Kõrvalepõige. Holger Kaints

Чтение книги онлайн.

      Veel enne, kui mees jõudis pilgu üle õla heita, käratas ta minu suunas paar roppu venekeelset väljendit. Ent pärast pea pööramist tuli ta suust ainult segast porinat; mehike kehitas arusaamatuses omaette õlgu. Kogu stseenist jäi mulje, nagu oleks ta ühtäkki avastanud midagi eriskummalist.

      Vaatasin selja taha. Minu taga ei olnud ühtegi inimest. Kõik olid bussijaama peatuses maha läinud. Järelikult nägi ta midagi ebaharilikku minu juures.

      Mul polnud viimastel aastatel seesuguste inimestega enam tegemist olnud, kuid pärast ülikooli käisin ma kaks kohustuslikku aastat tööl ühes väikeses mehaanikatsehhis, üritades organiseerida sealset töökorraldust äsja õpitud „teaduslikul kõrgtasemel”. Põhiliselt olid tolles ettevõttes tööl mitut masti mehed, mõned neist õige intelligentsed, haridus segastel aegadel poliitilisel põhjusel pooleli jäänud. Teised olid parajad juurikad. Kogu venekeelsete sõimusõnade tagavara sai nende tõttu kiiresti selgeks. Poisikeseohtu noormehena tundus see kõik eksootiline. Samast ajast oli mulle tuttav ka primitiivsevõitu inimeste käitumisloogika. Ning see ütles, et oleks olnud kõigiti loomulik, kui too vanamees oleks inimest, kelle vastu ta puutus ja keda ta oma joobnu egoismiga kahtlemata süüdlaseks pidas, hoopis pikema sõimuvalanguga austanud. Paar tühist lausejuppi ja seejärel oma nina alla pobisemine oli igal juhul ebaharilik.

      Paratamatult adusin, et ta pidi nägema midagi, mis sundis teda lõpetama. Kõige loogilisem sellise katkilõigatud situatsiooni puhul oleks olnud see, kui ta oleks avastanud, et mul on hirmuäratav – näiteks poksija – väljanägemine, nii et ta oleks lihtsalt kartma löönud. Samal moel võinuks mõjuda sõjaväelase või politseiniku munder. Aga ma nägin välja nagu kõige tavalisem kolmekümne seitsme aastane eesti mees. Valgekrae, intelligent. Ja intelligente seesugused ei sallinud, see oli neil lausa veres, selle sain ma samuti noore mehena selgeks. Tolles intelligentsivihas polnud vist isegi marksism ja vahepealne proletariaadikummardamine süüdi, juured olid palju sügavamal.

      Niisiis, minu nägemine teda vaevalt et talitses. Aga… minu mittenägemine?

      Kui too vennike vaatas selja taha, olles kedagi müksanud, või – tema arusaamise järgi – keegi müksas teda, ja kui siis selja taga ei olnud mitte kedagi? Kui selgus, et tal ei olnudki kedagi sõimata? Mis siis muud teha kui õlgu kehitada? Ma ei näinud ennast ise aknaklaasi peegelduses, miks pidi siis tema mind nägema?

      Kas ma olen tõesti nähtamatu?!

      Mõistus tõrkus sellist küsimust esitamast. Ometi, kõige selle põhjal, mis ma viimase vähema kui tunni jooksul olin kogenud, oli see ainus võimalik järeldus. Ent ikkagi ei saanud ma midagi seesugust uskuda.

      Niisugust asja ei olnud ju mitte kellegagi juhtunud! Nähtamatuks muutumisest rääkisid ainult muinasjutud, isegi intellektuaalsem ulmekirjandus on säärast nähtust võimatuks pidanud. Teadsin, et nähtamatust inimesest on kirjutanud Herbert Wells, fantastika vanaisa, ja ta tegi seda ülemöödunud sajandil. Ma ei olnud tema raamatuid lugenud, aga ma arvasin, et ehkki need olid klassika, võeti neid tänapäeval juba kerge muigega. Umbes samamoodi nagu Gulliveri reise või Conan Doyle’i kriminaalromaane. Võib-olla mõni new age’i mõttevool pidas nähtamatuks muutumist (või nähtamatuse saavutamist?) normaalseks, aga ka new age’i teooriatesse polnud ma kunagi põhjalikumalt süvenenud – olin alati arvanud, et need pole minu jaoks.

      Samal ajal jõudsin järeldusele, et mul pole võimalik enne teekonda jätkata, kuni olen selgust saanud, mis minuga tegelikult lahti on.

      Kuidas välja selgitada, kas teised sind näevad? Kõige lihtsam oleks olnud siinsamas trammis mingeid ebaharilikke liigutusi teha. Kui inimesed sellele reageerivad, oleks kohe tõestatud, et kõik on korras. Aga mul puudus igasugune tahtmine teiste ees lolli mängida. Tuli välja mõelda mingi väärikamat.

      Tulin Majaka tänava alguses, niipea kui tramm uksed lahti tegi, sõidukist maha. Läksin kõnniteele ja hakkasin eemalduva trammiga samas suunas edasi jalutama. Kui oleksin tahtnud postkontorisse minna, oleksin pidanud sõitma järgmise peatuseni, seega liikusin ikka veel varemkavandatud sihis.

      Vaatasin ümberringi. Kõnniteel olid ainult üksikud jalakäijad. Samal hetkel nägin selja tagant lähenevat taksot. Kuigi mul ei olnud taksoga kuhugi sõita, postkontor oli mõnesaja meetri kaugusel, taipasin hoobilt, et takso peatamine võis olla hea võimalus olukorras selgust saada. Olin valmis taksosse istuma ja sõitma ükskõik kuhu, kui see vaid oleks mulle kinnitust andnud, et ma olen samasugune tavaline inimene nagu kõik teised.

      Astusin tänavaserva ja viipasin ägedalt. Auto ei liikunud kuigi kiiresti, juht oleks pidanud minu vehkimist igal juhul nägema. Peatumiseks polnud mingit takistust. Aga takso vuras rahulikult mööda, juht isegi ei vaadanud minu poole. Mu keha kattus külma higiga.

      Võimalik muidugi, et takso oli kuhugi tellitud ja oli teel kliendi juurde. Aga siis oleks ta tõenäoliselt kiiremini sõitnud. See auto aga tuli just sellise kaalutletud tempoga, et oleks võimalik tänava ääres hääletavat inimest näha ja tema juures peatuda. Praegusel ajal oli taksosid linnas ülearu, iga klient oli neile tähtis.

      Sellegipoolest ei pidanud ma oma nähtamatust veel surmkindlaks. Mida veel proovida? Sõidutee oli tühi ja ma läksin üle tänava. Seal sammusid kaks koolilast, kümmekaksteist aastat vanad, koolikotid seljas.

      Ligiduses polnud ühtegi teist inimest. Tramm oli just linna poole sõitnud ja peatusest kõik ootajad kaasa võtnud. Tegin laste ees seda, mida olin häbenenud teha täiskasvanute ees: läksin neile vastu, vehkisin kätega, moonutasin nägu – ja seda kõike hääletult. Kui oleksin häälitsema hakanud, oleks katse ebaõnnestunud. Sest kõigepealt pidin ma selgust saama oma nähtavuse või mittenähtavuse küsimuses. Kuuldavus või mittekuuldavus olid teisejärgulised.

      Lapsed ei vaadanud minu poolegi. See oli nüüd küll lõplik kinnitus. Sellises eas lapsed oleksid kindlasti kas ehmatanud, naerma hakanud või vähemalt näpuga minu poole näidanud. Laste reaktsioon on vahetu ja teesklematu, täiskasvanute oma ei pruugi seda iga kord olla. Kui mulle oleks tulnud vastu mõni eakam inimene ja ma oleksin samamoodi vehkima ja veiderdama hakanud, võinuks too mõelda, et mul on midagi närvidega lahti, ja selleks, et ma teda tülitama ei hakkaks, teeselnud, et ta mind ei märka. Kuid lapsed pole selliseks vigurdamiseks võimelised. Või kui on, siis mitte hetkeliselt. Oli selge, et nad lihtsalt ei näinud mind. Kuna olin kogenud, et teised inimesed tunnevad kokkupuudet minuga, astusin lastel varakult teelt eest, et nad mind riivates ära ei kohkuks.

      Ent väikest viisi ehmatasin ma neid siiski. Tegin seda meelega – siis, kui nad olid minust juba möödunud. Jäljendasin oina häält: „M’hö-ö’ö’ö’ööö!”

      Lapsed vaatasid üllatunult tagasi ning otsides silmadega, kustpoolt kummaline hääl tuli, kiirendasid käiku.

      2

      Nüüd ei saanud enam kahtlust olla: ma olin tõepoolest nähtamatu. Minu puudutusi tunti, minu häält kuuldi, aga mind ennast ei nähtud.

      Miks seesugune asi juhtus, kui kaua see võib kesta ja kuidas nähtavaks tagasi saada – need küsimused hakkasid mind otsekohe tõsiselt painama. Olin sattunud äärmiselt täbarasse olukorda ega osanud kusagilt abi otsida. Kui oled haige, lähed arsti juurde. Nähtamatus polnud aga haigus ja arsti poole oleks ka üsna keeruline pöörduda, kui arst sind ei näe. Ja mida teaks arst nähtamatusest? Sellist terviseriket ei eksisteeri. Ennem oleks võinud mõne nõia abile loota. On inimesi, kes käivad nii tervisehädade kui ka muude probleemide pärast nõidade juures, see on uuemal ajal üpris levinud. Olin kuulnud, et isegi ärimehed on enne mõne ettevõtmise alustamist nõialt järele küsinud, kas tasub riskida ja mis see endaga kaasa toob. Mulle tundus säärane ebausk pehmelt СКАЧАТЬ