Michael Bublé : praegusel hetkel. Michael Heatley

Чтение книги онлайн.

      Michaelil ja tema isal olid meeskonna Vancouver Canucks hooajapiletid ja nad käisid regulaarselt võistlusi vaatamas, kui need toimusid meeskonna koduareenil Pacific Coliseumis. 1995. aastal seadis meeskond ennast sisse suuremal ja uhkemal Rogers Arenal, kus Michael 15 aastat hiljem oma 2010. aasta ringreisile väljamüüdud kontserdiga punkti pani.

      Tal on nendel võistlustel käimisest eredad mälestused. „Käisin lapsena vaatamas iga kodumängu ja ma mäletan neid ilusaid kollaseid villaseid jakke, mida kõik nii kohutavalt koledaks pidasid,” ütles ta, viidates sellele vastuolulisele kujundusele pluusidel, mida Canucksi mängijad kandsid ajavahemikul 1978–1985. Michael vuristab ette terve nimekirja oma lapsepõlve lemmikmängijatest: „Ma mäletan, et tahtsin olla Gary Lupul, Patrik Sundström ja Ivan Hlinka. Mulle oli alati tundunud, et selline nime nagu Michael Bublé oli päris lahe, sest see oli ligilähedane nimele Jirí Bubla.” (Tšehhis sündinud Bubla oli kaitsemängija, kes mängis Canucksi meeskonnas ajavahemikul 1982–1986.)

      Michael oli hellitanud lootusi saada professionaalseks hokimängijaks, mängides nii kodus kui ka tänaval. „Kui te küsite mu isalt ja emalt, siis minu hokikarjäär algas meie majas ja garaažis, kus ma rikkusin kõik seinad neist litreid läbi lüües. Ma mängisin lapsena hokit ja ma arvan, et mu käed olid päris osavad, aga mu uisutamisoskus oli hämmastavalt halb. Ma olin ründaja ja ma ei tormanud tagasi kaitsesse, kui teine meeskond ründele asus.”

      Ta on energiline ja entusiastlik, rääkides selle spordiala võlust, ja avaldab kahetsust selle üle, et ei olnud tipptasemel mängimiseks piisavalt hea. „Hoki on minu jaoks kõige kiirem, kõige ilusam ja kõige keerukam mäng, mis üldse olemas on. Ma armastan seda. Armastan seda mängida, seda vaadata. Ma söön ja joon seda.” Teda paelus hoki eetos tervenisti. „Mulle meeldis selle mängu metsik loomus, see kaklemine. Ja ma olin hea, aga mitte piisavalt hea.”

      Tema hinnang oma võimetele hokimängijana on aastate jooksul mõnevõrra muutunud. „Unistasin sellest, et Vancouver Canucks värbaks mind oma meeskonda. Ma tahtsin nii kohutavalt olla hokimängija, aga tõde on see, et ma ei kõlvanud kuhugi. Kui ma oleksin hokis vähegi käsi olnud, siis ma praegu tõenäoliselt ei laulaks. Ma ootaks praegu tõenäoliselt varumängijate pingil hooaja lõppu.”

      Alates poisikeseeast on Michaeli elus domineerinud kaks kirge, kirg muusika ja hoki vastu. Hiljuti nende kahe kire üle aru pidades, jõudis ta ehk pisut üllatavale järeldusele. „Paar õhtut tagasi, ma sõpradega väljas õlut joomas käisin, küsisid nad minu käest, milleta ma elada ei saaks; ja kui ma selle üle järele mõtlesin, siis pidin ma nukralt tõdema, et ma suudaks ilma muusikata elada, aga ma ei usu, et ma ilma hokita hakkama saaks. Ma arvan, et see on maailma kõige lahedam mäng.”

      Kuna Bublé on sündinud seitsmekümnendate aastate keskel, oleks teda võinud mõjutada diskomuusika, staadionirokk või isegi punkrokk. Ta oleks tegelikult pidanud olema MTV põlvkonna kinnimakstud liige. Selle asemel tõmbas tema vanaisa välja hoopis oma vanad plaadid ja tutvustas Bubléle erinevaid lauljaid, alates neljakümnendatest ja lõpetades kuuekümnendatega, näiteks Frank Sinatrat, Ray Charlesi ja Bobby Darinit. Tema isa oli raskeroki fänn, kellele meeldisid eriti just Led Zeppelin ja The Who. „Kas sa kuulad ikka veel seda lillade muusikat?” naljatles ta, kui poeg kaevus üha sügavamale möödanikku vajunud muusika minevikku.

      Vanaisa Mitch, nagu Michael teda kutsub, mängis Bublé arengus keskset rolli ja Michael on tema mõju ka palju kordi tunnustanud. „Üles kasvades oli vanaisa tegelikult mu parim sõber. Tema oli see, kes avas mu silmad tervele muusikamaailmale, millest minu enda põlvkond pole justkui väljagi teinud. Kuigi mulle meeldib rokk ja kaasaegne muusika, juhtus sel esimesel korral, kui vanaisa mulle Mills Brothersi plaati ette mängis, midagi nõiduslikku. Need laulusõnad olid nii romantilised, nii tõelised … just selline, nagu üks laul minu arvates olema peab. Ma oleksin nagu näinud oma tulevikku mööda vilksavat. Ma tahtsin lauljaks saada ja ma teadsin, et see on see muusika, mida ma laulda tahan.”

      The Mills Brothers oli pop-džäss vokaalkvartett, kes müüs 50 miljonit plaati karjääri jooksul, mis kestis 1928–1970. Nad olid tugevat mõju avaldanud Dean Martinile, kuid olid oma populaarsuse minetanud ajaks, kui Michael nad avastas. Hiljem kaevus Mitch veelgi sügavamale oma ulatuslikku plaadikollektsiooni, et tutvustada Michaelile tervet rida suurepäraseid lauljaid svingi ajastust ja veelgi kaugemalt: Louis Armstrong, Ella Fitzgerald, Mel Tormé, Sarah Vaughan, Al Martino ja Tony Bennett. Isegi Elvis Presley plaadid jõudsid plaadimängijasse, kuid rokikuningas Michaelit ei pimestanud. „Ma armastan Elvist,” ütles ta, „kuid enamasti nautisin ma palju enam Al Martino või Mills Brothersi muusika avastamist.”

      Selleks ajaks, kui ta oli 13-aastane, oli ta avastanud mitmeid muusikastiile, mille tulemusena oli tema muusikaline maitse palju mitmekesisem kui keskmisel teismelisel tavaliselt. „Vanaisa aitas tõepoolest suurema leegi süüdata. Ma tahtsin kogu aeg aina rohkem ja rohkem teada saada.” See oli nende häälte kvaliteet, mis teda niivõrd võlus. „Kuulata lapsena selliseid lauljaid nagu Mel Tormé või Ella Fitzgerald või Frank Sinatra oli nii imeline, sest neil oli selline meloodiline tonaalne kõla, mida ma ei olnud kaasaegsetel lauljatel kuulnud.”

      Vaevu teismeliseikka jõudnud, oli Michael juba pühendunud svingile ja mõistis instinktiivselt seda, mis muusikast muusika tegi. „Isegi nii noores eas mõtlesin ma, et need sõnad olid sellised, millest ma aru sain ja nende viisid olid nii meeldejäävad. Minu jaoks oli see tunne, kui üks grupp ühele hoogu satub – ja ma ei mõtle siin vaid lugusid, kus lauldakse, vaid džässorkestrit –, kui nad ühele lainele saavad ja svingivad, siis see on midagi, mida sa kogu kehaga tunned ega suuda lõpetada põlve peal rütmi kaasa löömist. See on põhimõtteliselt see, mille nimel ma elan ja olen alati elanud. Ma olen alati samamoodi tundnud.”

      Veelgi tähelepanuväärsem on see, kuidas Michael selle stiili endasse sulandas, arvestades seda, nagu ta ise ütleb, et sündis liiga hilja, et neid lauljaid laval näha. „Ma kuulasin vaid nende muusikat, aga peaaegu kõik, mida ma üldse kunagi õppinud olen, õppisin ma, kuulates nende artistide elutööd.”

      Vanaisa ja lapselast ei sidunud ainult muusika, vaid ka jäähoki ja nende vestluste teemad ulatusid parimast hokimängijast parima džässilauljani. Nad veetsid koos tunde vinüülplaate kuulates ja kasutades vana grammofoni, et mängida džäss- ja svingmuusikat – stiile, mis olid lõplikult moest läinud. Mitte et see oleks Michaelit põrmugi häirinud. „Ma olen sentimentaalne inimene ja need laulusõnad on üsna sentimentaalsed. Viisid on oivalised. Need laulud on lihtsalt ilusad ja ma armusin neisse ega lasknud neid enam minema.”

      Ambitsiooniga saavutada edu, esitades sedalaadi muusikat pidi kindlasti tunduma üsna ebatõenäolise unistusena. Sellest hoolimata jäi Mitch Santagà visalt kindlaks oma veendumusele, et tema lapselaps on see, kes selle muusikastiili uuesti elule äratab. Tähelepanuväärne selle kõige juures on tõik, et Michaelil oli selline lauluhääl, mis sobis ideaalselt armastatud muusikastiiliga. „Mis oleks saanud, kui ma oleksin armunud heavy metal’isse?” mõtiskles ta 2004. aastal. „See oli õnnelik juhus. Ma armusin muusikasse, millega ma hästi kokku sobin.”

      Esimene tõendus sellele õnnelikule juhusele leidis aset 1988. aastal, kui tema pere oli teel koju iga-aastaselt Mitchi ja Yolanda juures peetavalt jõulupeolt. „Ma olin 13-aastane, kui vanemad taipasid, et ma oskan laulda. Ma istusin koos õdedega auto tagaistmel. Ema ja isa sõidutasid meid pärast üht vanaisa ja vanaema juures toimunud jõuluõhtut kodu poole ja me laulsime jõululaule. Ma arvan, et me laulsime lugu „White Christmas”, kui nad kõik äkki vait jäid, aga mina laulsin lihtsalt edasi; nad pöörasid end minu poole ja lihtsalt vaatasid, suud ammuli, selliste nägudega, et „kes sa oled?” ja see oli esimene kord, kui mu vanemad ütlesid: „Mida kuradit? Kust see siis nüüd tuli?”” Amber Bublé meenutas seda juhtumit ja terve pere üllatust ilmekalt, jutustades sama lugu Oprah Winfrey’ jutusaate publiku hulgast 2009. aastal, kui poeg saates esines.

СКАЧАТЬ