Ohtlik lend. Isa ja tütar. Mihkel Ulman

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ajama… Seda ei selgitanud, et filantroobi-Jaagud ei nõua oma ilusatelt noortelt naistelt tegelikult õieti midagi vastu. Nad tahavad ja maksavad. Kõige eest. Ja see on päris mõnus.

      Liis kohendas hommikumantlit. Teda oli seal sees üsna vähe. Aga iga kasin kilo oli kullahinnas.

      Andres nohises kohmetult: «Kardan, et see jääb tal nüüd tegemata… see merelt tulemine ja äratamine ja… Rita, räägi sina… Sa sobid sellisteks ülesanneteks paremini.»

      Andres lükkas Rita ette ja tõmbus ise rutakalt eemale. Läks kohe päris nurga taha ära. Autode varjualusesse. Limode vahele. Peitu. Västrik kui politseinik silmitses asjalikult ümbrust kui võimalikku sündmuspaika. Mitte miski siin ilmas pole nii, nagu meile esialgu tundub – ei truudus ega turvalisus, ei armastus ega usaldus. Mida kindlam kõik näib, seda kindlam on, et miski pole kindel. Seepärast pidi ka ilmselt õnnetult mõlki kukkunud ärimehe kodu vaatlema kui sündmuspaika. Teatridekoratsioonide moodi olid need rikkurite kodud reeglina ka. Kuidagi väga ühtemoodi. Teatud reeglite järgi rajatud. Rahast ehitatud. Nikkel ja mukkel kivi ja savi asemel. Teate küll.

      Andres tõdes, et Rooväli oli oma häärberit ehitades olnud maitsekam ja loovam kui tüüpilisest rikkurite kataloogist pärit ülirahardid. Nahkdiivanite ja mullivannide, suurte ja väikeste asjade valik oli sel mehel põnevam kui tüüpstandard. Andresele täitsa kohe meeldis. Polnud nii kõle ja püüdlik kui väiksema rahaga meestel. Oli ikka väga suure rahaga mehe pesa.

      Andresel oli õigustus üsna häbematult oma nina igale poole toppida. Ta põhjustas oma tublidusega isegi väikese varingu – kuuri seina najale asetatud aerud kukkusid ümber. Andres tõstis need tagasi. Ei tahtnud jääda. Pidid väga täpse nurga all olema püsti pandud. Siis jäid.

      Rita jäi Liisiga silmitsi. Põrnitses teise naise hommikumantli kaelust ja õlal puhkavat juuksekiharat. Kuidas sa sellisel puhul ikka silma vaatad.

      «Vaadake… Meil on kurb uudis… Teie abikaasa on surnud.»

      «Ei ole. Ta on kalal,» turtsatas Liis pahaselt.

      Tüüpiline.

      Eitus.

      Järgneb šokk.

      Hüsteeria.

      Viha.

      Lein.

      Uus rikkur…

      Tegelikult ei järgnenud. Ei tulnud hüsteeriat ega viha. Liis oli küll vägagi jahmunud, kuid kogus end kiiresti. Ta pilgutas kiiresti silmi, naksas hammastega küünt, kratsis kukalt – nagu illustratsioon kimbatuse ilmingute loetelule.

      Tüdruk küsis jalalt jalale niheledes: «Kuidas? Miks… Ära uppus või?

      Paat läks ümber… Muidugi, selline plastikust pähklikoor… Ma kartsin seda alati…»

      Rita selgitas: «Ta leiti siit mõne kilomeetri kauguselt. Paadist. Paat oli ise kaldasse triivinud. Härra Rooväli on kukkunud peaga arvatavasti vastu pinki. Ilmselt on tegu õnnetusjuhtumiga…»

      Andres tuli varjualusest, raketipüstol käes, ning püüdis nüüd professionaalselt üle olla ebamugavusest, mille tekitas võõra neiu magamistoa lävele tungimine: «Tähendab see õnnetusjuhtumi värk pole nüüd ka veel päris kindel. Me siin nüüd uurime… Niisiis – teda ei tulnud ja teie magasite siiani?»

      Liis: «Teie helistamine ukse taga ajas mind üles. Mul polnud vähimatki aimu, mis kell on. Pole vaja ju. Vaba hommik, pinged maas…»

      Andres silmitses maja paekivist fassaadi ning küsis otsekui seinalt: «Mingit tüli teil enne ei olnud?»

      «Ei!» läksid Liisi silmad taas korrapärasteks sõõrideks. «Me saime jumalast hästi läbi. Kogu aeg. Täiega. Päriselt ka.»

      Andrese suunurk tuksatas. Generatsioonid ja nende kõnepruugid… Kindlasti kasutas vana Jaak samuti selliseid täiega väljendeid, et oma noorele naisenääpsule meeldida. Et tüdruk teda kuulates igal hetkel tolle saatusliku 35 ees tagasi ei põrkaks. Mingi viiekas veel juurde – ja papi oleks võinuks olla lausa tirtsu vanaisa ju…

      Rita püsis teemas: «Ega tal mingeid terviseprobleeme ei olnud?»

      Osatate või?

      Seda Liis siiski võmmide nägudelt ei lugenud – seal seisis oletus, et teadvusekaotus võis põhjustada kokkukukkumise. Või oli eile tõsisem tinapanemine ja pohmakas seiskas südame?

      Liis ajas end sirgu, otsekui halvustataks mõnd tema pupet või lemmik-kingi: «Absoluutselt mitte. Ta oli täiesti terve!»

      Andrese pilk kobas maja ja aeda. Huvitav, kuidas see pärlküüntega jänkukene selle kolossi ja aialahmaka hooldamisega toime tuleb?

      Andres mühatas: «Ilus maja…»

      Liis ei vastanud esitamata küsimusele, kuidas ta siin majandab.

      «Jah. Mulle meeldib,» jättis neiu enda teada, kui mitu inimest siin teenijateks-aednikeks-kokkadeks on palgatud.

      Andres lendas sajaga peale: «Ja see jääb nüüd kõik teile?»

      «Mis mõttes?»

      «Pärandi mõttes.»

      «Oh jah… see ka ju… Vist küll.»

      «Te olete nüüd selle palee ainuomanik.»

      Liis muutus tõrksaks: «On teil midagi selle vastu?»

      Västrikul oli miskipärast visalt meeles tants aerudega. Aerud, mis ei tahtnud kuidagi püsti seista. Mõnikord ei kuula asjad sõna. Asjad juhivad tähelepanu.

      Liis oli külm nagu koeranina. Jahe ja mõõdetud.

      Neiu, kes võis sõita paadiga oma ukse eest Pärnusse, või valge mersu-kabrioga. Samal ajal, kui lihtsurelikud oigasid hõreda bussiliikluse, kallite piletite ja väljasurnud rongiliikluse pärast.

      Nojaa, kuidas sa hing muidu oma neljakrundilisest paleest suvepealinna pääsed, kui rongid siin enam ei käi.

      Lapsed kilkasid metsas. Liis vahtis puuvõradesse.

      Andrese ja Rita pilk järgnes Liisi pilgule.

      Jõnglased ronisid Valgeranna seiklusparki moodustavate nööride ja platvormide peal. Andres mõtles: pagana hea äriidee mingitel vendadel – natuke nööre ja värke ja sihuke Tarzani-rada, et lase aga olla, sebi muudkui seibi… Nojah, kes siin muidugi talvel ikka nii väga ronib. Seib tuleb suvel valmis ära sebida.

      Rita mõtles: lapsi tuleb vedada ujulasse ja seiklusparki, kohvikusse ja loomaaeda – kui lapsel on isa, on see lihtne ja jõukohane, kui lapsel isa ei ole… Siis peab ema üksi teda sellistesse seiklusparkidesse vedama ja pidama.

      Liis põrnitses puutüve pidi pedaja latva krabistavat mulatiplikat. See pisike pärdik oli siis kooliõe kapital. Nüüd, kus tal oli midagi nii erilist nagu Aafrika laps, kutsuti teda eduinimeste suvekodusse puhkama – mitte ainult et öeldi tere. Samal ajal, kui varem ei märgatud teda tervitadagi. Laps kui kapital…

      Jaak oli rääkinud ka Liisi nõusse, et nad võiksid lapse saada. Ent töö käigus selgus, et ei saa. Liis ei jäänud rasedaks. Milles asi, seda kavatses naine alles СКАЧАТЬ