Suudlus. Anton Tšehhov

Чтение книги онлайн.

      Pärast teejoomist läksid ohvitserid saali. Vaist ei petnud porutšik Lobõtkot: saalis oli rohkesti preilisid ja noori prouasid. Porutšikust setter seisis juba ühe väga noorukese mustas kleidis blondiini lähedal, keha uljalt ettepoole painutatud, otsekui nähtamatule saablile toetudes, naeratas ja mängles edvistavalt õlgadega. Ta jutustas nähtavasti mingit üpris huvitavat loba, sest blondiin silmitses armuliku leebusega tema prisket nägu ja küsis ükskõikselt: «Kas tõesti?» Ja selle tuima «kas tõesti?» järgi oleks setter, olnuks ta tark, võinud järeldada, et vaevalt küll hüütakse talle «võta!».