Kuningas Kull ja Bran Mak Morn. Robert Ervin Howard
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Kuningas Kull ja Bran Mak Morn - Robert Ervin Howard страница 8
Название: Kuningas Kull ja Bran Mak Morn
Автор: Robert Ervin Howard
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Сказки
isbn: 9789949459254
isbn:
Rühm läks läbi saali ja jõudis lõpuks nõukogu kambrisse. Uks oli suletud nagu tavaliselt ja nõunikud sättisid end auastmete kaupa poodiumi ette, kus kuningas seisis.
Brule seisis Kulli taga nagu pronkskuju. Kull lasi pilgul kärmelt üle ruumi libiseda. Siin polnud mingit võimalust reeturlikkuseks. Seal oli seitseteist nõunikku, kõik, keda ta tundis, samad mehed, kes olid ta omaks võtnud, kui ta oli troonile tõusnud.
„Valuusia rahvas!” alustas ta traditsiooniliselt, siis aga sattus segadusse, nähes, et nõunikud olid nagu üks mees üles tõusnud ja tema poole liikumas. Nende ilmetes ei olnud mingit vaenulikkust, kuid nende teguviis oli nõukogukambri etiketi kohta ennenägematu. Kõige esimene oli talle juba päris lähedal, kui Brule ette hüppas, küürus nagu leopard.
„Ka nama kaa lajerama!” kajas tema hääl läbi kambri kurjakuulutava vaikuse ning esimene nõunik põrkas tagasi, käsi libisemas rüü vahele, kuid Brule kargas rünnakule nagu vabaks lastud vedru ja tema ainsa liigutuse peale kukkus nõunik ülepeakaela põrandale ja lebas seal, kuni tema nägu kustus ja moondus võimsa mao peaks.
„Rünnakule, Kull!” karjus pikti kraapiv hääl. „Need kõik on madumehed!”
Sellele lausele järgnes helepunane segadus. Kull nägi, kuidas järjest kõik tuttavad näod kadusid tema eest nagu udu ning asendusid õudsete roomajapalgetega. Tema mõistus oli juba nüri, kuid tema võimas keha ei teinud ühtki eksisammu. Mõõgaterade laul täitis kambri ja purskav veri lainetas nagu punane meri. Aga ometigi tormasid nõunikud üha edasi, tahtes vabatahtlikult surma minnes vähemalt üritada kuningat kukutada. Rõvedad lõuad avanesid tema poole, kohutavad silmad hõõgusid pilgutamata, tugev läpahais levis õhus – madude hais, millega Kull oli lõunamaade džunglites kokku puutunud. Mõõgad ja pistodad vuhisesid tema poole ja häguselt tajus ta, et teda oli haavatud.
Aga Kull oli omas elemendis – ei kunagi varem polnud ta veel võidelnud nii kohutava vaenlase vastu, aga see ei lugenud; nad elasid, nende veenides voolas veri, mida ta sai valada, ja nad surid, kui tema võimas mõõk lõhestas nende koljud ja raius läbi nende kehad. Löök, torge; torge ja pööre. Ometi oleks Kull seal juba ammu surnud meheta, kes tema kõrval vaenlasi tõrjus ja surnuks torkas. Kuna kuningas oli tõelise atlantislase kombel julmalt võideldes selgelt hullunud – otsides surma, et sellega arveid klaarida –, ei üritanudki ta torkeid ega lööke vältida, seistes sirgelt püsti ja aina edasi sööstes, ei ainsatki muud mõtet ta segases peas, kui ainult tappa ja tappa.
Harva unustas Kull võitluskunsti oma primitiivses raevus, kuid nüüd oli mingi kett tema hinges murdunud, ujutamas punase lainena tema mõistust tapmishimuga üle. Iga löögiga surmas ta vaenlase, aga ründajaid tuli veel ja veel ning ikka ja jälle tõrjus Brule löögi, mis oleks võinud Kulli tappa. Isanda kõrval küürutades, kaitstes ja külma närviga valvates tappis ta mitte nagu Kull – pikkade löökide ja mõõgatera sügavalt sisse surudes –, vaid väikeste hoopide ja ülespoole suunatud torgetega.
Kull naeris, kuid see oli hullu inimese naer. Hirmunud näod keerlesid punases udus tema ees. Ta tundis tera vajumas oma käsivarde ning lasi mõõgal sellise kaarega langeda, et see lõhestas tema vaenlase kuni rinnaluuni. Seejärel udukogud kadusid ja kuningas nägi, et vaid tema ja Brule kahekesi seisid jubedate veripunaste kehade hunniku ees.
„Valka! Milline tapatöö!” ütles Brule, silmilt verd maha pühkides. „Kull, kui need oleksid olnud sõdurid, kes oleks osanud mõõka kasutada, oleksime siin surnud. Need madupreestrid ei tea midagi mõõgakunstist ja neid on kergem tappa kui ühtki tõelist inimest, keda ma kunagi tapnud olen. Aga ometigi – oleks neid olnud vaid paar tükki rohkem, oleks asi vast teistpidi lõppenud.”
Kull noogutas. Metsik hullus oli temast lahkunud ja tohutu väsimus tuli talle peale. Veri nõrgus tema rinna-, õla- ja jalahaavadest. Brule, ise samuti mitmetest lihahaavadest veritsemas, vaatas teda teatud murega.
„Isand Kull, laseme naistel sinu haavad kinni siduda.”
Kull paiskas ta oma suure käe justkui joobunud löögiga kõrvale.
„Ei, me peame selle asja lõpuni viima. Sina mine ja lase oma haavu parandada – ma käsin sind!”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.