Kristiani noorusaastad. Juha Vuorinen

Чтение книги онлайн.

      „Ma ei tea… Või no jah.”

      Samas hakkas väljast kostma läheneva traktori häält.

      „Persse, raisk, ma pean nüüd minema hakkama, aga tule mõnikord lakka, siis ma näitan sulle,” kudrutas neiu.

      „Lepime aga aja kokku,” puterdas Kristian.

      Tüdruk lõi minnes Kristianile pihku märja ukseriivipulga ja pilgutas silma. Kristian, niiske puupulk käes, jäi üksi aita maailma kulgemise üle imestama. Türa, kuidas tahaks keppi, kogus ta lõpuks oma mõtted kokku.

      Pisut aidas mõtisklenud, hakkas ta ringi vaatama. Vahi, kus siin on alles häid potikaasi. Neist saaks ju puukuuri trummidele taldrikud kombineerida, kavandas Kristian oma suurt unistust, päris oma trummikomplekti. Ta haaras kaks üle kolmekümne sentimeetrise läbimõõduga emailitud potikaant kaasa ja lippas oma suvila poole. Puupulka riiviauku torgates märkas ta, et see lausa lupsas oma kohale. Jälle tuli hirmus kepihimu peale.

      Juba pool aastat kestnud markide kohal küürutamine oli hakanud närima Kristiani isa selga. Mitmetunnine seanss oleks olnud katsumus ka noorele ja nõtkele seljale, rääkimata siis ülekaalulisele ja sporti mitte harrastanud kolgele. Kristiani isa oli juba mitu korda pika küürutamise tõttu kangeks jäänud, nii et ei suutnud enam pärast oma jõududega selga sirgeks saada. Organism oli oma hoiatuse andnud. Alles seina toel sai ta selgroo sirgeks ja iga korraga muutus see aina valulisemaks. Hertta oli püüdnud veenda meest paremat tooli ostma, aga need palved põrkusid tagasi kui kurtidelt kõrvadelt.

      Kristian otsustas oma isa värskendada ja avas hiirvaikselt puukuuri ukse. Petrooleumilambi valguses uuris isa keskendunult oma kogu värsket pärli. Kristian oli võtnud end sokkide väele, et mitte asjata kolistada. Ta lausa hõljus hääletult isa seljataha, sirutas mõlemad käed laiali nagu rammumehe võistlusel ja lõi kaks tohutut potikaant kokku. Ta hämmastus isegi, kui monumentaalselt kõva põmakas emailitud kaantest tuli. Isa viskus toolil sirgu nagu jäätisepulk. Kristian arvas end kuulvat väikest järelpõmakat, mis kostis isa seljast. Õhus hõljus erivärvilisi postmarke, mis langesid tagasi lauale nagu lumehelbed. Mitte oma algsele kohale.

      „Oh õudust,” sosistas Otto, nagu oleks seisnud mahalaskmiskomando ees.

      Oma isa alandlikust ja õudust täis häälest võis Kristian järeldada, et tal oli kõige targem püüda hääletult lahkuda. Ta hiilis uksele ja läks kaame näoga tuppa.

      „Kas sa kuulsid ka just mingit imelikku paugatust?” küsis ema pliidi äärest.

      „Paugatust? Ee-ei,” imestas Kristian.

      „Kus sa olid?”

      „Väljas…”

      „No sealt kostis ju just tohutu paugatus,” väitis ema.

      „Põllu peal ilmselt pallitakse heina,” püüdis Kristian vabandust välja mõelda.

      „Pallitakse? Juuni alguses? Mida sa nüüd ajad?”

      „Taludest kostab alati igasuguseid paugatusi.”

      „See kostis meie õuelt,” ei jätnud ema järele. „Tule seda kastet segama, ma lähen vaatan, mis seal õige toimub.”

      „Ma võin ise ka minna.”

      Ema tuli siiski Kristiani juurde, võttis tal käest ja talutas ta pliidi juurde. Äkki ta peatus ning nuusutas Kristiani paremat kätt.

      „Kristian…” ehmatas ema.

      „Mis on?” küsis Kristian tüdinult ja püüdis kätt tagasi tõmmata.

      „Kes see on?” küsis ema vihaselt.

      „Kes?”

      „Su käsi haiseb… haiseb, su käsi haiseb pahasti!” sai Hertta lõpuks öeldud.

      Kristian läks täiesti tulipunaseks. See kuradi puupulk…

      „Ei haise!”

      „No küllap ma nüüd seda haisu ikka tunnen!” Pahvatas ema ja hakkas nuuksuma. „Kristian, sa oled alles laps…”

      „Ma ei ole kusagil käinud…” virises Kristian.

      „Mine ära,” palus ema ja jäi tuppa nuuksuma.

      Kristian loivas õue jalaga kive toksima.

      „Türamaivõi seda mutti küll,” sajatas ta ja otsustas järgmisel päeval uuesti tüdruku juurde minna.

      Ta oli nii mõttesse vajunud, et ehmatas, kui puukuuri uks vaikselt avanes. Ukseaugus seisis kaame kuju, kes ehmatas Kristianit nii põhjalikult, et ta tormas ülepeakaela tagasi tuppa.

      „Keegi tuleb puukuurist!” karjus Kristian, silmad punnis.

      „See on su isa. Ja pese käsi puhtaks, muidu annab Otto sulle vastu kõrvu,” suskas ema silmanurka nühkides ja hakkas lauda katma.

      Suvila uks avanes nagu õudusfilmis, aeglaselt kääksatades. Ema ja Kristian jõllitasid hääletult ukseavasse ilmunud kivikujulikku kogu.

      „Otto, kas kõik on korras?” küsis Hertta ettevaatlikult.

      Tekkis pikk vaikus.

      „Küllap vist…”

      „Tule nüüd, kullake, sealt lävelt sissepoole.”

      Kristiani isa liikus nagu kahe liigesega varustatud õlitamata tinasõdur. Selg näis painduvat samapalju kui raudkang, jalad astusid nagu Nõukogude armee paraadil.

      „Otto, mis sinuga juhtunud on?” ehmatas Hertta.

      „Midagi on. Ma ei tea veel, mis.”

      „Pärast sööki läheme igatahes arsti juurde.”

      Kristiani isa püüdis toidulauda istuda, aga leidis selle kohe olevat võimatu. Kristian jälgis ümmargusi silmi toas etendatavat katkendlikku näitemängu.

      „Ma söön vist seekord seistes.”

      Kristiani ema tormas meest aitama ja püüdis toda istuma saada. Otto seljast kostis vastik ragin.

      „Raisk, ei puutu seda!” karjatas Otto. „Anna see kuradi supitaldrik siia ja hoia minust eemale!”

      „Meil ei ole supp,” piiksatas Kristian toanurgast. „Seal on kartulid ja soust.”

      „Kui ma poleks kindel, et sa polnud hetk tagasi kuuris, võiksin vanduda, et selle kõige taga oled kuidagimoodi sina,” tõreles Otto pojaga.

      „Otto-kallis, räägi, mis sinuga juhtus!” anus Hertta.

      Otto rögistas korra liigutatult.

      „Ma kuulsin häält,” sosistas Otto, samas kui ta silmanurka veeres pisar.

      „Häält? Missugust häält?”

      „Ebareaalset, pisut metalset… Justkui U.O uksed oleksid mu seljataga avanenud või sulgunud.”

      Kristian СКАЧАТЬ