Ohtlik lend. Vistrik. Mihkel Ulman

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ palus lahkesti selle uhhiga juba pihta hakata – kiireks läheb. Meie väikese riigi eriüksused ei saa olla nagu liivakast. Mida väiksem, seda suurem, mehed!

      Andres ei pidanud seda kutse-eetilist enesesisenduse kõnet pidamagi. Ta lihtsalt peatas auto, ja koos sellega oi-kui-palju, pööras ringi ja hakkas mornilt vastassuunas sõitma.

      Natukene naeratuse kurdu oli tema teravanurgelise suu nurkades õigupoolest ka – jumala eest, märter ta küll pole, aga nauditav oli nii eesseisev kangelastegu narkomaffia tabamisel kui tõsiasi, et Katrinile nii tõhusa tünga tegemine lõpetas üsna kindlasti mingi peatüki. Mis oli juba tegelikult ära lõppenudki. Ikka veel ütles keegi sinna lõppu mingeid silpe ja mühatusi, nii et ei saanud uut lehekülge keerata. Nüüd siis?

      Henri kamandas harjunult: «Võta mulle hiinakast miskit süüa. Meil tuleb võib-olla terve õhtu passida.»

      Henri ei hakanud isegi kuulama, mida rämedat Andresel nüüd veel öelda oleks.

      Andres kirus – me ei tsiteeri, kui lubate – ja valis siis Katrini numbri.

      Kui sujuvalt teie saate selliseid eriti ebameeldivaid kõnesid teha?

      Andres üritas selle ilmselge suitsiidiga võimalikult siva ühele poole saada.

      Katrin käratas kimedalt: «Ei.»

      Kas tal on alati selline hääl olnud?

      Andres surus vastumeelsuse alla: «Miks sa kohe ei ütled? Mina pole midagi jõudnud veel öelda.»

      Mida siin üldse enam öelda.

      Ei.

      Andres nohises, rikkus telefoniga rääkides liikluseeskirju ning kuulas, kuidas Katrin säutsatas: «Pole tähtis, mis sa ütled, ma vastan sellele nagunii ei.»

      Andres mõtles, et naisterahva olulisim ihujupp polegi tiss, tuss ega säärejooks, vaid hoopis hääl. Siiski kohmas ta: «Kurat, äkki ma oleksin midagi meeldivat öelnud?»

      Katrin ohkas.

      «Iga kord, kui sa enne kokkusaamist helistad, tähendab see, et sa ei saa tulla. Mul on ju õigus?»

      Andres mõistis, et kui Hollywoodides plahvatab süütevõtme keeramisel mõni mersu või mustang, siis siin lendas õhku tema abielu. Ehkki ta ei mõelnud selliste asjade peale – küll ta ikka mõistis.

      Just praegu juhtus maailma lõpp.

      Andres tegi suitsevatel varemetel kätekõverdusi: «No saa aru, Kats, ma tõepoolest juba sõitsin Pirita poole, aga see kuradi sigamees Henri helistas – tuleb tõsist tegemist ja täna ma ei saa kuidagi…»

      Ega Västrik lootnudki, et teda lõpuni kuulatakse.

      Miks Kats pidigi kuulama, kui tööasju mees nagunii rääkida ei või ja muud tal rääkida pole.

      «Persse!»

      Nii täitsa omavahel öeldes. Päris endamisi väljendudes kohe lausa.

      Andres parkis auto, võttis kotikesed Hiina toiduga näppu nagu toimekas pereisa kunagi ja jalutas laisalt haigutades ühte harilikku korterelamusse. Korteriinimene läheb veetma tüüpilist korteriõhtut. Sööb oma hiinakat, vaatab telekat ja läheb õigel ajal tuttu, et olla homme oma tüüpilises büroos tavalisel tööl.

      Kui Andres oli konspiratiiv-operatiiv-korterit sisaldavasse kortermajja sisenenud, võtsid tema jalad kannatamatult ja ehttemalikult kolm kuni viis astmevahet korraga. Üles-üles-hellad-velled! Kui mitu astet korraga just võtta sai, olenes trepist. See oli neljaastmeline jooksutrepp. Hiina toidu karbid näpus, uude ellu hopp-hopp-hopp!

      Kui Andres sai ennast tühjemaks joosta, sai kergem.

      Oli olnud vaba päev.

      Ta oli sellest tunnikese veetnud looduspoes kalu vaadates. Nojah, natukene ostes ka. Suur poiss, kindel sissetulek – miks ta ei võiks? Ah? Võib. Peab lausa! Igal inimesel peab siin ilmas midagi sellist olema, mis teda õnnelikuks teeb. Pokker või kaitseliit, margikogumine või golf. Temal on kalad.

      Hea küll, see tunnike vabast päevast oli vähekese valesti valitud – ta pidi just siis oma tütre emaga Pirital end täis süües tühjaks rääkima. Ja kui see juba nagunii oli ununenud, siis oli tõesti õigem lahendus praegu tööle minna.

      Võõra lõhnaga trepikoda.

      Kellegi kodu uks. Ukse taga ühe pere harilik kodu. Selline mööbel, mida on kõigil. Kellel natuke rohkem, kellel vähem. Ornamendilised kardinad ja laudlina, diivanikate ja lilleline tapeet. Kõik kuidagi juhuslik ja pisut kulunud. Õhul seisev lõhn, sest korteri omanik käib Soomes tööl, et kõike seda juhuslikku üleval pidada. Tal pole kedagi peale kommunaalmaksude. Tal pole midagi peale selle juhuslike mustrite ja värvidega ja seisva õhuga korteri. Ja see kõik on kokku kuidagi mõttetult… hallikaspruun.

      Praegu annab Soomes ei-millekski papi teenimise nimel hüljatud poissmehe-korterile hingamise ja elu Henri, kes istub tapeediga sobimatute kardinate vahel akna all ja vaatab kolmjalale kinnitatud pikksilmaga vastasmaja akendesse. Need seal on midagi hoopis muud. Mitmekihiline pakett ülbete ruloode ja sirmidega. Neid pole vaevutud ette tõmbama, las näevad kõik – siin elab rikas mees! Mistõttu akendest sirab Henri pikksilma disainerikäe professionaalse võluviipe järgi sobitatud nikkel ja mukkel, nahk ja marmor.

      Henril oli üks silm sel niklil-muklil, kõrvaklapid kaela riputatud ja ristsõnavihik nina ees lahti, kui Andres sisenes korterisse, mis võis oma tavalises trööstituses mõnel juhul ja teatud tujus suisa nutma ajada.

      Ristsõnad on parim teine reaalsus, kuhu ooteolukorras poolimeeli siseneda – raamatut lugedes võid liiga ära minna ja valvsuse kaotada, aga ristsõnad kannavad piisavasse irreaaliasse. Alzheimeri-vastast ennetust teevad pealekauba.

      «Tšau.»

      Mehed ei nuta.

      Vastu tšautav Henri küsis paarimeest napilt üle ristsõna piieldes: «Miks sa nii kudend näoga oled?»

      Üldiselt sobib mehel uppund kuke moodi välja näha ainult seoses pohmaka ja pummelungiga. Nõmedatest kokkusattumustest alanud maailma lõpp ei tohi meest lömmi lüüa. Seetõttu urises Andres lühidalt: «Naised on tänamatud. Kui sina ise nendes vigu ei otsi, siis hakkavad nemad sinus otsima. Et tegevus toimuks ja igav ei oleks. Ja need tänamatud on põhjalikud – lõpuks sa nende käes ja silmis ainult vigadest koosnedki, kurat.»

      Henri kergitas oma kulme, mis taeva tahtel olid oluliselt peenemalt ja esteetilisemalt voolitud kui Andresel, kuid polnud selle lihvituse tõttu jällegi nii ürgisased kui Andrese kogu nägu, mida ausalt öeldes võis kohati pigem lõustaks nimetada.

      «Kats ei tahtnud aru saada, et töö kutsub meest?»

      «Kui siiber tal nüüdseks on, seda me näeme õhtul. Kusjuures ta töötab ju samas majas, mitte lillepoes, raisk. Ta ju näeb. Peaks aru saama. Aga ta tahab olla tähtsam kui kogu mendimaja. Olulisem kui kõik muud asjad ja huvid ja…»

      Andres istus vaikides Henri kõrvale.

      Heitis loiu pilgu kiikrisse, mis jälgis vastasmaja nooblit erurahva salongi.

      Seal polnud kedagi.

      Henri СКАЧАТЬ