Kristiani teismeaastad. Juha Vuorinen

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mahvi äsja süüdatud suitsust ja pidi suitsuse naerupahvaku kätte peaaegu lämbuma.

      „Muide, kas sa teadsid, et seal mõisas kummitab?”

      „Olen kuulnud, aga ma ei usu kummitusi,” ütles Kristian kiiresti.

      „See olevat mõisa viimane eraomanik Johan Bergbom, kelle kommarid hommikusöögilauas maha lasid.”

      „Ja tema kummitabki?”

      Tomi noogutas ja korkis Kristianile Ruska pudeli lahti.

      „Öäkk! Mis see on?” läkastas Kristian.

      „Ruska. Aga oota natuke, ma teen selle enne valmis,” ütles Tomi ja kallas pudelisse karbitäie Sisu-pastille.

      „Mida sa teed?”

      „Nii hakkab see paremini pähe,” naeris Tomi ja hakkas pudelit raputama.

      Poisid kõndisid Tammisalot ja Herttoniemit ühendava silla alla ja tegid lahti ühed Admiraalid.

      „Suitsu tahad?” küsis Tomi.

      Kristian võttis valge Marlboro ja püüdis seda süüdata.

      „Sul käed värisevad või?” imestas Tomi.

      „Jah, natuke.”

      „Mis sind üldse vaevab?”

      Kristian mõtles maruliselt, kas öelda valjusti välja oma kõige hullem painaja.

      „Memmu võib tahta lahku minna.”

      „Äh? Seal usas või?”

      Kristian noogutas.

      „Mulle tundub, et ta sebib mingi suure neegriga.”

      Tomi püüdis naeru tagasi hoida.

      „Sorri, ma ei naera sinu üle, vaid selle peale, kuidas sa seda ütlesid.”

      „Ma tõmban enda täna täis,” mossitas Kristian ja võttis Ruskast julge sõõmu.

      „Oled sa end üldse kunagi korralikult täis joonud?”

      „Ei, aga nüüd on hea põhjus.”

      Tomi lõi talle julgustavalt vastu selga ja pakkus lonksu oma piparmündi-šokolaadiliksist.

      „See on päris hea,” maitses Kristian. „Võib-olla natuke liiga soe.”

      Võtnud julgustuseks mõne sõõmu ja tõmmanud mehise suitsu, kiirustas Kristian Tomit edasi minema.

      „Nüüd rebime endale mingit tšikid ka,” ähvardas Kristian.

      Tomi rõõmustas sõbra meeleolu üle.

      Pidu oli ühes Tammisalo ridaelamus. Maja asus peaaegu mere ääres päris Paasitie lõpus.

      „Kas sul kantosse on?” küsis Kristian.

      „Sa oled üsna enesekindlas tujus. Muidugi on mul kantosse, aga vaatame enne ikka, millised tibid seal üldse on.”

      „Siin elavad vist mingid rikkad?” silmas Kristian ümbrust.

      „Tõenäoliselt. Selle Samppa isa on panga direktor. Me mängisime ühes meeskonnas hokit.”

      „Isaga või?”

      „Mis sa oled juba nii täis või?”

      „Natuke,” tuikus Kristian.

      Ühest boksist kostis muusikat. Rõdul oli suitsetavaid noori.

      „Vaata, Tomi!” kostis rõdult. „Tulge sisse!”

      Samppa tervitas sõpra.

      Ridaelamuboksis oli umbes 150 stiilselt sisustatud ruutmeetrit. Samppa oli pisut ülekaaluline pikapoolne päss, kelle huulte vahelt kobrutas pruuni plöga. Samas astus uksest sisse pikk sell koos punapäise tüdrukuga.

      „Kas keegi on sulle suhu sittunud või?” küsis suur kutt.

      „Ära hakka, Juha,” rahustas Samppa tulijat ja pakkus talle närimistubakapurki.

      Kristian vaatas vaheldumisi Samppa plögast suud ja suurt kasvu noormeest, kellel oli märgatavalt lõbustatud ilme. Kas keegi on sulle suhu sittunud või? Kristian hakkas turtsuma.

      „Mis kuradi töll see on?” küsis Juha Samppalt.

      „Tomi sõber.”

      „Tulite kahekesi või?”

      Tomi noogutas.

      „Hakkate omavahel nussima ka või?” jätkas Juha ja surus pruudi kõvemini kaenlasse.

      „Ei, aga ma võiksin panna seda su kaisus olevat punapead, sest mu endine eit oli ka punapea. Mul on nendega kogemusi,” lajatas Kristian.

      Tomi ja Samppa ootasid õudusega, kuidas Juha reageerib. Juha vaatas teravalt Kristiani joobnud spanjelisilmadesse ja purskas siis naerma. Juha ulatas Kristianile käe ja ütles:

      „Sa oled jumala raju tüüp, tule üles.”

      Kristian järgnes kuulekalt pikale ja õlakale noormehele, pööramata siiski hetkekski pilku tolle pruudi vormikalt perselt. Riietuse järgi oli Kristianit ja Juhat raske siduda. Kristianil oli seljas kollane Lacoste'i polosärk, mille krae oli moele vastavalt püsti. Jalas olid tal valged purjepüksid ja loomulikult stiili juurde kuuluvad sinipruunid purjekingad. Juhal omakorda oli seljas kitsas T-särk ja kulunud teksad. Kristianil olid keemilised lokid ja Juhal lühike sõjaväeline soeng. Ülemisel korrusel segas Kristian endale joogi piparmündi-šokolaadiliköörist ja Sisuga tembitud Ruskast.

      „Mis kuradi paska sa jood?” küsis Juha.

      „Viina.”

      „Raisk, sa segasid šolokaadiliksi ja Ruska kokku või?”

      „Türa, mis seal vahet on? Mu endine eit on punapea ja sebib nüüd neegriga. Ma võtan selle auks sellise punakaspruuni napsu.”

      „Kas sa elad siin piimanägude saarel või?” küsis Juha.

      „Tammisalos või? Ei, Hertsikkas.”

      Juha pöördus oma pruudi poole ja ütles:

      „Meenuta mulle, et ma talle lõuga ei sõidaks. See on hea mees.”

      Pruut noogutas. Kristian kuulas imestades. Joobnu kuraas haaras Kristiani lämmatavasse haardesse.

      „Tõuse üles, siilipea,” astus Kristian Juha ette ja surus käe rusikasse.

      Juha imestas, kui üles ta veel tõusma pidi, sest oli kogu aeg Kristiani kõrval seisnud.

      „Ma annan sõbraliku soovituse, ära joo enam seda verise kõhutõvesita värvi paska. Sellest lähed pärast jumala segi,” ütles Juha leebelt ja talutas Kristiani rõdule pisut värsket õhku hingama.

      Rõdul СКАЧАТЬ