Ohtlik lend. Puude vaikimine. Mihkel Ulman

Чтение книги онлайн.

      Manfredi suhteliselt klaar silmnägu rääkis tema kasuks – ilmselt oli ta tõesti mõistlikul ajal magama jõudnud. Huvitav, kes kõrtsitäit mehi edasi jootis?

      Selle elulise küsimuse asemel küsis Andres: «Mille eest Jaanus karistust kandis?»

      Manfred vastas lühidalt, ent sügava põlgusega: «Metsavargus.»

      Arusaadav, metsnik ju, kooliõpetaja poeg ka veel – kuidas teisiti ta metsavargusse suhtuma pidi.

      Metsateel peatus vana Niva. Sellest vaarus värisevi jalu välja Jaanuse ema Helle. Ta sibas politseilindi poole siksakitades ja kätega õhust tuge otsides. Ta silmad olid pärani ja nägu pisaraist läbimärg. Politseinik püüdis tillukest naist takistada, aga too rabeles ootamatu jõuga vastu.

      Helle oli represseeritute tütar, Siberis sündinud. Ta oli väikese tüdrukuna koos küüditatud vanematega pärast ülimalt vaest ja ränka beebiiga kodumaale rännanud ja juba päris karmi elukooliga. Nirud kasvamistingimused olid tema kasvu tillukeseks jätnud. Ehkki juba aastates, oli ta nagu linnupoeg. Habras, pedantse pitskraega ja sellest hoolimata hõbedaste lokkide iga karvaga võitlusvalmis Helle karjus rabeda lapsehäälega: «Laske mind! Laske mind läbi!»

      Kui Manfred oli Andresele öelnud, et see on Jaanuse ema, käskis Västrik: «Laske ta läbi!»

      Helle komberdas halba aimates musta koti juurde. Tema kombekad kingakesed ei tundunud nii kohatud ja naljakad kui Rita linnakingad. Väike naine põlvitas musta hommikupäikeses kilgendava kilehunniku ette. Sirutas ettevaatlikult kergelt podagrahaige käe välja. Avas luku. Talle vaatas vastu Jaanuse nägu, silmad pärani kinni. Naine pani kõigepealt oma silmad kinni. Siis võttis end värisedes kokku ja sulges poja silmad.

      Tõusis, toetus vastu kuusetüve…

      … ja minestas.

      Sel hetkel, kui Helle mööda puutüve alla voolas, nägi ta vaimusilmas… ei, mitte oma elu silme eest läbi jooksmas, vaid Jaanuse sündi. Kuna Helle ise oli väike ja õrnake, sündiv poiss aga üsna suur, siis võttis kõik palju tunde aega. Sünnituse lõpp aga läks nii kiireks, et lapsuke sai üsna kõvasti muljuda ja ema sai tohutus koguses õmblusi. Ilma tuimestuseta, nagu tol ajal kombeks. Ema ei saanud laual pööraste valude käes iitsatadagi, sest niipea kui ta häälitses, hakkas vastsündinu sünnitustoa teises servas, kus teda kaalutimõõdeti-mähiti, meeleheitlikult huilgama.

      Ema ja laps kohtusid alles järgmisel päeval, laps kangeks kookoniks mähitud ja ema hirmsates õmblusvaludes. Voodist suutis Helle tõusta kolmandal päeval, koju pääsesid nad Jaanusega nädala pärast. Seal aga selgus, et Jaanuse isa oli aega vahepeal ülimalt lõbusalt veetnud. Kodu oli täis suitsetatud, tühja taaraga üle külvatud ja ilmselgeid naiste jälgi täis.

      See mälupilt tõi Helle järsult teadvusele. Vana naine ajas end põlvili ja roomas tagasi musta koti juurde. Toetas lauba vastu olematust ja nuuksus seal nagu Kessu, kes on järsku ilma Tripita jäänud. Ta küsis tasakesi: «Pojake… kuidas siis nii?»

      Helle istus tuimalt samblale, Rita sättis end tema kõrvale ja ulatas talle salvräti. Väike naine võttis selle jääkülma käega vastu, aga ei teadnud, mida sellega teha. Rita pühkis ettevaatlikult Helle punaseid niiskeid silmi.

      Puudutuse peale ellu ärganud Helle küsis: «Kuidas ma nüüd edasi elan… ta oli mul ju ainuke… mida ma nüüd peale hakkan…»

      Ka vanglas olles oli poeg tema jaoks ju ikkagi olemas. Naine kõigutas ennast oimetult edasi-tagasiedasi-tagasi. Rita pani käe ümber tillukese kondise kogu ja oli ühtaegu nii inimene, naine kui professionaal.

      «Palun teid, võtke end kokku, me peame mõned küsimused esitama,» ütles Rita tasakesi.

      Helle ei kuulnud teda. Väikeses hõbedases peas oli käima läinud šokile omane mõtete karussell: «Miks tal elus kõik nii õnnetult läks? Miks Urmol alati hästi läks, aga minu Jaanusel mitte? Juba lasteaias sai Urmo endale paremad mänguasjad… isegi voodi ja kapi – need olid kah paremad. Koolis õppis Urmo viitele, aga minu Jaanus vedas end kuidagi patuga pooleks läbi, ainult vaevalised kolmed… Urmost sai ärimees – minu pojakene rassis kõigest metsas kõige armetumaid töid teha. Ja siis lõi ta mu poisi pruudi üle… Mõtle, sõber on vangis, pruut on rase, ja tema lööb nii naise kui lapse lihtsalt üle…

      Lõpuks lasi Jaanuse veel maha kah… Ma ütlesin eile õhtul pojale, et kohe nii värskelt vangist tulles ei ole mõistlik välja minna. Miks ma küll ei heitnud ukse ette pikali ja ei takistanud teda eile välja minemast…»

      Rita ja Andres ootasid sündsalt, kuni naine oli veidi rahunenud.

      Helle märkas tekkinud vaikust. Vaatas nii Ritale kui Andresele otsa.

      Nuuskas Rita pakutud salvrätikusse ja nuuksatas: «Palun vabandage, ma olen endast päris väljas.»

      Andres tegi kokkuvõtte Helle halas üha kordunud märksõnadest: «Te siis olete kindel, et see on Urmo tegu?»

      «Kes siis veel? Eks Jaanus läks eile loomulikult otseteed nende poole. Ma ei tea täpselt, mis seal küll juhtus, sest mulle ta midagi ei rääkinud, aga tal on selline iseloom, et ei suuda midagi ütlemata jätta… No ja öelda oli selle sigaduse kohta nii mõndagi,» läks Helle vaguralt vihaseks.

      Rita küsis: «Kas te elasite pojaga kahekesi?»

      Helle ohkas: «Ega mul teist võimalust olnudki. Isa jättis meid varakult maha, üsna varsti pärast Jaanuse sündi. Ta leidis teise naise sel ajal, kui mina pojaga sünnitusmajas olin.

      Hiljem, kui mulle keegi tekkiski… Ega mind eriti kunagi tahetud ei ole, mul pole seda… seksapiili… ainult töö, töö, töö – ja laps. Aga kui keegi mind ihaldaski, siis läks Jaanus selle peale marru. Kõik kosilased viskas trepist alla… Ma oleksin justkui tema omand olnud. Pühendasin kogu oma elu talle. Siin väikeses kohas teati seda, nii et lõpuks enam keegi mulle ei lähenenudki. Olingi oma poja oma. Kuni poeg vangi läks. Mõtlesin nüüd just, et saan ennast jälle talle pühendada – et ma pole nüüd enam nii üleliigne, nii kohutavalt mõttetu…»

      Andres püüdis jutuvoolu suunata: «Rääkige palun…»

      Helle ei kuulnud teda.

      «Kuidas ta küll mu seeliku küljes rippus, kui ta väike oli… Aga mina olin ju tema pärast ka armukade. Kui talle Maarja tekkis, ega ma rõõmus ei olnud. Püüdsin isegi vahele astuda. Hirm tuli. Üksindus ja… Mu armukadedus läks siis üle, kui Maarja rasedaks jäi. Mõtlesin, et hakkan last hoidma, saan maailma kõige paremaks vanaemaks… Ja nüüd selline lõpp… oh, ma ei suuda enam…»

      Helle hakkas jälle nutma. Rita ja Andres vahetasid pilgu. Vanadaami šokk oli jõudmas järgmisse faasi.

      Andres andis Ritale pilguga märku, et praegu pole mõtet edasi küsitleda. Rita teadis seda ka ise ning oli konstruktiivne: «Teate mis, me viime teid koju. Ühtlasi on meil vaja Jaanuse asjad üle vaadata.»

      Helles kihvatas terav vastumeelsus – kuidas nad tohivad tema poja asju vaadata või koguni puutuda? Ent ta allus paratamatusele ning laskis end autoni talutada. Helle istus tundetult, suisa elutult esiistmele. Rita puges tema roostes, aga pedantselt puhta Niva juhiistmele. Andres järgnes neile operatiivautoga.

      Lapseta jäänud ema sõitis oma tühja koju elu esimese ja viimase eskordiga.

      IV

      Andres СКАЧАТЬ