

      "Jah, ja teene, mida ma teilt oleks nõudnud, pole just eriti palju meeldivam. Ma arvan, et kui leidub keegi, kes loob selle surma ja hävingu riigi, siis needus lõpeb. Ise ei saa ma seda teha, sest ma ei suuda kontrollida enda ümber möllavaid jõude. Aga kui see oleks keegi teine, eriti kui see on keegi, kes on minuga mestis, siis hoiaksime selle riigi oma kontrolli all."

      Vanamees oli sõnatu.

      "Mõtlete seda tõsiselt?"

      "Jah. Alternatiiviks oleks minu suguvõsa enesehukkamiste seeria jätkumine."

      "Ja kuhu te selle riigi mõtlete püsti lüüa?"

      "Mõnda üksikusse kohta, kus eriti ei käida. See ei saaks olema eriti suur. Vahest kilomeetrise läbimõõduga. Ja ei kestaks eriti kaua, ainult seni, kuni needus lõpeb."

      "Ja kuidas te seda mõtlete teha?"

      Sergei Ivanovitš muutus morniks. "Filipiinidel olles," sõnas ta. "Pidin ma, et saada heaks ravitsejaks, oskama muu hulgas ka needusi ja nõidust maha võtta. Selleks aga pidin tungima tarkustesse, mida saab kasutada mitut moodi. Seni olen ma kasutanud neid ühtepidi – inimesi nõidusest vabastades. Nüüd kavatsen neid kasutada teistpidi ja inimese nõiduda. Saata talle kaela kohutava saatuse. Loitsu, mille tagajärjel sureb selle inimese ümber kõik elav. Tema saab selle riigi südameks ja valitsejaks."

      "See on hirmuäratav teene, mida te palute."

      "Hirmuäratav on see, mis juhtub siis, kui ma seda ei palu."

      "Te tapate end?"

      Sergei Ivanovitš pigistas oma käsi nii kõvasti, et kostis sõrmelülide raksatusi.

      "Ei!" ütles ta.

      "Ei?!"

      "Pärast teile tehtud operatsiooni tulin ma siia. Ma teadsin, et nüüd on see aeg käes. Aeg end hukata… Surmahirmus lamasin ma terve öö, valmistades end ette, vaatama viimast koitu. Surmahirmust värisedes võtsin koos esimeste koidukiirtega kätte oma südame. Ja surmahirmus mõtlesin ma välja selle plaani. Ma ei suuda end tappa. Ma ei suuda ega tee seda! Juhtugu siis, mis tahes… Asi pole selles, et ma tahaks nii kohutavalt elada. Ei. Ma lihtsalt tean, mis toimub Teisel pool."

      Sergei Ivanovitši käed hakkasid värisema ja tema pealagi kattus aegamööda tillukeste higipiiskade uduga.

      "Ma õppisin kõike seda, mida ma nüüd oskan, ainult ühe sihiga. Kui aeg saabub, olla valmis oma viimaseks etteasteks. Tollal ma ei kartnud surma, pelgasin seda pisut, kuid ei kartnud. Õppides maagiat ja ekstrasensoorseid teadusi lootsin lahti saada ka veel sest viimasest pelust ja teha, kui aeg kätte jõuab, kindlameelselt seda, mis on minu kohus."

      Sergei Ivanovitš vajus kuidagi väiksemaks ja sulges silmad.

      "Vahest ma enne oleksingi läinud seda teed, mis minu esiisad. Au ja kiitus neile kangelaslikele inimestele. Kuid nüüd, teades seda, mida ma tean… ei suuda ma surra."

      Vanamees seisis akna all ja vaatas ööd ning oma maja mustavaid varemeid. Tal polnud lähedasi sugulasi ja sõbradki olid enamikus juba manalateele läinud. Teele sinna, kuhu keeldus minemast Sergei Ivanovitš, teades, mis teda ees ootab. Vanamehel oli küll tuttavaid ja kolleege, kuid nende poole ei saanud ta pöörduda. Mitte et nad ei mõistaks. Küllap juba mõistaksid, eks tahavad ju nemadki elada elavate maailmas, mitte kesk surma ja hävingut. Aga neid kammitsesid reeglid ja hirm. Karmid reeglid. Surmahirm oli see, mis sundis neid vastu võtma säärased reeglid. Seesama hirm ei laseks neil ka reegleid rikkuda. Hirm, seesama hirm, mis painab Sergei Ivanovitši, sunniks neid pöörduma teise ja letaalsema variandi poole. Nad lihtsalt hukkaksid ravitseja.

      Vanamees pöördus ringi ja vaatas meest, kes istus ootavalt laua taga ning sõrmitses veinipokaali jalga. Vanamees ohkas.

      Nad ei teeks seda ise. Arvatavasti pöörduksid mõne Jüngri poole, kes laseks töö oma Viirastustel ära teha. Kindlasti nad leiaksid mõne. Nende endigi seas on küllap mõni neist saatanasigitistest. Kuid seda ei saanud Vanamees lubada. Pealegi poleks see olnud mingi lõplik lahendus. Ei saanud ju kuidagi välistada, et mõni järgmistest Gavrusadest ei hakka samuti surma pelgama. Lõplik lahendus oleks olnud vaid terve suguvõsa hävitamine.

      "Kas te teate, kes on Pimedusejüngrid?" küsis Vanamees.

      "Pimedusejüngrid?" kibrutas Sergei Ivanovitš laupa. "Ei usu, et oleksin juhtunud kuulma."

      Vanamees võttis samuti istet. "Vahest teie seal Filipiinidel olete neist priid, hea seegi."

      "Kes nad sihukesed on? Arvate, et neist oleks abi?"

СКАЧАТЬ