Otsa uus perenaine. Jüri V. Grauberg

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ on niisuguste imelike joomatuuridega mees – mõnikord ei võta mitu kuud tilkagi suu sisse, siis aga joob nädal aega järjest! Või veel kauemgi…” seletas Ella tagaistmelt.

      “Ja siis pole ka selle mehega midagi peale hakata!” kinnitas Kristjan, kes oli eneselegi märkamatult jutukamaks muutunud. “Mõnikord tulevad tal joomatuurid peale just kõige kibedamal tööajal ja see häirib mind kõige rohkem!”

      “Kas Vaariku keskuses pole siis niisuguseid mehi keda võiks Otsale sulaseks kutsuda?” küsis Pille.

      “Mis mehi!” põlastas Ella, “Kes vähegi mees on, see rabeleb ise oma talus või on siis kusagilt kaugemalt mingisuguse tööotsa leidnud. Pooled mehed on siin aga niisugused tohmakad, kes ei otsigi midagi muud peale viinapudeli!”

      “Kas peremees joob siis ka koos Kaarliga?” küsis Pille ja limpsas keelega üle oma paiste pekstud huulte.

      “Kaarlil on omad semud…” lausus Kristjan. “Ja pole mina talle ennast ka kunagi paarimeheks pakkunud! Pole huvi tundnud…”

      “Kristjan lakub ju seda va hobuse kust! Ma ju esteks ütlesin!” Ella paistis Kristjani asjadega vägagi kursis olema. “Kaarel aga joob jälle ainult vodkat, noh, ja nii nad ei sobigi kokku!”

      “Mis asja peremees joob?” Pille pööras oma paistes silmad üllatunult Kristjani poole.

      “Mina joon õlut!” muigas Kristjan. “Laupäeva õhtul peale sauna, või siis suvel kange kuumaga on õlu minu arvates ju üpris mõnus jook! Mõnikord joon aga lihtsalt siis kui tahtmine tuleb…”

      “Sa jood seda ju kohe ämbrite viisi!” teadis Ella.

      “Ikka pudelist, ikka pudelist!” täpsustas Kristjan. “Pole mina saanud ämbrist seda hüva kraami veel proovida… Ja pole õllejoomine mul veel kunagi töötegemist seganud ning üldse, kelle see asi on, millal ja kui palju ma õlut joon? Mis? Ah?”

      “Ega ole jah, aga sul on nüüd naine majas ja temale ehk ei meeldi õllelõhnad!” arvas Ella.

      “Mind võeti Otsale teenijatüdrukuks, mitte naiseks!” täpsustas Pille kohe ja lisas: “Pole minu asi mida ja kui palju peremees joob. Ainukene soov oleks, et ta ei annaks oma kätele voli!”

      “Ena mul asja teid käperdada!” porises Kristjan ja võttis kiiruse maha – kohe, kohe tuli suurelt teelt kõrvale keerata.

      “Kas Otsa talu jääb siit kaugele?” küsis Pille.

      “Suure maantee pealt tuleb oma kolm-neli kilomeetrit ära.” vastas selle peale Kristjan ja keeras asfaltteelt ära põllutöömasinatega auklikuks sõidetud liivasele teele mis viis väikesest künkast alla ning suundus siis viljapõldude vahelt taamal paistva hõreda metsa poole: “Kohe jõuame kohale!”

      Kui auto jõudis metsa kus kasvasid veel vaid salguti üksikud noored kuused, ütles Ella kahetsevalt:

      “Seemani Toomas tegi oma metsa siin kohe õige lagedaks! Mis ta neist noortest rootsudest veel püsti jättis, võtnud siis kõik maha kui juba võtma hakkas!”

      “Jah, ta müüs suurema osa oma metsast maha.” kinnitas Kristjan ja seletas: “Tom ütles, et ta oli teinud vaid sanitaarraiet ja need mis alles jäid, olevat seemnepuud!”

      “Sanitaarraie pole ju terve metsa maha võtmine!” teadis Ella. “See on röövraie, mis ta oma metsas tegi!”

      “Tema mets, tema asi!” arvas Kristjan õlgu kehitades. “Selle koha pealt on tal aga küll õigus, et mets kui on kätte vanaks läinud siis tuleb see enne maha võtta kui ta püstijalu ära mädaneb. Ma pean oma metsas ka mitmes kohas sae sisse lööma. Vanemad puud maha ja siis on noorematel ruumi jälle kasvada!”

      Pille vaatas vaikides veeloike täis kruusatee ääres laiuvat värsket kännustikku ja üksikute kuuserootsude vahel võimust võtma hakkavat noort lepavõsa ning ei ilmutanud enam erilist soovi vestlusest osa võtta. Peagi lõppes laastatud mets ja kui paremal pool teed hakkasid teeäärsete põõsaste vahelt paistma teest veidi eemal olevad taluhooned, hakkas Ella auto tagumise istme peal äkki nohisema. Hetk hiljem ta pahvataski välja:

      “Ma ei tulegi vist teiega ühes Otsale! Vanamees on üksi kodus, mine tea, millega ta jälle hakkama on saanud!”

      “Mis sa tema pärast ühtelugu muretsed?” imestas Kristjan ja pidurdas põllutee otsas, mis viis sajakonna meetri kaugusel suurte kaskede all lösutavate talumajade juurde, “Mis sel Lembitul viga on, et sa tema pärast ühtelugu muretsed? Ja ega ta seal üksi ole, poisid on sul ju ka vist praegu kodus?”

      “Pole tal viga midagi, aga ta teeb kõiki asju ikka teistmoodi kui vaja on ja ma pean siis jälle kõik ise ümber tegema! Poisid läksid mul hommikul mõlemad linna ja ma pean tõesti minema ning vaatama, mida see hull mulle seal jälle kokku on keeranud!” ütles Ella ja küsis auto ust lahti lükates: “Pille, sa saad nüüd ehk ise hakkama?”

      “Ma arvan, et saan…” vastas tüdruk veidi morni häälega. Pille jäi oma arvates nüüd jumala üksi võõra mehe meelevalda ja see ei paistnud talle eriti meeldivat.

      “Olgu nii!” ütles Kirstjan hüvastijätuks. “Aitäh sulle ja ära siis Lempsile nii väga pinnapeale ka käi!”

      “Ella arvab, et Lembit teeb kodus kõiki asju kiusu pärast teistmoodi, kuid Ella ei tea mõnikord isegi, mis ta tahab või mismoodi tahab…” seletas Kristjan oma uuele teenijatüdrukule naabrinaise kiire mineku põhjuseid. “Ja eks see Lemps ole ise vist ka mõnikord veidikene totu.”

      “Kas Ella mees on siis totakas või lihtsalt muidu saamatu?”

      “E-ei tea! Kuid mõnikord ta ajab küll veidi omapärast juttu.” Kristjan lükkas käigu sisse ja andis gaasi, “See on tal sellest saadik niimoodi, kui ta siin neli-viis aastat tagasi peapõletikus oli.”

      “Ma kuulsin, et Ellal on pojaperet ka?”

      “Jah on! Aga need on mõlemad linnamehed ja on praegu siin vist ainult puhkusel.”

      “Kas koju tagasi ei kavatse neist ka keegi tulla? Talu pidama?”

      “Ei tea. Üks neist on vist küll kirjas töötuna ja juba pikemat aega kodus, kuid ma ei ole kuulnud, et tal päris koju jäämise mõtet oleks. Talupidamisel ei paista vist olema suuremat tulevikku… Ja kui omal talutehnikat ka suurt pole, siis… Jah!”

      Pille ei vastanud selle peale midagi ja edasi sõideti tiheda kuusemetsa vahel juba vaikides. Peagi hakkas tee ääres kasvavate suurte kuuskede vahelt paistma põllukividest ehitatud laut ning hetk hiljem ka selle kõrval oleva pika eterniitkatusega talumaja rehealuse poolne ots. Kristjan sõitis läbi lahtise õuevärava avarasse karjahoovi ja jäi seisma keset hoovi kasvava suure pärna all ning lülitas auto mootori välja:

      “Olemegi kohal!”

      “N-noo näed! Noorik majas ja asi ongi ordnungis!” kiitis Kaarel ja loivas ebakindlal kõnnakul lauda juurest auto poole ning ulatas siis Pillele teretuseks käe: “Tere siis kah, Otsa uus perenaine!”

      “Tervist!” oli Pille napisõnaline ja ulatas Kaarlile käe ilmse vastumeelsusega. Talle ei paistnud eriti meeldivat see väikesekasvuline kõhnavõitu mees, kelle kortsulist lõuga ehtis mitmepäevane hallikirju habemetüügas ja kellest õhkus nii viina- kui ka odava suitsu lõhna.

      “Peremees, СКАЧАТЬ