Pagejad. Armin Kõomägi

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ seda kummalisel pilgul. Justkui oleks tegu mälestusega minevikust, mis tulevikku oma optimistliku valgusvihu suunab. Ta pööras plaadi pildiga peegli poole, võttis prillid eest ning võrdles sellele trükitud noort meest endaga. Püüdlikult matkis ta plaadiümbrise naeratust. See polnud kerge.

      Lift peatus, Volli astus välja ja läks oma ukse juurde. Pistis võtme lukuauku, kuid jäi millegipärast mõttesse. Keeras siis ringi ja lasi uutele naabritele kella. Kostis koduste susside lohinat. Uks avanes ja Delma üllatunud nägu vaatas mehele otsa.

      „Tõin teile ühe asja. Kuulamiseks,” ütles Volli ja ulatas plaadi. Delma võttis selle kõheldes vastu. „See on väga kaunis muusika. Usun, et teile meeldib.”

      „Ma ei taha sellest praegu rääkida. Kõik!”

      Venin viskas telefoni vetsunurka. Palju, väga palju oli see mees oma elus näinud ja läbi elanud, aga see, mis alakõhus praegu aset leidis, oli enneolematu ja nii valus, et ajas mehele sügava hirmu naha vahele.

      Jälle helises.

      Venin surus huuled valust kokku. Telefon ei jätnud jonni, selle nõme ja närviline helin valjenes nõudlikult. Venin võttis aparaadi, nägi ekraanil helistaja nime, vajutas rohelisele klahvile ja röögatas:

      „Vittu küll, mees! Sa ikka ei saa üldse aru. Mida? Mida!? Sina, sitt, tuled mulle seda ütlema? Einoh… kuula, kuula, raisk! Kuula mind raisk, ma ütlesin. Vait, sitt! Ja kuula, raisk. Mina räägin. Puru said? Said. Siis veereta rulli. Sa… Mis rentaablus… Mis tähendab, otsustama peab kohe? See ongi minu otsus, vittu küll! Jah, minu otsus.Vait, sitt! Tead, sa mine ja pista oma kinnisvara endale perse. Sul on suur ahter, sinna läheb kõik sisse. Mida? Vait, sitt! Ma tahan oma raha kandikul, mitte kinnisvaras, selge? Kandiku võid endale jätta, sitapea. Vait! Ja ära helista mulle enam! Kunagi! Kuulsid? Hästi… hästi… tubli mees oled… väga tubli. Nii ja nüüd mine võta endal korralikult suhu. Mine, mine juba… sitanägu… Kandikuga! Kuulsid?”

      Venin katkestas kõne ja viskas telefoni nurka. Jalgevahet raputas järjekordne spasm. Vaatas potti ja sulges vastikusest silmad.

      „Mis asi see on…?”

      Keegi koputas õrnalt uksele.

      „No kes sina veel oled?” sisises Venin, silmad valust suletud.

      „Katja.”

      „Mine ära, Katja, onu Venin on haige. Väga haige.”

      Ukse taga peeti väike mõttepaus.

      „Kas ma võin selle kaasa võtta?”

      „Mis asja?”

      „Selle, mis öökapi peal on.”

      „Palju seal on,” küsis Venin.

      „Palju ei ole, üsna õhuke pakike on.”

      „No võta siis ja mine juba, eks.”

      „Aitäh,” naeratas tüdruk. Rahapakk oli tal kõik see aeg käes olnud. Nelikümmend viis tuhat, Katja oli selle just üle lugenud.

      Uus pikselöök kärgatas jalgevahel. Venin tõmbus kössi, ta tahtis kusagilt kinni haarata, aga ei teadnud, kust nimelt, ning liigutas niisama abitult rusikasse surutud käsi üles-alla. Justkui treeniks nähtamatul trenažööril õlalihaseid.

      Helises telefon.

      Venin vaatas numbrit, enne kui vastas.

      „Räägi.”

      Talle räägiti. Pikalt. Veninile see jutt ei istunud.

      „Pea, pea hoogu, Rico. Kuula mind, kuula, raisk ja rahune. Nii, vaiki. Kas rahunesid? Väga hea. Kuula: sina lähed ja sina teed. Mul ei ole veel uut meest võtta. Vait! Rahune, raisk, ma ütlesin! Sina teed. Viimane kord, minu sõna. Saad topelt. Reedeks oled tagasi, nagu eile rääkisime. Ja ei mingit ümbermõtlemist, mõistad? Ma ei salli seda. Pärast tuleb pidu, saad kõik, mis tahad. Jah, jah, rahune. Nii, istu nüüd ilusti oma Nissanisse ja sõida tööle tagasi. Väga hea. Tubli, Rico. Luban sulle, minu sõna. Kõik.”

      Telefon kukkus põrandale.

      „See sitt ka veel…!”

      Meest tabas uus hoog, nii kibe, et silmad võttis vesiseks. Mis kuradi asi see on? Nagu sünnitama hakkaks. Külm higi ilmus hommikuse kastena kurnatud näole ja siis helises. Jälle.

      „Mis on?”Venini hääl hakkas väsima.„Ma ei tule notarisse, ma kusen verd. Said aru? Jah, see punane vedelik. Tark mees oled. Ma ei tea… mõtle midagi välja. Sina oled geenius, mitte mina.”

      Ta eemaldas telefonilt aku ja lasi mõlemal põrandale pudeneda.

      Mõnda aega istus ta vaikselt. Igav hakkas, vaatamata valule. Ta leidis maast ajakirja. Lehitses, ajas silmad suureks, muigas. Kusagilt kostis akordion. Venin surus käed kõrvadele.

      „Mitte nüüd, vana, mitte nüüd…!”

      Kuid vana tema pominat ei kuulnud. Lõbus kevadlaul kogus uljalt tuure.

      „No kuidas sul läks?”

      Delma seisis köögiuksel ja pühkis käsi põlle sisse. Valvas silm mõistis kohe, et Gabrieli tuju polnud kiita. Nad olid elanud üle kümne aasta koos. Kui nad alustasid, oli Gabriel kõigest viieteistaastane õrnas eas noormees. Ta oli juba siis väga teistsugune – eakaaslastega eriti läbi ei käinud ning paistis silma valikutega, mis trotslikult kõigele normaalsele selja pööras.

      Nii, nagu võib juhuslikust seemnest sirguda kunagi võimas puu, nii paistis olevat juhtunud ka Delma ja Gabrieli kiindumusega. Üks leidis teises kaotatud mehe ja poja, teine küpse naise mõistuse ning emaliku hoolitsuse. Üks sündis uuesti naisena, teine tundis end esmakordselt mehena.

      „Tuled sa sööma?”

      Gabriel istus diivanil ja hoidis käes enda disainitud kusejuhade uurimise aparaati. Mis mõtet on sellist asja disainida, oli täna üks professor nina kirtsutades küsinud. Kas Gabriel tõesti arvab, et toob kellegi palgele sügava esteetilise rahulolu, lastes oma haigeid kusejuhasid torkida lennukalt disainitud atribuudiga? Teie tootevalik on pehmelt öeldes haige, arvas teine komisjoni liige. Võibolla isegi haigem, kui need kusejuhad, mida see riistapuu uurida kavatseb. See on kõige kahetsusväärsem ilumeele raiskamine, tõmbas komisjoni esimees otsad kokku. Kui te otsite supermodelli, kas te siis uurite tema neerude funktsioneerimist? Või kui te sportautot valite, kas teid huvitab sel juhul väntvõlli välimus? Talle pandi madalaim positiivne hinne.

      „Ma tegin vorstikastet kartulipudruga.”

      Gabriel polnud nõus. Ilu ei tohtinud jääda vaid pinnapealseks! Selliseks, mida igaüks kohe katsuda ja vaadata saab. Õige ilu jätkub ka pealispinna all, seda peab leiduma sügavatest kihtidest, see üllatab sind varjulistes kohtades. Ka seal, kuhu sa eales oma nina ei topiks. Ilu peab olema igal pool! Kasvõi igaks juhuks, sest kõik tuleb varem või hiljem päevavalgele. Kõik. Kas poleks mitte meeldiv üllatus, kui asi, mille vaatamisest senini pelglikult eemale hoiti, osutub kenaks, stiilselt läbimõelduks. Kas ei teeks see mitte meie maailma meeldivamaks, kui iga detail, iga osake ükskõik millest, ükskõik millisest eluvaldkonnast oleks maitseka disaineri käe all hoolikalt veetlevaks viimistletud? Valgusfoori automaatikaplokk või prill-laua ühenduspolt. Kõik see on ju ometi maailm…

      Delma СКАЧАТЬ