Rebane. David Herbert Lawrence

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ vasikate ja kodulindude üle.

      “Oh, hüva,” katkestas March, “me ei usu, et õnn võib peituda ainult töös.”

      “Tõepoolest?” vastas mees. Ja jälle naeris ta lühidalt ja reipalt. Ta pilk peatus püsivalt varjatud naisel seal nurgas.

      “Kuid mis te teete siis, kui olete kogu oma kapitali ära kulutanud?” uuris ta.

      “Oh, ma ei tea,” vastas March lakooniliselt. “Otsime tööd talutöölistena, arvan.”

      “Jah, kuid naistööliste järgi pole praegu enam nõudmist, sest sõda on läbi,” ütles noormees.

      ”Oh, eks vaatame. Me peame veel pisut vastu,” ütles March kajavalt, poolkurvalt, pooliroonilise hooletusega.

      “Selles paigas on meest vaja,” ütles nooruk vaikselt.

      Banford pahvatas naerma.

      “Ole sõnadega ettevaatlik,” väitis ta. ”Me peame end päris kasulikeks.”

      ”Oh,” kostus Marchi aeglane, kajav hääl, ”mitte kasulikkusest pole jutt, kardan ma. Kui hakkad tegelema farmiga, pead olema rakkes hommikust õhtuni ning sama hästi võiksid ka ise loom olla.”

      “Jah, selles ongi asi,” sõnas nooruk. “Te ei soovi tööd hingega teha.”

      “Seda küll,” vastas March, “ja me teame seda.”

      “Me tahame veidi aega iseenda jaoks,” ütles Banford.

      Nooruk heitis end sohva seljatoele, nägu naerust pingul, ning lõkerdas vaikselt kuid põhjalikult. Tüdrukute rahulik põlgus kõditas teda kohutavalt.

      “Jah,” ütles ta, “kuid miks te siis alustasite?”

      “Oh,” sõnas March, “me arvasime koduloomade iseloomust paremini, kui me arvame praegu.”

      “Ja Loodusest üldse, kardan ma,” ütles Banford. “Ära räägi mulle Loodusest.”

      Jälle pingutus noormehe nägu rõõmsast naerust.

      “Te ei paista just kodulindudest ja karjast hästi arvavat, kas pole?” sõnas ta.

      “Oh, jah – üsna halvasti,” sõnas March.

      Mees naeris jälle.

      “Ei kanadest ega mullikatest,” sõnas Banford, “ega kitsedest ega ilmast.”

      Nooruk sattus teravasse, rõõmsasse naeruhoogu. Ka tüdrukud hakkasid naerma, March nägu kõrvale pöörates ja suud lõbusalt kurrutades.

      ”Oh, hästi,” sõnas Banford, “me ei hooli sellest, kas pole, Nellie?”

      “Ei,” sõnas March, “me ei hooli.”

      Noorukil oli väga hea meel. Ta oli kõhu täis söönud ja joonud. Banford hakkas teda küsitlema. Ta nimi oli Henry Grenfel – ei, teda ei hüütud Harry’ks, alati Henry’ks. Ta jätkas vastamist viisaka lihtsusega, tõsiselt ja võluvalt. March, kes juttu ei sekkunud, heitis oma urkast pikki, aeglaseid pilke mehe poole, kui too istus seal sohval, käed ümber põlvede, nägu lambi all särav ja ergas, Banfordi poole pööratud. Tüdruk muutus viimaks peaaegu rahulikuks. Mees samastus rebasega – ja oli siin oma elusuuruses. March ei pidanud teda enam otsima. Sealt varjulisest nurgast nautis ta sooja, lõdvenenud rahu, peaaegu nagu und, võttes omaks nõiduse, mille kütkes ta oli. Kuid ta soovis varju jääda. Ta tundis rahu vaid siis, kui mees ta unustas, Banfordiga rääkides. Varjulisse nurka peidetult ei pidanud ta enam end seesmiselt jagama, püüdes tegutseda teadvuse kahel tasandil. Ta võis viimaks langeda rebase mõju alla.

      Sest nooruk, istudes tule ees oma univormis, levitas ruumis nõrka kuid tuntavat hõngu, määramatut, kuid midagi metsloomasarnast. March ei püüdnud seda enam mitte märgata. Ta oli vaikne ja lõtv oma nurgas nagu rahulik loom oma koopas.

      Viimaks jutt soikus. Nooruk lõdvendas haaret põlvede ümber, võttis end pisut kokku ja vaatas ringi. Jälle sai ta teadlikuks vaiksest, poolmärkamatust naisest nurgas.

      “Noh,” sõnas ta vastutahtmist, “arvan, et hakkan parem minema, või lähevad nad ”Luiges” juba voodisse.”

      “Kardan, et nad ongi juba voodis,” ütles Banford. “Nad on kõik gripis.”

      “Kas tõesti!” hüüatas mees. Ja ta mõtiskles. “Hüva,” jätkas ta, ”küllap ma kusagil koha leian.”

      “Ütleksin, et võite siia jääda, ainult…” alustas Banford.

      Mees pöördus ja vaatas teda, pea ettepoole kummargil.

      “Mis?” küsis ta.

      “Oh, hüva,” sõnas naine, ”sündsus, arvan ma.” Ta oli üsna segaduses.

      “See poleks ebasünnis, kas pole?” küsis mees pisut üllatunult.

      “Ei, mis meisse puutub,” ütles Banford.

      “Ja mis minusse puutub,” lisas mees tõsiselt ja naiivselt. “Igal juhul on see minu kodu, teatud viisil.”

      Banford naeratas selle peale.

      “Aga mis ütleks külarahvas,” ütles ta.

      Tekkis hetkeline tühi vaikus.

      “Mis sina arvad, Nellie?” küsis Banford.

      “Ma ei hooli sellest,” ütles March oma selgel häälel. “Külarahvas ei lähe mulle korda, üldse mitte.”

      “Ei,” sõnas nooruk äkki vaikselt. ”Miks nad peaksid minema? Ma mõtlen, mis nad võiksid ütelda?"

      "Oh, hüva,” kostis Marchi kaikuv, lakooniline hääl, “nad leiaksid kergesti, mida ütelda, kuid sellest pole midagi. Me saame hakkama.”

      “Muidugi saate,” sõnas nooruk.

      “Noh, jääge siis siia, kui tahate,” sõnas Banford. “Vaba tuba on teie käsutuses.”

      Mehe nägu säras rõõmust.

      “Kui te olete kindel, et see liiga palju tüli ei tee,” ütles ta selle pehme viisakusega, mis oli talle loomupärane.

      ”Oh, sellest pole tüli,” sõnasid nad mõlemad.

      Mees vaatas rõõmsalt naeratades ühelt teisele.

      “On kohutavalt tore mitte jälle välja minna, kas pole?” küsis ta tänulikult.

      ”Arvan küll,” arvas Banford.

      March kadus tuba valmis seadma. Banford oli sama rahul ja mõtlik, nagu oleks tema enda noorem vend Prantsusmaalt koju saabunud. Talle pakkus just samasugust rahuldust tema eest hoolitseda, talle vanni valmis seada ja muud seesugust. Ta loomupärane soojus ja lahkus leidis nüüd väljapääsu. Ja nooruk kümbles nüüd tema õelikus tähelepanus. Kuid mees oli pisut hämmeldunud, teades, et ka March töötab vaikselt tema heaks. Tüdruk oli nii kummaliselt vaikne ja nähtamatu. Mehele paistis, nagu poleks ta tüdrukut tegelikult näinud. Talle tundus, nagu ei tunneks СКАЧАТЬ