Ohtlik lend. Ahvatlus. Mihkel Ulman

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ teemant-vahe pilk libises auto alla. Seal see oligi. Karp. Koogikarp. Traadiga kinni tõmmatud koogikarp. Eva juurdles viivu, suutes silmanurgapilguga karpi mõõta nii, et Andresele tundus: vaatab mulle otsa…

      Eva nõudis kumedal-madalal häälel, mis oli tema sireda füsionoomiaga üllatavas kontrastis: «Mis siin toimub?»

      Andres nõksas lõuaga auto poole, nii et higitilk pudenes ninaotsast – neetud pohmakas, raisk: «On see teie oma?»

      Västrik tundis, et õigupoolest on tal ikka väga sitt olla. Veri oli aldehüüdideks reageerinud alkoholist paks ning kippus soontesse kinni kiiluma. Süda kloppis ja magu sügeles. Vererõhk oli nii laes, et nutt kippus peale.

      Eva, naine nagu mikroskoop, nägi kohe, millises seisundis Västrik on.

      «Minu. Mis siis?»

      Andres kuulutas kokkukukkumisega heideldes: «Teie auto all on pomm.»

      Eva nägi juba ise, et… ei ole.

      Auto all oli karp. Koogikarp. Traadiga kokku tõmmatud koogikarp. Eva teadis kohe, mis see on, kellelt see on ja miks. Karbile oli lohakalt soditud kolmnurk. Niisugust joonist oli Eva ka ise nooruses loendamatuid kordi sodinud. Kiiruga, sest kohmerdamine oleks toonud kaasa vahelejäämise. Vahelejäänuid karistati. Karistus oleks rikkunud kogu rõõmu. Eva oli sügavalt veendunud, et tal on õigus teha asju, mille eest tavalisi inimesi karistati.

      Ta oli end alati tundnud väljavalituna, privilegeerituna ning pidas enda õiguseks kõike, mis oli teistele keelatud. Lotovõitja võib. Kui oletate, et Eval on ülikõrge enesehinnang, on teil õigus. Ja veel enam on teil õigus, kui arvate, et selle ülikõrgeni jõudis daam läbi ülimadala – seda ületades, läbides, välja kasvades, võideldes, murdudes, armistudes. Oli küll nii, jah.

      Hetkel pole meil mahti seda inimhinge-filigraanset teemat prepareerida, kuna pommimehed valmistusid isukalt oma alakasutatud veekahurist purustusjuga karbile peale laskma.

      Mõistkem väikelinna vapraid korravalvureid. Nendega on sama lugu nagu Eesti arstidega – valimik teatud keisside kogemiseks ja katsetamiseks on lootusetult väike. Koolis võid teoreetiliselt õppida, kuidas ja mida teha, ent kui seis kisub tegelikuks, on kääks ja puuks. Kui suurriigid kisuvad pahatihti sellepärast sõtta ja tülli, et oma rahvast toitvale sõjatööstusele väljundit-minekut pakkuda, siis väikeriigi peenspetsialistid on kõik ühed parajad Pipid. Oleme sunnitud oma ala kohta pahatihti tunnistama: «Ma ei tea, kas ma oskan klaverit mängida – pole seda kunagi proovinud…»

      Evas ärkas valvas, graatsiline ja kompromissitu kiskja. Ta oli valmis oma pesa ja omandit elu eest kaitsma, ehkki poegi tal ses pesas veel polnud. Instinktid on ikka – nende pealt möllavad ju amatsoonidki kogu universumi kardetavaimate sõdalastena.

      Värelevad ninasõõrmed, kaelakõõluste võpatused ja silmanurkade valvsad tuksatused mõjusid Andrese seljaajule ja alateadvusele enne kui mõistusele. Millega viimasel ajal asjad nagunii väga hästi ei olnud. Higine ja vaevas mees, kes oli otse ja ausalt öeldes elu mõtte kaotanud, polnud oma hävimisohus peaajuga sedavõrd heas ühenduses, et teda oleks saanud appi kutsuda ja seljaaju ohjeldada.

      Västrik avastas ehmatusega, et ta tahab seda naist. Põhjenduseta ja sissejuhatuseta. Tema lõug vajus iharalt tölli, alumises peas hakkas piinlikke protsesse juhtuma ning ta haaras naisest kinni: «Lähme nüüd siit eemale!»

      Milline õnnis amet, mis annab viiel eri moel põhjust oma atraktiivseid kliente ja objekte või subjekte käsitsi kohelda.

      Vilgas ja vilajas Eva rahmas käsivarre higise kapi käest lahti, ehkki higisena vastupandamatuid feromone levitav Andres polnud talle iseenesest mitte sugugi ebameeldiv. Vastupidi. Sekundi murdosa jooksul – Eva on meil erakordselt kiirete pööretega tüdruk – otsustas ta, et seda ponksi poissi peaks proovima, seda enam, et tema elukutse andis selleks rakenduseks lisapõhjuse.

      «Kuulge, ma ei luba oma autot ära rikkuda!» sisistas naine Västrikule kumedalt näkku, ent sisina kammertoonis peitus varjamatu kutse.

      «Hei, teie seal, lõpetage kohe ära!» käratas nümf kaunitaride-kabriote-pommitustajatele sedavõrd teistsuguse tämbriga, et isegi Andrese paljukannatanud ülemisse peasse jõudis kohale: ta meeldib sellele iludusele!

      Andres kaitses naist nüüd juba kui väljavalitut, ehkki sõnavara suutis mees veel professionaalsena säilitada: «Saage aru – see on pomm!»

      Vaene Västrik ei saanud aru, et ta on jah ise pommi otsa sattunud.

      Eva kui käskima harjunu nõudis kuukiire-teravate silmade sähvides: «Ma tahan seda pommi enne näha!»

      Vaevumärgatav, ilmselgelt saladusi teadev naerukurd lõi Västriku kindlameelsuse kõikuma. Mees vaatas kimbatunult üle õla…

      …Eva oli läinud.

      Kui Andres pohma-kohmakalt ringi vaatas, nägi ta auto juures kaunitari silmipimestavaid saledaid kannikaid. Naine kummardus ja võttis kabrio alt lapsikult traaditatud koogikarbi. Dekoratiivsetest tuharatest lummatud ja igaöistest enesepõletustest aeglustatud Andres tuikus ehmunult rannapargi männi taha, kui pommionud pikali viskusid.

      Andrese paljukannatanud kolbasisu laulis telereklaami parafraseerides: «Tulemujuurdeeeeeee!»

      Olenemata sellest, kas imeiludus oli tankinud isamaises Olerexis või muumaistes derivaatides – kabriosse tangitu kippus kujunema stardipaketiks.

      «Pange see ettevaatlikult käest ära!» hüüdis Västrik vapralt rannamänni tagant. «Kuulete?»

      Eva vaatas üle nurgelise sodinguga koogikarbi (ei õpi need sõbrad ka kunagi joonistama, kolmnurgagi moodustamine käib üle jõu), kuidas Andres käsivarred näo ette tõstis ja tema õhkulendamist kartis.

      Naisele meeldis mehe hirm. Hirmunud mehed on voodis teistmoodi head kui enesekindlad olukorra peremehed. Ta kavatses selle hirmu järellainetust täiel rinnal nautida – praegu aga ei teinud ta mehest väljagi, vaid hakkas pakki lahti harutama.

      Kohmakalt kinni norsitud traadi lahtikruttimine jättis osava Eva silmad vabaks nägema, kuis kõik maas ja puus varjuvad professionaalid sulgesid silmad. Ehkki pinge oli just seda tüüpi, mida naine täiega nautis, ei suutnud ta vaadata metsikuid mehi sedasi püherdamas ja peitust mängimas, ilma et turts kurku kerkinuks. Kõigis meist elab õhuline lapsemeel. Ka Evas – ta hakkas oma madala häälega hukutavalt seksikalt naerma. Ta valas karbist laiali rannaliiva, mille laialipuistamine nägi välja dekoratiivne ja filmilik.

      Naine silmitses kohmetunult puu tagant väljuvat Andrest ja põrmust tõusvaid sangareid ning mõtiskles nobedasti: kookide hulgipakendamise karp, rannaliiv… Rannakohviku butafooria, ei mingit kahtlust.

      Kõik siin ilmas on kord juba olnud.

      Miski siin ilmas ei ole absoluutne.

      See viimane käib ka näiteks suitsetamisvastase seaduse kohta. Samal ajal, kui kõik see politseinik käis suitsuruumis kiiruga ja väga väikese naudinguga popsimas ning suuremas osas asutustest polnud üldse suitsuruume ja kui suitsetamine keelati järjest ära ka tänavatel ja bussipeatustes, istus hullutavalt hurmav Eva politseimajas Andrese ja Rita kabinetis akna alla nihutatud toolil ning suitsetas pikka ja peenikest sigaretti. Lihtsalt.

      Laia äärega kübar daami peas teatas: ma pole siinsest ühiskonnast ega siinselt planeediltki mitte – mina võin!

      Kord-juba-olnud-asi tuli oma alalises paikapidavuses taas kord ilmsiks СКАЧАТЬ