Mälestusi taimedest. Uku Masing

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ neid kohtlevad hiljem, kui taipavad, et pole suutelised enamaks. Et inimene loobuks sellisest tobedusest igal saamavõimalusel, kuid – ta ei pane end selles tähelegi. Saamahimu on niisama püha tung nagu emaarmastus. Surm sellele, kes julgeb naerda neid! Milleks muuks siis üldse elada kui võtmiseks, kuidas võib üldse küsida: mida sa selle kokkukraabituga hakkad pääle? Kõik need kaltsuvad asjad on seks, et neid vahetevahel riputada nöörile tuulduma, ja tekitama nägijais kadedust, et neil on vähem pehkivaid vesiroosiõisi.

      Tee Laande on pikem ja vahelduvam, kuigi kuskil pole eriti ilus. Hulk maad samuti Lipanõmm, kohati täiesti lage ja kaetud paeklibuga. Selles nõmmes üksikud mullasemad kohad, viljakad küll, kuid roostuvad, üsna korralike puude ja paari taluga. Aga natukene maad mistahes suunas sellistest saartest on Raikküla tõelised paanepäälsed, peaaegu valged või hallid, millede pragudes ainult on taimestikku, laiemate vahel suudavad kasvada mõned puudki. Kevadeti poeb sealt üles uimaseid rästikuid ja õhk on tunduvalt soojem kui metsas, mis enamasti pole väärt seda nime, sest puud ei kasva kuigi kõrgeks. Ma pole kuskil näinud niipalju seenlilli kui neis kadarbikes ega tumepunast neiuvaipa. Tükati tee on paljas paas ja imelik vaadata, et samm eemal ometi on rohelust ja teelegi lõhedesse midagi suudab sugeneda. Tuhandete aastate õhukesil mulla lappidel, mis kujult meenutavad samblikke ja küllap neist on murenenud, kasvavad rahulikult segamini kukehari ja metslauk. Kui aga juhtumisi paest on kadunud kiht või paar, siis sinna on jää soetanud savi ja vihmasel ajal võib lompe olla sääl, kus neid maa näo järgi üldse ei võiks seista pooleks tunnikski.

      Peaaegu sama raske oli mõista, miks sellel teel mõne kilomeetri pääle oli kümmekond väravat. Osa neist lausa häbematusest. Muidugi, eks peremees pidas omaks teedki ja kõlvuliseks karjamaaks, piirates ta mõlemalt poolt aiaga. Ime ainult, et ta väravaile ei seadnud tollipunkti. Nii ma lugu seletasin, aga põhjus võis olla naabrite kaklemises või karja metsaajamise hõlbustamiseks. Seepärast me ka neid kirusime, vist vähem kui Kabala möldrit, kuigi iga Laande mineja kirumised andnuksid mitukümmend lauset paari nädala kestel igal aastal, mis kõik jäid väravate rajajaile vaenuks õhku. Ainult üks sai kiita, et vajus endast kinni.

      Laanega on umbes samuti nagu Ahtamaga. Siin ainult on paanepäälselt jõeni kolm kilomeetrit keskmiselt ja kogu see ala on heinamaaks, palju paremaks kui Ahtama. Ta pole nii soostunud ja kunagi muiste on olnud midagi vesise pargi taolist, nii ristirästi täis põõsaid ja puid, et isa juttu mööda nad kord heinamaalt äraminekul alles on leidnud, et kuskil konutab veel üks kahe silma vahele jäänud saad. Muld on sügavam ega ole turvas, ja kuigi kased enamasti kasvavad künkail ning nende vahed on märjavõitu, ometi nad on puu nägu. Kohati on sellelgi alal veel kõrgemaid paiku, nähtavasti voolsa vee keeriste vahele kuhjunud saviliiva- ja kruusakühmud, ning nende kõrval otsemaid madalikud, mis vihmasel ajal täis vett. Need sooned vist on siis kunagise laia lombi sügavamad neelukohad ja nendesse ei sugene põõsaid, õiget sammalt ega tõelist kulugi. Kõige vesisem osa on otsemaid paanepäälse järel, kus rööbiti jõega on nii lai ja pehme soon, et teed on heinamaalased täitnud haokubudega ja kodunt toodud kividega. Selle jõepoolsel äärel on ka lapiti maad, kus vaene inimene võib vaadata, kuidas kasvab kõrgraba. Küllap sääl on põhjavesi nii lähedal pinnale, et ta ei imbu üles üksikute allikatena, vaid lompidena. Ja nende kohale on sugenenud turbasammal, mis iga aastaga kasvab kõrgemaks ja pehmemaks, kuid pole korralikul kombel hakanudki veel kõdunema turbaks. Ma kord mõtlesin, et sellest saaks uurida välja uue soostumise alguse. Osa paanepäälse põhjavett tuleb allikateks soonde endasse vist, osa valgub nõnda laiali, osa sügavamal soetab veel mõnisada meetrit jõest eemal omale päevavalgele augud, kuid teda sääl on juba nii vähe, et need avandid ainult väga vihmasel ajal keedavad üle. Veel pole magemaitsetki, kuigi ta pole nii kalk nagu Minnikal.

      Järsust vahest küngaste ja lodumaa taimede vahel võib sääl mõtiskella iga kümmekonna sammu tagant. Künkail – üht neist austati meil koguni mäe nimega – kasvavad üsna korralikud kuused ja peaaegu ainult nemad. Haabu on vaid lagedamaks jäänud paigul ja nende vahel tihedalt seljarohtu, teisal jälle ülearu maokeeli. Lodumaal lausa kased ja pajud igasuguste põõsastega. Paakspuid väänleb, türnpuid on petmas, vahel koguni kadakaid, nende vahel jälle sinikad ja küüvitsad ning veel madalamal samblas toore huumuse taimi. Aga kogu see lodumaa, see tõelise laane taimestik nagu säilitab viimseid kantse. Kased ei sirgu, kadakad on nii vanad, et ainult mõned oksad tõeliselt elavad. Ja kõik nad on pugenud hulganisti kokku tüliks teistele ja iseenestele. Sääl on üks põõsaspärna, mille tüvi on käsivarrejämedune ja oksad sageli külmas kõrbenud. Ta ei kasva hääl kohal, vaid mõni samm eemal temast algab juba soon, kuid ta naaberpuud on päris korralikud veel, kuigi ka mitte sellised nagu teised künka keskpaigal, kus oli meie lähem küün, mille katus alati suvatses olla viletsavõitu. Ma igal aastal vaatasin ta kasvamist ja püüdsin aidata üht tüve teiste kulul. Aga minu nähes ta pole üldse kasvanud suuremaks ja kui, siis vast kümmekond sentimeetrit. See pärn aga oli tähtis, ning on õpetlik, kui ta sääl püsib. Isa oli toonud säält just koju viis niinepuuvõsu. Neljast olid kodu kasvanud vägevad puud, viienda lõi surnuks välk. Ei või olla kohutavamat vahet näitamaks, mida loevad tingimused, ja mul on kahju, et mul pole Laane pärnapõõsast pilti ajast, mil isa teda hakkas nägema. Vahel mõtlen ju, et ta tollal koguni oli suurem praegusest. Isa kinnitas küll, et ta olnud just niisamasugune. Et tema eluajal kõiki neid heinamaid kuidagi püüti parandada, siis tõenäone ju on, et soostumiseaste jäi umbes sekssamaks, kuigi minu meelest vähemalt see soon paanepäälse järel läks palju vesisemaks paarikümne aasta kestel.

      Sääl laanemetsas vast kunagi kasvas muidki läänepoolsemaid puid. Sõstrapõõsaid leidus veel, õispuid paistis vist, kuigi pole näinud neid õitsevat, ja ühe soone serval kasvas suur põõsastamm, mis vast ometi suudab pidada vastu ja saada puuks. Kuigi väga aegamisi, aga ta sirgus keset pajupõõsaid, mis vast päästsid teda vee üliküllusest. Me ikka mõned oksakesed tõime koju alati ja vähendasime seega ta sundust muutuda põõsaks.

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.

      1

      „valge kask” e. toakask, hiina kask jt. nimed C rooshibisk Hibiscus rosa-sinensis

      2

      emake Loodus, pühitsetud, vaga ja mõõdukas

      3

      Hausgreuel(sks.) – selle liitsõna osapooled on das Haus – maja, kodu, majapidamine; ning der Greuel – jälestus-ese

      4

      vulva(ld.) anat. – häbe

      5

      Tegelane Lodovico Ariosto rüütlipoeemist „Raevunud Orlando“. СКАЧАТЬ