Pál-tänava poisid. Ferenc Molnar

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ sest tundis, et see polnud päris tõsi. See oli lausa tõe vastand. Sest see kõlas nii, nagu oleks ta vägagi julge olnud, nii et selle üle imestas isegi Feri Áts ja küsis temalt: „Kas sa ei karda, Nemecsek?“

      „Ja sina ei kartnud?“

      „Sugugi mitte! Ma seisin siin kindluse all. Siis ronis ta teiselt poolt küljest alla ja kadus. Lasi jalga.“

      Geréb hüüdis vahele:

      „See pole tõsi! Feri Áts pole veel kunagi kellegi eest jalga lasknud!“

      Boka vaatas Gerébile otsa.

      „Tohoh, küll sa alles kaitsed teda!“ kostis ta.

      „Ma tahan öelda ainult seda,“ sõnas Geréb pisut vaiksema häälega, „et pole eriti tõenäoline, et Feri Áts Nemecsekki nähes kohkunud oleks.“

      Selle peale naersid kõik. See polnud tõesti usutav. Nemecsek seisis kohmetult kamba keskel ja kehitas õlgu. Siis astus keskele Boka.

      „Meil tuleb midagi ette võtta, poisid. Tänaseks kuulutasime niikuinii välja juhivalimised. Valime juhi, pealekauba veel täievolilise juhi, kelle igat käsku tuleb täita pimesi. Võimalik, et meil puhkeb sõda, ja siis on vaja kedagi, kes plaanid paika paneks nagu tõelises lahingus. Reamees, astuge ette! Valvel! Lõigake paber nii paljudeks tükkideks, kui palju meid on, ja igaüks kirjutab paberi peale, keda ta juhiks tahab. Paberid viskame mütsi sisse ja kes saab kõige rohkem hääli, see on juht.“

      „Hurraa!“ hüüdsid kõik korraga ja Csónakos pistis sõrmed suhu ja vilistas valjusti nagu mõni rehepeksumasin. Märkmikest tõmmati lehed välja ja Weisz kraamis lagedale oma pliiatsi. Tagapool vaidles kaks poissi selle üle, kelle mütsile peaks see au osaks saama. Kolnay ja Barabás, kellel oli alailma teineteisega ütlemist, pidid vaat et käsipidi kokku minema. Kolnay ütles, et Barabási müts ei sobi, sest see on rasvane. Kende aga väitis, et Kolnay müts on veel rasvasem. Seepeale võeti kohe rasvaproov. Väikese noaga kraapisid nad teineteise mütsi sees olevat nahkpaela. Aga siis oli juba hilja. Csele loovutas üldsuse huvides oma kena musta mütsi. Pole midagi teha, mütsiküsimuses ei suutnud keegi Cselet ületada.

      Nemecsek aga kasutas kõigi suureks üllatuseks juhust, et üldine tähelepanu oli hetkeks temale suunatud, ja selle asemel, et sedelid laiali jagada, astus ta neid määrdunud pihku pigistades ette. Ta ajas end sirgu ja ütles väriseval häälel:

      „Palun, härra kapten, nii ikka ei lähe, et mina siin üksi reamees olen… Sellest alates, kui me kamba lõime, on kõik ohvitseriks saanud, ainult mina olen ikka veel reamees ja kõik käsutavad mind… ja kõike pean mina tegema… ja… ja…“

      Siis muutus linalakk väga haledaks ja mööda tema peenejoonelist näokest hakkasid veerema prisked pisarad.

      Csele ütles peenelt:

      „Ta tuleb välja visata. Ta nutab.“

      Tagant lisas üks hääl:

      „Töinab.“

      Kõik naersid. Ja see tegi Nemecseki meele veel kibedamaks. Vaesekese süda valutas väga, ja nüüd lasi ta pisaratel vabalt voolata. Ta nuuksus ja lausus läbi nutu:

      „Vaadake… mu… mu… mustas raamatus olen ka… ka… alati ainult mina kirjas… Mi… mi… mina olen koer…“

      Boka ütles rahulikult:

      „Kui sa kohe töinamist ei jäta, ei tohi sa enam meie hulka tulla. Titekatega me ei mängi.“

      „Titekas“ tegi oma töö. Nemecsek, vaene väike Nemecsek ehmus väga ja lõpetas tasapisi nutu. Kapten aga pani talle käe õlale.

      „Kui sa end hästi ülal pead ja millegagi silma paistad, võib sinust maikuus ohvitser saada. Esialgu jääd veel reameheks.“

      Teised kiitsid selle heaks, sest kui ka Nemecsekist oleks sel päeval ohvitser saanud, poleks kogu lugu enam midagi väärt olnud. Poleks olnud enam kedagi käsutada. Geréb hõikas terava häälega:

      „Reamees, teritage see pliiats ära!“

      Nemecsekile pisteti pihku Weiszi pliiats, mille ots oli taskus kuulide vahel murdunud. Ja reamees võttis pliiatsi kuulekalt vastu, seisis valvel, pisarad silmis, ja asus siis teritama, suurest nutust ikka veel veidi nuuksudes-löristades, ja ta teritas kogu oma nukruse, kogu oma väikese südame kibeduse sellesse Hardtmuthi pliiatsisse number kaks.

      „Te… teritatud, härra leitnant!“

      Ta andis pliiatsi tagasi ja ohkas sügavalt. Ja selle ohkega loobus ta esialgu ka edutamisest.

      Sedelid jagati laiali. Igaüks hoidis omaette, sest see oli suur ja tähtis küsimus. Seejärel korjas reamees sedelid kokku ja viskas kõik Csele mütsi sisse. Kui ta Csele mütsi ringi kandis, müksas Barabás Kolnayd.

      „See on ka rasvane.“

      Kolnay heitis pilgu mütsi sisse. Ja mõlemad tundsid, et neil pole enam midagi häbeneda. Kui isegi Csele müts on rasvane, siis on maailmal küll ots peal.

      Boka luges kokkukogutud sedelid ette ja andis need seejärel enda kõrval seisva Gerébi kätte. Kokku oli neliteist sedelit. Ta luges järjekorras: János Boka, János Boka, János Boka. Siis luges ta ühe korra: Dezső Geréb. Poisid vahetasid pilke. Nad teadsid, et see oli Boka sedel. Ta oli viisakusest Gerébi poolt hääletanud. Siis järgnes jälle ainult János Boka. Ja siis veel üks Dezső Geréb. Ja lõpuks veel kord üks Dezső Geréb. Niisiis oli Bokal üksteist häält ja Gerébil kolm. Geréb naeratas kohmetult. Nüüd oli esimest korda juhtunud, et ta konkureeris kambas avalikult

      Bokaga. Ja need kolm häält tegid talle heameelt. Bokale aga tegid kaks häält kolmest haiget. Ta mõtles hetkeks, kes võivad olla need kaks, kellele ta ei meeldi, kuid leppis siis sellega.

      „Niisiis te valisite juhiks minu.“

      Jälle hüüti elagu ja Csónakos vilistas. Nemecseki silmad olid veel märjad, kuid temagi hõiskas vaimustunult. Talle meeldis Boka väga.

      Juht aga viipas, et palub vaikust, sest ta tahab rääkida.

      „Aitäh, poisid,“ ütles ta, „ja asume kohe asja kallale. Ma arvan, et teile kõigile on teada, et punasärgid tahavad meie krundi ja puupinud vallutada. Juba eile võtsid Pásztorid poistelt kuulid ära ja täna luusis siin Feri Áts ja viis ära meie lipu. Varem või hiljem tulevad nad siia, et meid siit minema kihutada. Meie aga kaitseme seda kohta!“

      Csónakos pasundas vahele:

      „Elagu krunt!“

      Ja mütsid lendasid õhku. Kõik hüüdsid täiest kõrist vaimustusega:

      „Elagu krunt!“

      Nad vaatasid ilusat suurt maatükki ja puupinusid, mida säratas armas pärastlõunane kevadpäike. Nende silmist oli näha, et nad armastavad seda tükikest maad ja võitleksid selle eest, kui seda vaja peaks minema. See oli peaaegu nagu isamaa-armastus. Nad hüüdsid „Elagu krunt!“ nii, nagu oleksid nad hüüdnud „Elagu isamaa!“. Ja nende silmad särasid ja kõigi südamed olid tulvil tundeid.

      Boka aga jätkas:

      „Veel enne, kui nemad siia tulevad, läheme meie nende juurde Botaanikaaeda!“

СКАЧАТЬ