Neitsi Maarja neli päeva. Leelo Tungal

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tehtud, ja ma ei kujutanud neid ette ükskõik mis tähtpäeva seinalehes, vaid raamatuna. Kas või see:

      Öös leidsin teab-kuhu viiva tee,

      männid täis tõsiseid mõtteid.

      Tahaksin mustale liivale

      süüdata punaseid lõkkeid.

      Mu meelest oli see nii ilus ja samal ajal kurb, kuigi kusagil polnud öeldud, et oh kui kurb mul on olla. Ja siis tuli:

      Ma ei karda olla inetu.

      Inetus on sageli ilus

      kui teda kaua vaadata.

      Pelgan vaid olla

      varjutu, vinetu —

      tuim ja ilmetult vilu.

      Seda on tüütu vaadata.

      Mu süda hakkas valutama, kartsin, et mina olengi see varjutu-vinetu, keda on tüütu vaadata. Mida rohkem luuletust lugesin, seda kindlamaks sai, et mina see ilmetult vilu prototüüp olengi. Kuni märkasin leheküljenurgal pliiatsiga tehtud märkust: „Kolmandal päeval haiglas.” See oli tõesti raske kivi, mis mu südamelt nüüd langes: siis me veel teineteist ei tundnud.

      Hoopis kaustiku viimane luuletus kandis pühendust „Maarjale”. Siin pidi olema mingi peidetud mõte, mida ma ei mõistnud: oli juttu tüdrukust, kes teadis teed selge allika juurde, kelle silmisse olid settinud sinised nutud, ja puud usaldasid talle kõik oma iidsed jutud. Luuletus lõppes nii:

      Ja allikast kuu kumas vastu

      just nagu vanast jutust.

      Peeglikildudest vaatasid vastu

      vanad valusad muinasjutud.

      Võib-olla mõtles Stiina peeglikildude all minu „killustumist”?

      Järgmisel päeval ei osanud ma Stiinale öelda midagi nii ilusat, nagu oleksin tahtnud. Vastupidi – hakkasin teda justkui veidi pelgamagi, nagu elaks temas veel üks teine tüdruk, kellega pean arvestama, kui Stiinaga räägin, ütlesin üksnes, et kui sest seinalehest, mille toimetusse mind valiti, kord asja saab, siis võiks teha ühe täiesti kirjandusliku numbri. Ja imelik küll – Stiina polnudki vastu! Ning kui ma siis oma esimesel uue kooli peol tutvusin Aet Parrestiga (teda oli sinna kutsunud üks ta endisi klassikaaslasi), viisin Aeda ja Stiina juba järgmisel päeval kokku. Võib-olla saab Aeda isa Stiinat kuidagi aidata, õpetada või kusagil avaldada lasta? Aet õppis võõrkeeli ja tundis kirjandust ning kirjanikke Stiinastki paremini, ta ütles, et kirjutab ka ise, kuid ei näidanud oma luuletusi. Aet viis meid tihti kirjandusõhtutele ja ma ei julgenud ilmaski tunnistada, et mul seal enamasti igav hakkas – eriti siis, kui kirjanikud ise oma venivaid jutulohesid vaevukuuldava häälega ette lugesid. Kannatasin ära …

      „Kuule, me teeme linnale varsti tiiru peale,” ütles Stiina rahulikult.

      Oligi viimane aeg trammilt maha hüpata.

      „Minu meelest saame siit üksnes Tartu maanteele,” arvasin, kui mööda „sebrat” üle sõidutee marssisime.

      „Kui saatus tahab, siis saame Pariisigi,” muigas Stiina. „Aga kõik teed viivad Rooma!”

      „No lähme siis Rooma,” olin nõus. „Aga sa mõtle, kui kurb elu on roomlastel, ükskõik mis tee nad ka ette ei võta – ikka viib see Rooma tagasi!”

      5

      Kuid esimese peatatud auto juht ei tahtnud Roomast kuuldagi. Võib-olla oli tal selle linnaga seotud kurbi mälestusi. Ta lõi käega meie Rooma-palve peale ja vastas: „Tartusse ei sõida. Kakskümmend kilti võin teid edasi visata.”

      Olime viskamisega nõus. Ronisime rohelisse kongi ja seal andsin ma Stiinale kuningliku lõunaoote – hõbedase kana. Stiina murdis kanakoiva koos „juurtega” välja ja näis end tundvat nagu liikuvas restoranis. Auto tuli vist mingilt pidusõidult: kongis oli mitu rida värsketest laudadest pinke ja tagumistes nurkades lõhnasid närtsinud lehtedega kased.

      „Räägi mulle midagi naljakat!” palus Stiina.

      „Vii sant sauna – pärast aita lavale ja vihtle takkapihta. See on see tänu!” ütlesin ühe tädi lööklausetest. „Mul ei tule midagi naljakat meelde.”

      „Räägi naabritest,” arvas Stiina.

      „Ma olen neist ju küllalt rääkinud,” vabandasin mina, Stiina meelest on naljakad need lood, mis mulle lausa kurvad tunduvad.

      „Mis siis,” ühmas Stiina pooltäie suuga. „Räägi üliõpilasest.”

      Meie korteris kutsuti üliõpilaseks, täpsemalt igaveseks üliõpilaseks Kolki, viiekümneaastast habetunud meest, kes päevad otsa kükitas köögis, hallid „dekolteega” vattpüksid jalas. Tal oli ka vattkuub, kuid seda ei pruukinud Kolk seljaskandmiseks, vaid toiduvalmistamiseks. Üliõpilane kattis vattkuuega oma keedunõusid, kuid kahjuks ei summutanud see ta törlöntide aroomi, mis hõljus terves korteris päevad otsa ja mis mõne nõrganärvilise võinuks ehk hulluks ajada. Kuid nõrganärvilisi meil ei elanud.

      Peale Kolgi elas meiega ühe koridori peal veel perekond Feld, ja Feldide närvid olid kui terasest. Isegi mu tädi oma suure puhtuseihaga ei suutnud proua Feldi veenda selles, et vann on mõeldud kõigile elanikele kasutamiseks. Proua Feld hoidis nimelt vannis kartuleid, põhjendades oma veidrat hobi sellega, et niikuinii ei viitsi keegi neljandale korrusele vanniahju kütmiseks puid vedada. Proua Feld oligi see, kes mu tädi kulmu rulli lõi, kui tädi nõudis ühe „gaasiaugu” kasutamise õigust. Proua Feld oli üliõpilase täielik vastand: tema ei hautanud ei toitu ega iseennast, tema pere põhitoiduseks oli keedetud piim ja munad. Esimene kees pidevalt üle ja teise roa sekka sattus nii kahtlaselt palju mädamune, et tädi naabrinnat mitu korda tahtlikus õhumürgitamises süüdistas. Õnneks olid tädil ta ümarale kogule vaatamata väledad jalad.

      Proua Feld pidas üht meest, kaht last ja kaht kassi. Mees ei teinud muud, kui joodeldas hommikuti vannitoas, võib-olla oli ta kunagi tahtnud lauljaks saada. Harva ta oma toast muul otstarbel välja tuli, ja kui tuli, siis kandis ikka valget särki ja kikilipsu, mis mõjus ääretult pidulikult ta naise roosade pika varrega makopükste kõrval. Kuigi proua Feld oli enam kui korpulentne, ületas ta kodupükste kumm ümbermõõdu mitmekordselt ja sellest hädast sai proua Feld üle nõnda, et tõmbas pool kummi pükstest välja ja sidus meetri võrra lühemaks. Kord rippus kummivorst ta paremal, kord pahemal küljel.

      Proua Feldi kaks kahvatut poissi olid päevad otsa üksipäini kodus, venitasid kasse ja ootasid kooliminekut. Esiotsa katsusin poistega jutule saada – olen alati pisikesi lapsi armastanud – , kuid poisid pagesid esikust, nagu tahaksin neid hammustada. Siis keelas proua Feld (tädi kaudu) mul oma laste traumeerimise ära, poisid olevat õrnahingelised ja märgavat pärast suuri ärritusi voodit.

      Minu suuremad lahkhelid naabritega algasidki sellest, et traumeerisin kaksikutele otsa ette muhud – kuulsin, kuidas keegi toa ukse taga hiilis, ja lõin ukse pauhti ristseliti. Proua Feld väitis, et ta pojad mänginud esikus pimesikku ega osanud nii jämedat kohtlemist oodata. Vabandasin kaunis pealiskaudselt – ma pole kunagi näinud, et pimesikud lukuauke rihiksid.

      Siis süüdistati mind Feldide piima mürgitamises: nende piimapudeli köögi aknalaual oli keegi lahti korkinud ja piimasse mingit pulbrit raputanud. Üliõpilane, nahkkindad käes, võttis pudeli oma hoole alla ja lubas viia tuttava kriminaaleksperdi kätte. Kuna eksperdi vastus viibis, siis leiti mulle uusi süüasju: ma olevat reostanud köögilaua all laiutava kassikasti (kuidas oli võimalik seda haisupommi СКАЧАТЬ