Koera süda. Mihhail Bulgakov

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      On vast veidrik. Tahab mind meelitada. Ärge muretsege! Ega mina ei kao ise kuhugi. Tulen teie järel, kuhu iganes käsite.

      “Vhüit-vhüit-vhüit! Siia!”

      Obuhhovisse? Olge lahked. See põiktänav on meile otsast otsani teada.

      Vhüit-vhüit! Siia? Suurima rõõ… No ei, lubage. Ei. Siin on ju uksehoidja. Ja sellest halvemat asja pole ilma peal olemaski. Kojamehest mitu korda ohtlikum. Täiesti äraneetud tõug. Kassidest jälgim. Kuldtressidega nahanülgija.

      “Ära nüüd pelga ühti, tule aga.”

      “Tere õhtust, Filipp Filippovitš.”

      “Tere, Fjodor.”

      On see alles isik. Taevane arm, kelle sa ometi oled mu teele juhatanud, mu koerasaatust! Mis isik see niisugune on, kes tohib tänavalt korjatud koera uksehoidjast mööda elamukooperatiivi majja tuua? Vaadake ometi seda nadikaela – ei ühtki sõna, ei ühtki liigutust! Tõsi küll, pilk on tal mornipoolne, kuid üleüldiselt on ta päris ükskõikne oma kuldtressidega mütsirummu all. Just nagu peaksidki asjad just nii olema. Austus, härrased, see on suur austus! Nojah, ja mina astun tema seltsis ja tema järel. Kas said külge hakata? Laku panni. Küll lööks praegu hambad proletaarlase rakkus jalga. Meiesuguste alatise mõnitamise eest. Kui palju sa oled mulle harjaga vastu nina äianud, mis?

      “Tule, tule!”

      Saame aru, saame aru, ärge muretsege. Teie ees ja meie järel. Näidake ainult tee kätte, mina juba maha ei jää, olgugi et külg mulle hirmsat valu teeb.

      Trepi pealt alla:

      “Fjodor, ega mulle kirju pole olnud?”

      Trepile üles aupaklikult:

      “Ei mitte, Filipp Filippovitš (ja intiimselt poolihääli järele), – kolmandasse korterisse on seltsimehed elama majutatud.”

      Tähtis koerte heategija pööras end järsult trepiastmel ümber ja küsis üle käsipuu alla kummardudes õudusega:

      “Kas tõesti?”

      Tema silmad läksid ümmarguseks ja vuntsid turri.

      Uksehoidja all ajas pea selga, seadis peopesa suu kõrvale ja kinnitas:

      “Täpipealt nii, tervelt neli tükki.”

      “Sa helde aeg! Võib ette kujutada, mis nüüd korterist saab. Noh, ja mis nad siis teevad?”

      “Ei midagi, härra.”

      “Ja Fjodor Pavlovitš?”

      “Sõitis sirme ja telliseid tooma. Hakatakse vaheseinu ehitama.”

      “Kurat teab, mis see olgu!”

      “Kõikidesse korteritesse hakatakse majutama peale teie oma, Filipp Filippovitš. Nüüdsama oli koosolek, valiti uus juhatus, eelmistele pandi sulg sappa.”

      “Mis kõik küll sünnib! Oi-oi-oi… Vhüit-vhüit.”

      Tulen, tulen, kiirustan. Külg, kas teate, annab tunda. Paluks luba teie saabast lakkuda.

      Uksehoidja kuldtressid jäid trepi varju. Marmorist trepimademel õhkus torudest sooja, minejad tegid veel ühe käänaku ja olidki peakorrusel.

      II

      Lugemaõppimisel pole vähimatki mõtet, kuivõrd liha lõhnab ju versta taha. Kummatigi, kui te kord juba Moskvas elate ja teie peas on varjul mingisugusedki ajud, saate kirjatarkuse tahes-tahtmata selgeks, ja ilma ühegi kursuseta. Moskva neljakümne tuhande koera hulgas leidub vaevalt mõni nii täielik idioot, et ta ei saaks sõna “vorst” tähtedest kokku pandud.

      Šarik alustas õppimist värvidest Kui ta oli parajasti neljakuuseks saanud, riputati Moskvas igale poole heledad rohekassinised sildid kirjaga MTKL – LIHAKAUBAD. Me kordame, see kõik on täiesti tarbetu, sest lihalõhn on niikuinii alati äratuntav. Ükskord juhtus ka eksitus: ägedalt sinirohelise värvi mõjul oli Šarik, kelle nina automootori bensiiniving kinni lõi, lipsanud lihapoe asemel vendade Golubiznerite elektritarvete ärisse Mjasnitskaja tänavas. Seal vendade juures sai peni maitsta isoleerkihiga juhet ja see oli voorimehepiitsast tükk maad vihasem. Seda tähelepanuväärset silmapilku tulebki pidada Šariku haridustee alguseks. Juba sealsamas kõnniteel hakkas Šarik aru pidama, et “helesinine” ei pruugi sugugi alati “liha” tähendada, ja kõikidel lihapoe siltidel seisab vasakult esimesena üks kullakarva või pruunikas kelguotsa moodi kõverik.

      Edasi läks asi veelgi jõudsamalt. “A” sai ta selgeks “Kala” juures Mohhovajal, ja järgmine oli “L” – tema nimelt lähenes enamasti sellele sõnale tagantpoolt, sest sõna alguses seisis miilits.

      Kahhelplaadid Moskva tänavanurkadel tähendasid alati ja möödapääsmatult sõna “Juust”. Must samovarikraan enne sõna algust märgitses endist peremeest Tšitškinit, punaste hollandi juustu kerade virnu, tigedaid poeselle, kes koeri vihkasid, saepuru põrandal ja ilget, vastikult haisevat bakšteini juustu.

      Kui mängiti lõõtspilli, mis “armsast Aidast” just palju parem ei olnud, ja lõhnas viinerite järele, ühinesid esimesed tähed valgetel plakatitel väga lahedasti sõnaks “sünds…”, mis tähendas “sündsusetuid väljendusi mitte kasutada ja jootraha mitte anda”. Siin möllas vahel kaklusekeeris ja inimestele löödi rusikaga vastu lõugu, mida juhtus, tõsi küll, harva, aga koerad said peksa alati – salvrätikute või saabastega.

      Kui akendel rippusid kahtlase moega singid ja olid virnas mandariinid… see oli… r-r-r… gastronoomia. Ja kui olid tumedad pudelid, vastik vedelik sees… ve-ve-vei-nid… Endised vennad Jelissejevid.

      Tundmatu härrasmees, kes oli toonud koera oma peakorrusel paikneva luksuskorteri ukse taha, helistas kella ja koer kergitas kohe pilgu vaatama suurt musta kuldtähtedega nimesilti, mis asetses laia, roosade ja laineliste klaasidega ukse kõrval. Kolm esimest tähte pani ta kohe kokku: “Pe-er-o – Pro.” Kuid edasi tuli lai ja kahe aasaga täht, mille tähendus oli teadmata. “Kas tõesti proletaarlane?” mõtles Šarik imestades… “Ei või olla.” Ta kergitas nina ülespoole, nuusutas veel kord kasukat ja mõtles täie kindlusega: “Ei, proletaarlase lõhna siin küll ei ole. Teaduslik sõna, jumal teab, mida see tähendada võib.”

      Roosa klaasi taga süttis rõõmus ja ootamatu valgus, mis musta sildi veel rohkem esile tõi. Uks avanes täiesti hääletult ning koera ja tema isanda ees seisis ilus noor naisterahvas, väike valge põll ees ja pitstanu peas. Esimesele neist hoovas vastu jumalikku soojust ning naisterahva seelik lõhnas nagu maikellukesed.

      “See on alles midagi, sellest saan ma aru,” mõtles peni.

      “Olge lahked, isand Šarik,” kutsus härrasmees irooniliselt ning Šarik järgnes talle, hardumuses saba vändates.

      Uhkesse esikusse oli kuhjatud äraarvamata hulgal igasuguseid asju. Otsekohe jäi meelde põrandani ulatuv peegel, milles silmapilk peegeldus teine katkutud ja muritud Šurik, hirmsad põdrasarved kõrgel üleval, lugematud kasukad ja kalossid ning elektrivalguse opaalne tulbiõis lae all.

      “Kust te küll sihukese leidnud olete, Filipp Filippovitš?” küsis naisterahvas naerdes ja aitas seljast võtta rasket kasukat, mille sees hõberebasenahad sinkjaid sädemeid pildusid. “Taevake! Ta on ju nii hullusti kärnas!”

СКАЧАТЬ