Reis Tjan-Šani. Pjotr Semjonov-Tjan-Šanski

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ põõsaste tihnikutega. Kõrgete rohtude seas märkasin ma siin palju pujenge (Paeonia hybrida), mis olid kahjuks juba ära õitsenud, kuid olid avanud oma emakate tumepurpurja sisemuse. Iga teekäänak avas meie ees kogu oma ilus üha uusi maastikke. Me vahetpidamata kas sõitsime koolmeid mööda läbi Ulba jõeharude ja temasse voolavate mägiojade või tõusime madalavõitu porfüürrüngastele, mis olid kaetud lopsaka taimestikuga.

      Iseäranis maalilised olid vaated mõnelt niisuguselt kõrgendikult jõe käärudele ja paiguti nende kohal rippuvatele kaljudele; meist paremal paistis mägi, mis tõusis sadu meetreid üle jõe pinna. Tema kõrge teravalt nurgelise harja järgi võis eksimatult järeldada, et ta koosnes graniidist; kohalikud elanikud olid mäele andnud vähepoeetilise, aga iseloomuliku nime – Uglouhha. Tema kaljusid kattis tihe mets. Kahekümne versta kaugusel Šemonaihhast, olles ületanud sügavaveelise koolme kaudu Ulba jõe, jõudsime suure Tšeremšanka küla juurde, mis asus otse Uglouhha jalamil. Vahetamata siin oma grandioosset rakendit, sõitsime veel 12 versta edasi kuni Butatšihha külani, läbides meie tee kõige hädaohtlikuma osa, sest siin olidki harukordsed tulvad purustanud kunstliku rajatise, mis koosnes tohututest kiviplaatidest ja mille ulatus oli peaaegu kümme versta. Taolisi rajatisi nimetatakse siin «rež’iks». Jõgi oli selle reži ära lõhkunud 1856. aasta kevadel ja pildunud tohutud kivid, millest rež oli ehitatud, laiali üle kogu oru.

      Butatšihha oli üsna suur asula, mis paiknes maaliliselt piki orgu, mitte kaugel kohast, kus jõeharude ühinemisest moodustub Ulba jõgi. Kõige huvitavam neist jõeharudest oli kohisev, käredavooluline ja vahutav mäestikuoja, mis saab oma alguse Ulba belokite lumest ja oli saanud kohalikelt elanikelt nimeks Gromotuhha.

      Kui me Butatšihhast välja sõitsime, kaldus päev juba õhtusse, kuid ei olnud veel täiesti pime, kui me lõpuks jõudsime Ridderskisse, kus meid Ridderski kaevanduse haritud mäeinseneri kodus kõige soojema külalislahkusega vastu võeti.

      Minu reisi ajal Altais, samuti nagu teekonnal läbi Išimi ja Baraba stepi huvitas mind väga küsimus, kuidas paigustus ja paiknes vene elanikkond, asudes elama maadele või paikkondadesse, mis nende poolt esmakordselt asustati. On endastmõistetav, et taolised vaatlused on eriti tähtsad Siberis – maal, kus kolonisatsiooniprotsess jätkub veel praegugi.

      Ei ole kahtlust, et vene elanikkonna kogu paigustumis- ja paiknemisprotsess oleneb mitte ainult ümberasujatest endist ja otseselt nende omadustest, vaid sõltub veelgi enam asustatava maa kohalikest tingimustest. Mind huvitas eelkõige küsimus: kuidas paigustusid Siberi ümberasujad – kas üksikult (taludena) või enam-vähem koos, s. o. suurte asulatena. See küsimus lahenes kergesti Išimi stepi tüüpi piirkonnas. Siin, samuti nagu suuremas osas Euroopa-Venemaa kuivas kontinentaalses mustmullapiirkonnas, on elamine jõgedevahelistes rajoonides vee puudumise tõttu võimatu, ning seepärast võib elama asuda ainult jõgede ja mageveeliste järvede kallastele. Seejuures aga oli Siberi lõunapoolne, kirgiisi hordidega piirnev vöönd XVIII sajandil niivõrd vähe kaitstud nomaadide röövretkede eest, et talude elanike põllumajandus ei olnud garanteeritud laastamise vastu, ja venelastel tuli elama asuda suurte küladena. Seetõttu ei leidu Išimi maakonnas praegugi, alates selle maa asustamisest vene elanikkonna poolt, liiga väikesi asulaid: looduslikud tingimused ja maa ajalugu olid siin takistuseks talude või eraldi maatükkide tekkimisele.

      Teistsugustes tingimustes olid Altai ümberasujad. Siinne loodus, kus leidus rikkalikult vett ja ehitusmaterjale, võimaldas elama asuda kõikjale ning ergutas talundipõllumajanduse arenemist; kuid sellele vaatamata paigustusid ümberasujad, kes hakkasid siirduma Altaisse XVIII sajandi teise veerandi algusest alates, küllaltki suurte asulatena (15–30 talu).

      Selle põhjuseks oli asjaolu, et esialgsel paigustumisel, kusjuures ümberasujad tulid siia kaugelt, ei olnud võitlus looduse metsikute jõudude vastu üksikutele ümberasujatele (talunikele) jõukohane ja sundis neid nii kohalike rikkuste ekspluateerimiseks kui ka endakaitseks naabruses asuvate nomaadide ja ringihulkuvate muulaste vastu koonduma enam-vähem suurtesse asulatesse. Seda hõlbustas veel nähtus, et esimestel venelastest ümberasujatel, kes XVIII ja XIX sajandil Altaisse siirdusid, nagu näiteks vanausulistel ja kasakatel, olid tugevad liidud juba oma endistes elukohtades Euroopa-Venemaal või Uraalis.

      Ümberasujate paigutamise esimene akt uuel hõivatud maal seisis enam-vähem koos paikneva asula ehitamises (seal, kus seda võimaldas vee ning ehitusmaterjalide, ja nimelt ehitusmetsa või vähemalt savi olemasolu), asula ümbritsemises ulatusliku taraga, mis tähistas ühismaavaldust esmaseks vajaduseks – ühist karjakoplit; seejärel aga koondati sellesse koplisse kõige väärtuslikum ja oma olemasoluks kõige hädavajalikum – kariloomad, et kaitsta neid röövloomade ja poolmetsikute nomaadide röövkäikude eest.

      Alles oma paigustumise teisest aastast alates hakkas ümberasuja põldu harima, võttes endale maad ühisest maavaldusest, mille koloniseerimine toimus takistamatu hõivamise teel, nii palju, kui ta harida suutis. Ta puhastas selle taimestikust (metsast, võsast või rohust) põllu jaoks. Kõik teised sama küla elanikud austasid tema õigusi raadamisele, ja et keegi ei vaielnud nende õiguste vastu, siis ei olnud ümberasujal teatud ajani vajadust vallata uusi maid talude rajamiseks. Ta elas oma talus ja oma asulas edasi niikaua, kuni ei olnud maha jätnud oma ärakurnatud põlde, ja soetas endale talu (asundmaatüki) uuel kohal alles siis, kui ei leidnud uueks raadamiseks maad enam lähedalt ja kui selle rajamiseks oli tal tingimata tarvilik kas või ajutiselt elama asuda uude kohta.

      Selliselt tekkisidki asundmaatükid ja nendele elama siirdumine, kuid mitte varem, kui mõni aasta pärast esialgset uuel maal või maakohal paigustumist. Ent niisugused teistkordsed ümberkolimised olid tingitud mitte üksnes majanduslikest kaalutlustest, vaid nende eesmärgiks oli mõnikord äraminek religioossete või muude tagakiusamiste eest, nagu see toimus Altais, kus vanausulised põgenesid «müüri taha», s. o. läbi mäeaheliku Buhtarma jõgikonda.

      Altai külad, mida ma 1856. aastal külastasin, olid säilitanud kuni XIX sajandi keskpaigani oma esialgsed suured mõõtmed ega olnud killustunud ulgtaludeks; veelgi vähem võisid killustuda suured asulad piki suurt Siberi maanteed ja Išimi stepis, kus loodus ise ei luba, samuti nagu Venemaa mustmullapiirkonnas, elama asuda väikeste ulgtaludena väikestel lahktalukruntidel, mis siiski on võimalik mitte ainult Euroopa-Venemaa kogu madalal metsarikkal alal, alates Novgorodi-Venest ja Moskva tööstuslikust piirkonnast kuni Vjatka ja Permi kubermanguni, vaid ka meie Kaug-Idas – Baikali taga ja kuni Jaapani mereni.

      Pöördun tagasi jätkama oma jutustust. 25. juulil, teisel päeval pärast meie saabumist Ridderskisse, võtsime Kopteviga ette ronimise Ivanovski belokile. Sõitsime koidikul oma ekipaažiga sinna, kus Gromotuhha jõgi väljub oma metsikust mäekitsusest orgu, milles ta Tihhaja jõega ühinedes moodustab Ulba. Istusime ümber ratsahobustele, kes meid siin koos teejuhtidega ootasid.

      Esimene tõus oli väga järsk. Ligikaudu 250 meetri kõrgusel oru kohal nägin ma järskudel metsatutel nõlvadel esmakordselt taimi, mis kuulusid imepärasesse alpi altai floorasse. Need olid alpi altai maguna (Papaver nudicaule) suured kuldkollased õied, sinised emajuured (Gentiana procumbens) ja kiviriku (Saxifraga crassifolia) tumepurpurjad õied; viimase taime suuri ümaraid lehti tarvitavad kohalikud elanikud tee aseainena nimetuse all «kopori» tee.

      Kui jõudsime metsaga kaetud mäeharjale, muutus tõus laugeks; seevastu oli mets vaevu läbipääsetav. Maharaiutud puud lamasid risti teerajal, mis kadus tihedasse padrikusse. Isegi metsalagendikel ulatusid rohi ja põõsastik ratsanikule vööni, kuid need taimed olid Euroopa tüüpi. Kui tõusime veel 130–150 meetrit, kadusid kased ja mets muutus täiesti okasmetsaks: kuusele ja männile lisandusid lehis ja siberi seedermänd. Aga seal, kus leidus järske nõlvakuid, millel puudus metsataimestik, katsid neid altai floora alpi rohud: helelilla kurekell (Aquilegia glandulosa), helekollane kuuskjalg (Pedicularis), erekollane lina (Linum sibiricum) ja kollane sibul (Allium flavum), sinised tondipead (Dracocephalum altaicum ja Dr. grandiflorum), põisrohu (Silene) ja jänesekõrva (Bupleurum) altai liigid СКАЧАТЬ