Mu aknad on puust ja seinad paistavad läbi. Maniakkide Tänav

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ vajus esimene neist läbi maakamara. Kõik kolm meest katuseserval karjatasid. Hetk hiljem, kui ka teine auto maalõhesse vajus, pöördus Sergei Ivanovitš kramplikult eemale ja hakkas ahastuses soiguma.

      "Niipalju siis elavatest."

      See oli kõik mida Votokas suutis öelda. Kuid Vanamehele tuli äkki eluvaim sisse.

      "Lähme alla. Äkki jäi neist keegi ellu ja vajab meie abi? Näe viimase masina tagaots paistab! See auk ei saa eriti sügav olla!"

      Votokas raputas pead.

      "Vaata sinna," ja ta osutas käega pargi poole. Sealt ilmus välja salk kohutavaid sõdalasi kes võtsid jooksujalu suuna augu poole.

      Vanamehe õlad vajusid longu.

      "Niipalju siis elavatest," pomises ta.

      NELJAS PEATÜKK

      Raksatava metallikrigina saatel mürtsatas masin eelmisele esiratastega selga, purustades selle veepaagi. Kohinal pritsis katkisest paagist bensiini. Kriginal hakkasid üksteise otsas olevad masinad paremale kalduma ja ragisedes kukkusid nad külili. Ka paakautost hakkas mulksumist kostma.

      "Võta mass välja," huilgas Tuutu ennast mullahunnikust püsti ajades.

      "Kas keegi murdis midagi ära ka vä?"

      "Scania" kabiinist kostis Elli luksumist. "Ma lõin vist pea katki."

      Otsiti välja autodes olnud võimsad taskulambid ja koguneti kokku. Tuutu ja Pille uurisid Elli peahaava.

      "Ei midagi hullu, ainult väike kriimustus."

      "Aga kus alles valutab ja verd jookseb ka hirmsalt."

      "Ongi hea, et verd jookseb," ütles Jürka.

      "Midaaa?"

      "Vaadake, selleks, et manakivi toime kaotaks, peab seda niisutama vaenlase verega. Ei tea kustkohast me mujalt seda verd võtame, ega me endal veene ei hakka läbi lõikama. Saate aru?"

      "Nojah, selge. See läks mul päris meelest ära."

      "Kivi on seal," Jürka osutas ettepoole.

      Lõõskavroheline sammas kerkis eemal koopalakke, oli raske öelda, kui kaugel olid inimesed manakivist. Loogiliselt võttes poleks vahemaa tohtinud ületada kuutkümmet meetrit, sest nii kaugele majast olid nad umbes jõudnud, enne kui sisse varisesid. Silma järgi arvestades aga tundus vahe olevat mitu kilomeetrit.

      "Raske koopa endile kaevanud," arvas Pille. Ümbrust uurides polnud neist keegi märganud ainsatki seina. Koobas tundus ulatuvat kümnete kilomeetrite viisi üha edasi.

      "No mis me passime, teeme kõksu ära, heh-heh, paistab, et me oleme praegu siin ainukesed asukad," kiikas Tuutu lustlikult ringi vaadata. Niipalju kui manakivi ja taskulampide valguses võis näha, pidas see väide paika. Hanereas, Tuutu kõige ees, hakati astuma.

      "Ja siit ta tuleb, mees, kes päästab maailma, Väike-Maarja õppekeskuse Riigi Päästekooli II kursuse õppur – TUUTU FOGFIGHTER."

      "Sa ära lõuga igaks juhuks nii kõvasti," keelas Tuutu järel kõndiv Elli punkarit.

      "Hähh-häää, mis sa kardad, et…"

      Äkki kostsid nende ümbert möirged ja ei-tea-kust ilmunud koletised keerutasid mõõku.

      Tuutu pöördus ehmatusest moondunud näoga nende poole, sshraks, raiuti tema enesekaitseks tõstetud käsi otsast. Järgmine hoop lõhestas noormehe kiivrist kuni puusadeni pikuti pooleks, plastmassi- ja kondiragina saatel. Pillet tabas oda rinda ning suust verd pritsides kukkus tüdruk selili. Kähedalt karjatades virutas Elli Tuutu tapnud kollile tuletõrjekirvega ja lömastas tolle kolba. Ta haaras põlema lahvatanud vastase mõõga ja vehkis sellega enda ümber kui hullumeelne. Veel üks koll lahvatas leegitsema. Jürka kaitses end Pille rinnast välja sikutatud odaga. Kaotanud veel kaks kaaslast, tõmbusid kallalekippujad tagasi. Toetanud seljad kokku, jälgisid kaks meeleheitlikku silmapaari ümbrust.

      "Huvitav kus Mehis on?" mõtles Elli. Siis märkas ta kollilaipade lõkketulede leeke sillerdamas mingil vedelikul, mis nende poole voolas. Ka Jürka oli seda märganud.

      "Kustkohast see kuradi vesi siia on saanud?"

      Vedelik jõudis tuleni ja süttis põlema. Kiirelt jooksis tuli sinnapoole kust vedelik oli tulnud.

      "See on bensiin!" hüüdis Jürka.

      Elli võpatas ja astus ettevaatamatu sammu, libisedes tükkideksraiutud Mehise verest ligedal lihatükil.

      "Oh." Elli kukkus raskelt selili.

      Võidukalt hambaid krigistades tormas hiiglakasvu koll Elli poole. Paaniliselt toetuspunkti otsides tabas tüdruku käsi Mehise kaheraudse käepidet.

      Trahh, TRAHH, laengud rebisid kollil pool keha otsast. Elli ajas end püsti. Samal hetkel plahvatasid üksteise järel mõlemad bensiinimahutid. Tule ja lööklaine segunenud möll pühkisid nii kollid kui inimesed justkui takukoonlad minema. Jürka ja läheduses olnud kollid süttisid tõrvikutena põlema. Elli prantsatas peaga vastu rohelist kivi. Veri tema peahaavast valgus üle kogu pulseeriva pinna. See tuhmus ja tõmbus mustaks.

      Mõne minuti pärast kallas kuu hõbedane valgus tüdruku tasapisi üle. Selleks ajaks oli kivi pind juba täielikult omandanud tavalise graniitrahnu värvuse. Kõik kollilaibad, nii need, mis põlesid, kui ka need, mis varem tapamasinatena ringi liikusid, olid juba muutunud põrmuks.

      Kohutava prahvatuse ja mürina peale ajasid kolm kogu end võpatades püsti. Kohast, kuhu autod olid kukkunud, sülitas maa tuld. Leegid kerkisid kümnete meetrite kõrgusele, valgustades kuuvalguses helendavat ümbrust silmipimestava ja kõrvetava mölluga.

      "Lõpp," sosistas Votokas.

      Nad vaatasid lummatult hävingutuld, mis vajus küll madalamaks, kuid põles endiselt heleda leegiga. Hoolimata uuest valgusallikast hakkas järsku ootamatult pimenema. Rohekas varjund, mida katuseaugu valgussammas ümbrusele heitis, taandus.

      Äkki kuulsid Votokas ja Sergei Ivanovitš kuidas Vanamees hämmastunult röhatas.

      "See on kadunud," ütles Vanamees jahmunult üle õla jõllitades. Nad pöördusid vaatama sinna, kuhu sihtisid taadi silmad. Valgussammast ei olnud enam.

      "Mida see peaks tähendama?"

      Ettevaatlikult lähenesid nad augu servale ja piilusid alla. šaht oli sügav. See ulatus läbi kõigi korruste keldrisse välja. šahti põhja valgustas võbelev tulekuma. Selle valgusel nägid nad all, keldri põrandal, tohutu kivi peal lamamas üht neidu.

      "Ta liigutas!"

      Kolm paari silmi pingutasid ennast nii, et pidid pealuust välja kargama.

      "Jumala eest! Ta liigutas!"

      Äkki hakkas neil kohutavalt kiire. Üksteist peaaegu jalust paisates kihutati luugi juurde ja tormati alla. See oli kaunis ohtlik, sest šaht oli raiutud poolenisti läbi treppide, kuid nad ei aeglustanud sammu. Vanamees kes oli jäänud viimaseks, ei jõudnud teistega sammu pidada. Ta muutis end nahkhiireks ja laskus alla otse mööda šahti. Selle aja peale kui teised alla jõudsid, oli ta oma inimliku kuju juba taastanud.

      Sergei СКАЧАТЬ