Kristian asendusteenistuses. Juha Vuorinen

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ liibus sohvale, sest telekas intervjueeriti ansambli Hanoi Rocks juhtpaari, Michael Monroed ja Andy McCoyd.

      „Need räägivad nats kummaliselt,” imestas Kristian.

      Otto loivas, nina punane peas, kohale ja hakkas tänitama:

      „Otsid endale uut mehist eeskuju?”

      „Tuleb otsida.”

      „Ja mis minul viga on?” kohkus Otto Kristiani välkkiirest vastusest.

      „Mis sul viga ei ole,” vastas Kristian pead pööramata.

      Otto püüdis oma paksu persega Kristianit sohva nurka lükata.

      „Ära trügi! Mine põrandale istuma, me tahame emaga saadet vaadata.”

      „Mis kuradi saade see on?” mörises Otto ja litsus end Kristiani kõrvale. „Kaks kõnedefektiga linnukest.”

      „No mine ise välismaale tööle, unustad ka soome keele ära.”

      „Äkki oleksite natuke vait, sest ma tahaks tegelikult ka kuulata, mida nad räägivad,” palus Hertta.

      Kristian vahtis suuri silmi Michael Monroe rinnamärki, millel seisis FUCK THAT SHIT.

      „Ema, kas see tähendab nagu, et pane seda kakat?”

      Hertta haaras Kristiani krussis kuklakarvadest ja käratas:

      „Ei ropenda!”

      „No aga kui…”

      „Ei mingeid agakuisid!”

      Andy McCoy rääkis parajasti, kuidas rahvas neid välimuse ja riiete pärast homodeks pidas.

      „No selle rahva hulka hakkaks mina ka,” teatas Otto.

      „Ah mingi homorahva või?” küsis Kristian.

      „Muidugi mitte, selle rahva, kes neid homodeks peab. Kurat, meik näos ja üldse…”

      „Olge juba vait!” käskis Hertta.

      Mõlemad härrad Pesosed kuulasid, kõrvad punased peas, miks Andy ja Michael Londonis elasid: Soomes on rahvas liiga kitsarinnaline.

      „Kuulsite nüüd,” nähvas Hertta.

      Ajakirjanik küsis, mida mehed siis tegema hakkavad, kui rokkarielu enam ei huvita. Andy McCoy vastas, et hakkab Amsterdamis oma keha müüma. Otto pidi end pooleks naerma:

      „On seal ikka müümist küll! Kes hull see sihukeselt kõrendilt miskit keha ostab? Äärmisel juhul mingi pime pede.”

      Kristian pöördus isa poole ja küsis rahulikul häälel:

      „Mis sul viga on?”

      „Mis mõttes, mis mul viga on?”

      „Sul läheb päris ägedalt.”

      „Olge ometi vait,” anus Hertta.

      Andy McCoy näitas just paksu rahapatakat ja seletas: „Mul on selles taskus kolgend tonni.”

      „Mida kuradit?” jõllitas Otto ekraani. „Kust see sihukesed rahad on saanud?”

      „Kitarri mängides,” ohkas Hertta.

      „Kristian, raisk, hommepäev lähed kitarritundi ja hakkad meile etteulatuvat elatist maksma.”

      „Mis pagana elatist?” imestas Kristian.

      „No kõigi nende kuradi mähkmete, lutipudelite ja luttide eest, millele sa minu raha oled raisanud.”

      „Mina pole mingeid lutte ostnud.”

      „Ei, aga mina olen, ja sina neid imesid.”

      „Otto, rahune,” kamandas Hertta.

      „No kitarritundi lähed igal juhul, see on nüüd täiesti selge.”

      „Ma lähen asendusteenistusse, mitte kitarritundi.”

      Otto tõusis vihaselt püsti, viibutas Kristiani poole sõrme ja ähvardas:

      „Sina lähed sõjaväe orkestrisse kitarri mängima ega mölise sellele mitte ainsatki sõna vastu.”

      „Kas ma olen siis mölakas, kui ma mölisen?” pistis Kristian.

      „Sihukese nähvitsa suud tuleb veel põhjalikult uurida,” urahtas Otto ja marssis pahameele raviks kobedamat juppi HK Sinist vorsti tooma.

      VEEBRUAR 1985

      Otto arvates olid kõik tema hädad Kristiani süü. Poisi nägelemise pärast oli ta jõutreeningut alustanud, aga esimene katsetus uue spordialaga lõppes tuharalihase rebestuse ja diskide nihkumisega, kui raske jalamasin kogu raskusega Otto paksude, kuid jõuetute jalgade peale vajus. Arst ei olnud nõus Otto haiguspuhkust enam pikendama, vaid ajas teda tagasi tööle. See oli Kristiani kamandamisega harjunud isale lühikese aja jooksul juba kolmas kaotus võimuvõitluses. Esimest korda sai ta korralikult pasunasse siis, kui ta oma poeg teatas, et läheb kaitseväe asemel asendusteenistusse. Teist korda kõikus ta troon, kui Hertta-proua ütles, et kaalub abielulahutust, ja nüüd hakkas veel töökoha arst ka hüppama. Otto lehitses halvatujuliselt päevalehte.

      „Miks kuradi pärast ei võinud need arstid mu selga uurida ja korralikult haiguspuhkust anda,” lõi Otto rusikaga vastu ajalehte.

      „Mis nüüd jälle on?” võpatas Hertta.

      Lehes oli suur uudis esimesest Soomes tehtud südamesiirdamisest. Ka Kristian hakkas uudist lugema.

      „Nad on sind ju uurinud,” ütles Kristian.

      „Äh?” ühmas Otto ja rebis lehe enda kätte tagasi.

      Lehes kirjutati, kuidas grupp Soome arste oli harjutanud operatsiooniks algul sigu lõigates.

      „Kas sa, kuradi karvajalg, räägid nende sigade lõikamisest?” ärritus Otto.

      Hertta pidi mujale vaatama, et varjata oma lõbustatud ilmet.

      „Loomulikult mitte,” vastas Kristian süütul häälel.

      Otto silmaalused kotid kiigahtasid kurjakuulutavalt, kui ta ähkides Kristiani ette astus ja tollele silma vahtima hakkas.

      „Ma hoiatan sind,” kähises Otto.

      „Vau.”

      „Ma hoiatan uuesti,” tõstis Otto hääletooni.

      „Uuesti vau.”

      Herttoniemi korrusmaja kolmetoalise korteri täitis raske puhisemine, kui Otto püüdis sees paisuvat raevupuhangut sõõrmete kaudu välja lasta.

      „Olge nüüd,” rahustas Hertta kuumenevat õhkkonda.

      „Tee siis nii, et see mopipea moka maas hoiaks,” käratas Otto.

СКАЧАТЬ