Kristiani noorusaastad. Juha Vuorinen

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ imestas ta. „Poisid, millega te seal õieti tegelesite?”

      „Ei millegagi, mängisime autokaarte,” pobises Tomi.

      „Mis imelised autokaardid need teil mõlemal nokud püsti said?”

      „Meil ei ole nokud püsti!” protesteeris Tomi ja vaatas mujale.

      Samas avanes välisuks ja koju tuli Tomi isa.

      „Oh ei…” võpatas Kristian.

      „Martti, tule õige korraks siia,” palus Tomi ema.

      „No mis siis nüüd on?”

      „Ma hüüdsin poisse ülevalt alla ja nad ei tahtnud kuidagi tulla.”

      „Ja edasi?”

      „Noh, kui ma nad lõpuks siia sain, kõndisid mõlemad kummargil ja kaebasid kõhuvalu.”

      „Vaesekesed,” lohutas isa.

      „Polnud neil mingit kõhuvalu. Mõlemal seisis, nii et püksid nagisesid,” torises ema ja vaatas vihaselt poiste poole.

      „Seisis? Munn või?”

      „Isa, lõpeta…” anus Tomi.

      „Munn jah,” vastas ema. „Kristian veel väitis, et tal on mingi pedaal taskus.”

      „Kas seal üleval on mingid tüdrukud või?” ärritus isa ja tormas ülemisele korrusele.

      Tomi toast hakkas kostma isa kärkimist:

      „Tulge välja! Püüate väikesi poisse patule ahvatleda? Ma olen küll kirikumees, aga karistada saate ikkagi. Või püüate mu poisilt süütust võtta!”

      „Isa, seal ei ole kedagi,” hüüdis Tomi häbelikult.

      Kristian hakkas nuuksuma. Isa tuli alla ja astus poiste ette.

      „Kas te tegelesite siis… Mis see nüüd oligi, kui kaks poissi omavahel niimoodi on?”

      „Mäh?” muutus Kristian valvsaks.

      „Ega sa, Tomi, ometi ka homo ei ole?” päris isa, nutt peaaegu kurgus.

      „Mina ka? Kes siis veel on?”

      „See Kristian. See on ju kaugelt näha. Pesuehtne homo ju!”

      Kristiani suu tolksatas lahti.

      „Et nagu mida?” kogeles ta hämmeldunult.

      „Just nii. Sina oled homo,” teatas Tomi isa ja pani käed risti. „Ma pean su isale helistama.”

      Nüüd sai Kristian vihaseks. Ta sööstis, pea vasarana ees, Tomi isa kõhu poole. Ainsa hetkega oli toas kolm ettepoole kookus meesisikut. Kaks näost tulipunast ja üks kaame. Lõpuks lajatas Kristian veel Tomi isale paugu kubemesse.

      „Ise oled homo. Homohomohomohomohomohomo ja veel kord homo!” sülitas Kristian.

      „Ma helistan nüüd politseisse,” karjus Tomi ema.

      „Lõpeta!” röögatas Tomi. „Me lugesime pornoajakirja.”

      Tuppa sigines täielik vaikus, kui mitte arvestada põrandalt kostvat Tomi isa vaikset oigamist.

      „Välja! Kaduge mõlemad välja!” kiljus Tomi ema hüsteeriliselt. „Te olete mu kodu ära reostanud!”

      Kui poisid olid õue põgenenud, küsis Tomi Kristianilt uudishimulikult:

      „Kas sa andsid mu isale tegelikult ka munadesse?”

      „Vähemalt üritasin.”

      „Panid varbaka või?”

      „Varbalöögi?”

      „Jah?”

      „Jaa, alguses mõtlesin, et panen jalapealsega, aga kukkus välja varbaga,” seletas Kristian asjatundlikult ja vaatas oma paremat jalga.

      „Varbalöök on sitaks valus, kui munadesse tuleb,” elavnes Tomi.

      „Ilmselt küll.”

      „See tegi papsile head,” naeris Tomi. „Kirikus võidakse küll natuke imestada, kui kantor paar nädalat püstijalu orelit mängib.”

      Kevad 1981

      „Ma nägin mänguasjade poes sigalahedat Saksa hävitajat,” rõõmustas Kristian.

      „Jäta jama, millist?” elavnes Vesku, Kristiani koolivend.

      „Messerschmitti, kokkupandavat.”

      „Kas see oli väike või suur?”

      „Neid oli mõlemat suurust,” seletas Kristian. „Mul on veel kümnekas puudu, siis saan osta selle suurema.”

      „Kas seal on liim ja värvid ka kaasas?”

      „Ei, aga vanamehel on garaažis mingit liimi. Ja värvin selle hiljem.”

      „Lähme meile,” pani Vesku ette. „Vaatame isa sõjaraamatust, milline see Messerschmitt oli.”

      „Vau, kas teil on selline raamat?”

      „Jaa, tule vaata ise.”

      Teel kiikasid poisid mitmesse prügikasti, et leida ehk tühje pudeleid, millest saaks koguda veel pisut puuduvat kapitali. Tubli tunnise tegutsemise järel puudus eelarvest veel kolm marka.

      Nad hakkasid innukalt papsi sõjaraamatut uurima.

      „Vahi seda,” osutas Vesku Saksa hävitaja pildile. „Siin see on.”

      „Päris kurja välimusega.” Poisid hakkasid suuri silmi lennuki andmeid ahmima. Päris Messerschmitt B. -109G oli varustatud ühe Rheinmetall Borsig MK-108 kahuriga, millega sai teha 60 lasku. Lisaks oli lennukil kaks 13 mm Rheinmetall Borsig MG-131 kuulipildujat, millest kummassegi sai laadida 300 padrunit. Lennuk oli üllatavalt kiire ja suutis lennata peaaegu 620 kilomeetrit tunnis. Pikkust oli sellel vaid 8,85 meetrit.

      „Mõtle, kui saaks kooli õuele ehtsa Messerschmitti,” unistas Kristian. „Ma paneks sellele võimla seinal olevale kellale kahurist korraliku paugu.”

      „Mina laseksin sellest suuremast kahurist 60 lasku direktori kabinetti,” innustus Vesku.

      „Mis mõtet sellel oleks?”

      „Kuidas mis mõtet?” ärritus Vesku.

      „No see oleks siis ju täiega mäsaks.”

      „Peakski olema.”

      „Aga see oleks mäsaks juba pärast paari kahurilasku?” imestas Kristian. „Mis mõtet oleks sinna lasta kõik mürsud?”

      „Ma võin papsi Messerschmittiga teha, mis tahan!” ähvardas Vesku.

      „Kas СКАЧАТЬ