Otsa uus perenaine. Jüri V. Grauberg

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ stlane on juba aegade hämaruses põletanud alet ja niimoodi kümne küüne ning ihurammuga põlismetsasid raadanud, et sealt siis raske ning tapva tööga oma perele põllumaad saada. Nii mõnigi kord on teda selle raske talumehe higiga niisutatud maa pealt välismaiste sundijate poolt jälle kaugemale metsa aetud, kus ta on pidanud ellu jäämiseks kõike uuesti otsast alustama. Eesti talumeest on nendelt esivanemate higi ja verega kättevõideldud põlistelt maadelt küüditatud Siberisse, on aetud kolhoosidesse ja igasuguste erastamisete ning ärastamiste tulemusena jälle sunnitud alustama praktiliselt nullist. Teda on kägistatud üle jõu käivate maksudega ja põllumehele kahjulike seadustega, kuid ta on ikka ja jälle tõusnud ning kõigi ja kõige kiuste, käed mullas ning tagumik paljas, eestlase jonnakusega edasi rüganud. Kaua ta veel niimoodi suudab rügada ja eestlase põliseid traditsioone jätkata, teab võib-olla vaid Jumal taevas…

      Head lugemist!

      Autor.

      I OSA

      1. peatükk

      Mööda äsjasadanud vihmast märga asfaltteed sõitis mõõduka kiirusega küllaltki hea välimusega tumepunane “Toyota”, mille rooli hoidis umbes kolmekümneaastane, ruuge habemega ja sinises teksaülikonnas kogukas, veidi rohmakate näojoontega mees. Tema paksud ja heledad, veidi lokkihoidvad juuksed langesid vabalt teksapluusi lahti nööbitud kraele. Mees hoidis oma suurte ja tugevate käte vahel kohatult väikesena tunduvat autorooli mingi iseenesest mõistetava hooletusega ning vaatas ükskõikselt autole vastu liikuvat märga teelinti. Habemik ei paistnud eriti kuulavat tema kõrval istuva pensioniealise, ümaranäolise ja trullaka naisterahva juttu, kes püüdis kõigest hingest midagi talle selgitada. Ta ei paistnud millegipärast oma kaassõitja juttu eriti mõistvat või õigemini – mõista tahtvat.

      “Ma ei saa aru, miks sa kogu aeg mulle vastu punnid?” sädistas ümaranäoline ja hakkas jälle nagu lapsele, kes teab juba mitmendat korda, selgitama: “Kas sa siis tõesti mõtled, et ma saan kogu aeg käia sinu lehmi lüpsmas? Ei saa ju! Isegi kui ma seda ka väga tahaksin ei saa ma seda teha, sest ma ei saa ju oma loomi sinu lehmade pärast ripakile jätta! Otsale rattaga sõitmine ise võtab juba tüki aega ära, muust rääkimata. Mõtle ometi mees!”

      “Ma saan lehmade lüpsmisega isegi hakkama…” porises roolis istuja rahulolematult. Talle ei paistnud üldsegi meeldivat kogu see tänane ettevõtmine ja sellepärast ei olnud ta ka eriti usin auto gaasipedaalile vajutama. “Ja pole mulle ka mingisugust tüdrukut tallu vaja! Ilmaaegu ma üldse kuulasin sinu juttu! Kuule Ella, keerame õige otsa ringi ja sõidame koju tagasi!”

      “Ei sõida me kuhugi tagasi!” keelas Ellaks nimetatu ja lisas siis juba päris pahaselt: “Sa mõtled siis, et kui sina oled traktoriga heinamaal või põllul või kes teab kus, võivad loomad ja kogu talu elamine olla omapead? Kas sa siis ei saa aru, et loomi peab ju keegi ikkagi kantseldama, lüpsma ja söötma? Keegi peab lõpuks ju ka laudas midagi tegema kui loomad väljas on!”

      “Mis nendest kantseldada? Söövad karjamaal rohtu ja asi ants!”

      “Aga mis siis, kui sul hakkab mõni lehm äkki pulli otsima, või siis jälle mõni puskleb teist, nii, et see haiget saab, või… Paljugi, mis!” Ella tõmbas hetkeks hinge. “Ei, Kristjan! Keegi peab majas ikka olema! Sina üksi ei pea niimoodi kuigi kaua oma talu!”

      “Ma saan isegi oma lehmad lüpstud ja Kaarel võib ju ka vahetevahel nende järele vaadata, kui sina enam ei taha…”

      “Mitte ei taha, vaid ma ei saa! Ja see sinu Kaarel vahib parema meelega hoopis viinapudelit kui Otsa lehmi ja majapidamist!” ütles Ella ägedalt ja jätkas siis veidi rahulikumalt: “Sina oled kogu oma elu ainult Milde perse taga elanud ja mõtled, et sinu ema tuleb isegi peale oma surma sulle kodus kõike ette-taha ära tegema, nii nagu sa harjunud oled? Ütle Kristjan, millal sa viimati sooja toitu sõid? Ma ei usu, et sa peale Milde matuseid midagi niisugust oled söönud, mida mees peaks sööma, et jaksaks tööd teha ja noore mehe elu elada!”

      “Pole mul häda midagi!” mõmises Kristjan omale vuntsi ja mõtles, et sellel kuradi Ellal on jälle õigus, nagu see viimasel ajal õige tihti kippus olema. Naabrinaine oli tabanud Kristjani kõige õrnemat kohta, sest mees oli harjunud tugeva igapäevase söömaajaga ja peale ema surma ei olnud tal tõesti enam kedagi kes oleks sooja ninaesise lauale pannud. Ise ta söögi tegemise oskustega eriti ei hiilanud, sest ema ei olnud kunagi teda kokakunsti saladustesse pühendanud ja tema eluajal polnud selleks ka mingit tarvidust olnud.

      “Pole sul jah häda midagi!” nöökas Ella pahaselt nohisedes, kohendas siis lillelise pearätiku alt laubale langenud halliseguseid juukseid ja küsis pilkavalt: “Oled sa peale Milde matuseid omal kas või kordki voodiriideid vahetanud või magad ikka ühtede ja samade linade vahel?”

      “Miks ei ole, olen küll!” kinnitas Kristjan, olgugi, et talle polnud niisugune asi nagu voodipesu iganädalane vahetamine, isegi mitte pähegi tulnud. Kui ema veel elas siis oli see ema mure, nagu kõik teisedki niisugused asjad nende kodus ja peale laupäevaõhtust saunas käiku oli ju lausa loomulik, et voodis ootasid teda puhtad ning triigitud linad.

      “Mis sa mõtled siis, et see tüdruk, kellele me praegu järele sõidame ja keda ma pole oma elus ihusilmagagi näinud, hakkab mulle nüüd kohe süüa tegema ning ka minu pesu pesema? Tuleb veel äkki ka minu küljealust soojendama? Mis? Ah?”

      “Seda küljealuse asja ma ei tea, seda pead sa ise uurima. Ma ei küll usu eriti, et Pille sulle kohe voodisse ronima hakkab. Aga nii palju kui mina teda tean ja tunnen, on ta korralik naisterahvas ning temast oleks sulle minu arvates väga palju abi.” arvas Ella. “Olgu muuga kuidas on, kuid naisterahva kätt on sulle majja vaja ja niisugused asjad, nagu söögi tegemine, pesu pesemine ning tubade kraamimine, peaksid sa küll töölepingusse kohe sisse panema. Sinusugusele vanapoisijuurikale, kes on harjunud, et ema kodus kõik ette ja taha ära teeb, on niisugust kantseldajat kohe tingimata vaja!”

      “Miks see Pille siis oma praegusest kohast ära tahab tulla kui ta nii korralik ja asjalik inimene on?” küsis Kristjan pööramata mingisugust tähelepanu sellele, et teda vanapoisijuurikaks nimetati. “Praegusel ajal hoiab igaüks kümne küünega töökohast kinni, see sinu Pille aga tahab heast peast hoopis praeguse töö jätta kus seda ja teist!”

      “Miks, miks!” osatas Ella ja ütles torisedes: “Pillel on selleks omad põhjused!”

      “Mis põhjused need niisugused on mis sunnivad noort naist oma töö lausa päevapealt sinnapaika jätma ja võhivõõra inimese juurde teenijatüdrukuks minema?” küsis Kristjan ja arvas: “Siin on midagi mäda! Sa ei tea äkki isegi, keda sa mulle tahad kaela sokutada?! Oled sa seda Pillet ise kas või kordki lähemalt näinud?”

      “Jah olen!” kinnitas Ella. “Ma olen ise temaga mitu korda pikalt rääkinud. Ja ma tean ka seda, et ta otsib omale juba pikemat aega uut kohta. Minu õde, kelle kaudu ma üldse Pillega tuttavaks sain, räägib temast ka ainult head.”

      “Kes ta niisugune on?” küsis Kristjan. “Sa rääkisid küll jah, et leseks jäänud naine, lapsi pole ja nii edasi, kuid mida ta siis endast üldse kujutab?”

      “Mida ta endast kujutab?” kordas Ella Kristjani sõnu. “Harilik noor naine muud midagi. Ta on õppinud zootehnikuks ja ta tunneb loomi ning teab, mis ja kuidas. Tal on ka abielunaise kogemus ja ma arvan, et oskab ka sinusuguse mühkamiga niimoodi ringi käia nagu vaja on.”

      “Mis mühkamiga…” porises Kristjan.

      “Muidugi mühkamiga! Mis sa muud oled, kui üks mühkam?! Sa oled kogu elu ainult oma ema sõna kuulanud ja tema tahtmist teinud! Sa pole isegi naist julgenud võtta, sest ema ei lubanud sul seda teha!”

      “No-noh!” vaidles Kristjan nagu torgata saanu talle vastu ja õiendas: “Mina ise ei tahtnud Tiiat, emal pole selle asjaga mingit pistmist!”

      “Ei ole jah! Muidugi…” nöökas Ella ja küsis siis oma ümara näo rasvavoltide СКАЧАТЬ