Koidu ajal. Eduard Vilde

Чтение книги онлайн.

      «Te soovite ennast vististi reisitolmust puhastada ja puhata, enne kui meie juurde aeda ilmute, et papa ja mammaga tutvuda?» ütles Stella Riesemann Andrei Petrovitšile, kui nad suvila trepile olid jõudnud.

      Viimane jaatas, mispeale noor neiu tahtis Eberhardi toatüdruku järele läkitada, et see härra Kurbatovile ta toa kätte näitaks. Kuid venelane hakkas poisikese käest kinni ja ütles temale sõbralikult silma vaadates:

      «Ehk näitab minu noor seltsimees toa mulle isegi kätte; teinekord teen mina jälle tema heaks midagi.»

      Eberhard, kes ennemini oleks aeda laternate ja tulevärgi ülesseadjate sekka lipanud, kortsutas küll vastumeelselt kulmu, ei julgenud ennast aga Kurbatovi käest lahti raputada ja läks talle majasse teed juhatama. Ja seal, vististi härra Kurbatovi toas, laskis ta end tervelt poole tundi kinni pidada, ja kui ta aeda ilmudes Stellast mööda juhtus minema, ütles ta kõige paremal tujul:

      «Ta tõi mulle tõesti üsna hea raamatu kaasa – palju ilusaid pilte ja huvitav sisu.»

      «Kust sa seda tead, sa pole raamatut ju veel lugenud?» küsis õde.

      «Ta seletas mulle tema sisu. Kas tead, ta oskab väga hästi rääkida. Ma hakkan raamatut juba homme lugema.»

      «Mis sisuga see raamat on?»

      «Loodusteadus. Aga nähtavasti mitte nii igav kui need, millest pean õppima. Ta lubas mulle kõik veel eriliselt ära seletada. Ja ta seletab nii, nagu vestaks head juttu. Ja siis lubas minuga metsa ja aasale minna ja mulle mõnd looduseimet näidata. Ja kas tead, mis ta mulle veel ütles?»

      «Mida siis?»

      «Mul ei olevat vaja karta, et ta mind liiga rohke õppimisega hakkab piinama! Ta teadvat isegi, kui raske ja igav on õppimine minusugusele. Stella, ta näib olevat üsna mõistlik inimene.»

      «Muidugi, muidugi, kui ta sind laiskvorsti õppimisega ei taha piinata,» naeratas Stella Riesemann. «Aga kuidas ta sind sel viisil matemaatikas ja vene keele grammatikas tahab edasi viia, sellest ei saa ma aru.»

      «Sina ära hakka teda ässitama!» hüüdis poiss tõsise ähvardusega. «Kui mõistlik mees teab ta isegi, mis teeb. »

      Andrei Petrovitš ise ilmus veerand tundi hiljem aeda. Välimuselt oli ta pisut muutunud: valge tužurka asemel kandis ta ainult pikka mundrikuube, mille krae tagant paistis värske triikpesu, ning pleekinud mütsi asemel valge riidega ületõmmatud uuemat.

      Eberhardi vaistlik vaen tema vastu näis olevat vähenemas, sest kui Andrei Petrovitši silmad aias teda otsides ringi käisid, lähenes poiss, seda märgates, temale tõrkumata ja pealegi kaunis ruttu.

      «Nüüd juhata mind oma vanemate juurde, Eberhard,» palus Kurbatov.

      Nad sammusid ümber maja nurga avara terrassi poole, mis piiras hoone tagumist, aiapoolset külge ja mille esine oli kaunistatud mõne ilusa lillepeenraga. Terrassil seisid lauad istmetega, kust kuuldus elav kõnevadin ning taoti vali naer meeste suust. Eberhard näis papat otsivat hääle järgi, sest vaevalt oli ta terrassi poolt kuulnud veidi karedat ning rasvast naerulaginat, kui ta kõrvad läksid kikki ja ta näol oli märgata, et ta otsitava on leidnud. Teel terrassi poole seltsis nende juurde Stella-preili, kes Kurbatovi ilmumist oli näinud. Kurbatov arvas nägevat, et neiu nägu ja terve olek osutas rahutust ja isevärki pinget.

      «Härrad mängivad suure õhinaga kaarte,» ütles ta ja ta suu ümber ilmus sunnipärane naeratus, «võib-olla me eksitame neid praegu. Te olete vististi nõus, härra Kurbatov, kui ma teid kõigepealt mammaga tutvustan. Ta istub seal lehtlas.»

      «Olge nii lahke, preili Riesemann,» vastas Andrei Petrovitš ja peatas sammu.

      Nad pöördusid tuldud teed tagasi ja seisid varsti ühe koopataolise jasmiinipuhmastiku suu ees, milles istusid aiatoolidel kaks vanaldast naisterahvast. Stella tutvustavate sõnade peale tõusis teine neist pikkamisi ning veidi pühalikult jalule, sirutas niisama pikkamisi ja pühalikult kitsa kollaka käe võõra poole ja vajus siis aeglaselt toolile tagasi.

      Stellal polnud emaga suuremat sarnasust, ka Riital mitte, seda enam aga Eberhardil. Kuna mõlemal tütrel olid valkjad juuksed, sinised silmad ning ümmargused rõõsad näod, oli Eberhard oma mustad juuksed, tõmmuka kitsa näo, väikesed pruunid silmad ja peene, terava nina pärinud emalt. Neil mõlemal, emal ja pojal, oli sarnasust mõne ettevaatliku, umbuskliku, alati argselt valvel oleva loomakesega, kes igast küljest hädaohtu kardab ning igatahes valmis on põgenema.

      Proua Riesemann ja Kurbatov, kui viimast ka lehtlas oleva daamiga oli tutvustatud – see oli Stella-preili tulevane ämm, proua Göbler – vahetasid mõned pealiskaudsed laused, millest Andrei Petrovitš varsti märkas, et proua Riesemann oli peenema seltskonna kommete ja kõnekäändudega hästi vilunud. Ta tarvitas, ehk küll jutt oli tuumatu ja värvitu, valitud sõnu ning püüdis kõigiti märku anda, et võõral on tegemist haritud ning vaimuka inimesega.

      «Kas mõtlete olla minu lapse vastu vali?»

      Proua Riesemann küsis seda naeratades ja naljatoonil, aga tema pilk avaldas niisama palju emalikku õrnust kui emalikku muret.

      «Vali? Ma arvan, ei,» vastas Andrei Petrovitš.

      «Ah, mul on heameel, et te mitte enam liiga noor üliõpilane ei ole, vaid küpsema eaga härra,» kõneles Eberhardi ema pool-eleegilisel, poolpühalikul häälekõlal edasi, kusjuures ta käed risti pani. «Ma loodan nimelt, et teil on temaga rohkem kannatust, kui oleks seda liiga noorel inimesel. Kas teate, härra – härra –»

      «Kurbatov,» aitas Stella.

      «Kas teate, härra Kurbatov, minu laps – ta ei ole ju mitte halb, mitte tuim, mitte hukkaläinud … Eberhard, sina mine ära! … Ta on kristlikus majas kristlikult kasvatatud, kristlikus valjuses ja kohusetundmises. Aga ma ei mõista neid uue aja kooliõpetajaid. Nad ei oska oma kasvandikke õieti kohelda, neisse kasvatades mõjuda, nende hingesse tungida, nende südameharidust edendada. Nad on sagedasti ülekohtused, otse ülekohtused! Eberhardi õpetajate seas on neid, kes teda vihkavad, minu last otse vihkavad – võite mind uskuda. Nad ei l a s e teda lihtsalt edasi jõuda, nad annavad talle kiuste halvad numbrid. Laps on ühte või teist kord pahandanud, seda nad ei unusta, nad ei salli teda, nad kannavad tema vastu viha. Kas see on kristlik, kas see on pedagoogiline?»

      Proua Riesemann vaatas seejuures kinnitust otsides tungivalt Andrei Petrovitši ja veel tungivamalt proua Göbleri otsa. Iseäranis viimasele näisid määratud olevat ka tema lõpusõnad, millega ta endisi kordas; ta avaldas nad aga alles siis, kui ta hoolsasti ringi oli vaadanud ja leidnud, et Eberhard mitte lähedal ei ole.

      «Minu laps ei ole mitte laisk ega rumal ega rikutud, ta on nagu lapsed kunagi, aga mis ta vaene peab tegema, kui teda vihatakse, kui keegi vaevaks ei võta teda mõista, kristliku kannatusega temasse süveneda. Kust see ka võib tullagi – ta õpetajad on ju enamasti kõik teiseusulised.»

      Stella vaatas piinliku kohmetusega esmalt ema, siis Kurbatovi peale: ka viimane oli kahtlemata «teiseusuline»! Seda oli mamma oma kurtmisõhinas ja enam proua Göbleri kui võõra poole rääkides unustanud. Proua Riesemann märkas oma viga Stella pilgu tõttu, aga kuna ta närvliku ärevusega lepitavaid ning õiendavaid sõnu otsis, oli Andrei Petrovitš juba leidnud tee, mis delikaatsest punktist üle viis.

      «Kristlik kannatus on minu keeles inimlik kannatus,» tähendas ta, «ja teil on õigus, proua Riesemann, kui ütlete, et kooliõpetajail tuleb sellest sagedasti puudus. Aga mõtelge ometi, kui palju inimlikku kannatust peab СКАЧАТЬ