Nukitsamees. Oskar Luts
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Nukitsamees - Oskar Luts страница 3
Название: Nukitsamees
Автор: Oskar Luts
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Зарубежная драматургия
isbn: 9789949473298
isbn:
Iti tõuseb põksuval südamel ja annab vennale oma erutusest higise käekese. Siis hiilivad mõlemad ukse poole nagu kaks vaimu. Minnes puutub Iti kogemata hälli nurga külge, vibu hakkab laes nagisema. Põgenejad seisavad hinge pidades ning Kusti pigistab noomituseks õe kätt, et see nii ettevaatamata oli.
Õnneks kestab norskamine ahjul endist soodu edasi – hädaoht on esialgu möödas. Lapsed astuvad pimedas ruumis edasi, jõuavad juba ukse juure ja Kusti hakkab värisevate näppudega haaki lahti tegema. Seal kostab väljast järsku kõva müdin, otsekui jookseksid majakese lähedal lahtipääsnud hobused. Kusti kuulatab silmapilgu, jõuab otsusele, et müdin ruttu lähemale tuleb, ja talutab õe ahju taha tagasi. Vaevalt on lapsed oma endisele kohale jõudnud, kui ukse pihta rusikaga põrutatakse.
„Tee lahti, vanaeit!“ hüüab keegi jämeda häälega, otsekui tuleks see hääl tõrre põhjast.
Ahjult ei tule esiteks ühtki vastust, siis tõmbab üks norskajatest omale suure tortsaku õhku suhu, justkui oleks ta kedagi hammustanud, hakkab köhima ja pöörab teise külje. Ometi on selle toimetuse läbi magaja uni ergemaks läinud, põrutamine ja uued hüüded väljast hakkavad talle kõrvu kostma.
„Jah, jah,“ vastab viimati vanamoor ahju servalt, „ma teen kohe lahti. Ära lõhu ust maha.“
„Kes need on?“ küsib Iti kõigest kehast värisedes.
„Ei tea,“ sosistab Kusti. „Võib olla tuldi meile kodust järele. Ole aga vagane, oota, ära tee ühtki häält. Küll me näeme, kes seal on.“
Vanamoor ronib ahjult maha, paneb lambi põlema ja avab ukse. Kusti vaatab ahju nurga tagant välja, tõmbab aga pää kohe tagasi, sest tulijad on nii kohutavad olevused, et ta esiteks nende poolegi ei usu vaadata.
„Kes seal on? Kes seal on?“ raputab Iti Kustit särgikäisest.
„Ole vait, Iti,“ vastab vend, „ma ei tea veel isegi, kes nad niisugused on. Aga meilt nad küll ei ole.“
Mõninga kõhklemise järele püüab poisike öiseid võõraid uuesti vaadelda. Need on kaks suurt jämedat meest nagu kaks sõnni. Mõlemil on mingisuguse looma nahast tehtud vammused seljas, suured lootsiku sarnased kotad jalas; mõlemad on ühteviisi tõmmud, näod täis vistrikke ja käsnu. Meeste pikad punased juuksed on nii sasis, justkui poleks neile kunagi kammi näidatud. Ja kõige hullem: sarvis juukseist vahivad välja samasugused sarve-kühmud kui vanamehelgi.
„Süüa!“ karjuvad tulijad ühest suust, istuvad laua juure ning hakkavad kohe konte ja teisi jäänuseid järama. Meestel on nii kõvad lõuapärad, et peenemad kondid hammaste all aina prõgisevad.
Vanamoor toob nurgast terve pangetäie mingisugust vedelat toitu lauale, mida näljased sõnnid üle serva kordamisi lõrpima hakkavad. Senikaua kui üks sööb, päästab teine oma vammuse puupöörasid lahti ja röistab hoolega, et ikka rohkem sööki kõhtu mahuks. Nii saab pang varsti tühjaks, aga sööjate isu ei näi raugevat.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.