Kõrboja peremees. Anton Hansen Tammsaare

Чтение книги онлайн.

      Rein käis mööda metsateid, kus sügavad roopad, nii et vankril rummuotsad kannavad, aga tema ei näinud neid roopaid, vaid nägi kumeraks sillutatud, puude vahel valendavat teed, kus vanker aina kõriseb, nagu jookseks ta munakoorel.

      Ilus ja sile pole Reinu Kõrbojal mitte ainult see tee, mis läheb läbi küla maanteele, kust võib pääseda kiriku ja linna, vaid ilus ja sile on ka see hundisabaga mõõdetud metsarada, mis viib Mädasoole, Metstoale ja sealt Põrgupõhja, kust edasi saab ainult jalgsi, ühelt saarelt teise, läbi soode ja katkude, üle kraavide ja ojakese, kuni hakkab uuesti roopaline vankritee, mida mööda mine kas või ilmaotsa. Rein pole küll kunagi seda teed kaugemale käinud kui ainult Põrgupõhjani ning pisut sealt mööda, aga teised on käinud ja nemad teavad, et see metsatee ei peatu, et see metsatee läheb aina edasi, uute põldudeni, lopsakate viljaväljadeni, nendestki üle, kuni hakkavad uued metsad, uued sood ja rabad.

      Niisugused imelised teed on Reinu Kõrbojal, kui ta istub jaanilaupäeva õhtupoolikul ukselävel ja ootab oma ainukest last linnast koju. Pere võtab heinamaal loogu, paneb esimest värsket, lõhnavat heina küüni, mille katus hästi vihma ei pea, mädanenud õlgede toeks laotud kuusekoorte peale vaatamata, aga Reinu see ei huvita, sest tema Kõrbojal on kõik korras, tema Kõrboja on kui kelluke, mis heliseb, kui ta istub oma ukselävel ja ootab tütart.

      5

      Vankrilogin metsas äratas Reinu tema mõtteist.

      «Nad on kõvera männi all,» lausus ta endamisi, mõeldes vana poolkuivanud puud, mis kasvab seal, kust suurem tee pöördub paremat kätt küla poole ja maanteele, kuna väiksem Katku värava tagant läbi viib Mädasoole, Metstoale ja Põrgupõhja.

      Ja muidugi, vankrilogin pidi selle kõvera männi alt kostma, sest mujal läheduses polnud teel kuski nii kõrgeid juurikaid, et login oleks muutunud mürinaks.

      Tähendab, vaevalt veerand versta, siis peavad nad Kõrboja väravas olema ja sellest sisse pöörduma, kui on oma vanker, oma hobune, omad inimesed.

      Kunagi polnud Rein oma tütart niisuguse põnevusega oodanud kui täna, isegi siis mitte, kui ta tuli paljude aastate järele jälle kord isatallu, oma vanemate katuse alla. Tänane tütre kojutulek oli seotud omasuguse pööranguga Reinu kogu tulevases elus. See pöörang oli vähemalt sama suur ja tuntav nagu silmapilk, kus ta venna pealekäimisel loobus kooliõpetaja ametist ja asus Kõrbojale tegeliku peremehena elama. Ta oli suurem ja tuntavam kui silmapilk, mil vend suri ja kogu Kõrboja temale jättis päriseks. Siis ei olnud Rein ei Kõrbojaga ega kogu selle metsanurga eluga veel sedavõrd kokku kasvanud nagu tänapäev; kus ta pidi käed tasku panema ja kõrvale astuma tegeliku elu arendamisest.

      Mis Reinu iseäralise põnevusega tütre tulekut ootama pani, oli asjaolu, et ta ei teadnud, kuidas tütar tema ettepanekule vastab: on ta nõus Kõrbojale tulema ja missugustel tingimustel? Rein ei teadnud tütre kavatsustest mitte kui midagi, sest see polnud tema kirja peale muud vastanud kui aga – tulen sel ja sel päeval, selle ja selle rongiga ning paluksin hobuse vastu. See sõnaaher kiri tuletas Reinule uuesti meelde, kui väga õigus oli Madlil nimetada Annat võõravereliseks.

      Aga isa ei saanud ometi talle suuremaid etteheiteid teha leiguse pärast oma ettepanekute ja Kõrboja vastu, sest mis oli Annale Kõrboja? Oli ta siin sündinud või üles kasvanud? Ei! Sündinud oli Anna mitmekümne versta taga välimaal, kolme suure küla vahel, koolimajas ja Kõrbojale tuli ta alles suure plikana. Või oleks ta siiski alaliselt siin elanud, aga ka seda mitte, sest kooliaeg lubas ainult paar kuud suvel isatalus mööda saata ning peale kooli lõppu lendas ta kodumaalt välja nagu paljud tema kooliõed, kes läksid pealinnast otsima tulevikku ja õnne.

      «Noh, mis sa nüüd õige sest asjast arvad?» küsis Rein tütrelt, kui nad kahekesi olid jäänud. «Mis sa mu kirja peale vastad?»

      «Sinu kirja peale on raske vastata, isa,» rääkis tütar. «Heameelega tahaksin teada, mis sa teeksid, kui mina sinu kirja peale mitte midagi ei vasta, kui ma Kõrboja siiapaika jätan?»

      «Mina pean ta ära müüma või rendile andma,» vas tas isa. «Meie Madliga ei jõua temale vastu saada, sest Kõrboja põle ju ometi mõni popsikoht või metsataluke, vaid nagu sa tead, oli ta ju millalgi karjamõis. Mõisana teda Oskargi mõtles, kui ta tema ostis ja kui ta temaga aina kavatses ja plaanitses. Oleks tema ise eland, siis oleks muidugi kõik teisiti olnd, aga minust ei saand tegijat, nüüd ammugi ei saa. Üldse oli see suur õnnetus, et minu aastates inimene niisuguse suure logu omale pidi kaela võtma, nagu seda kõige aja on olnd Kõrboja. Terve asi on luhta läind, kui minul järeltulijat ei ole, Kõrboja läheb võeraste kätte, kui sa ta tänapäev siiapaika jätad, seda pead sa teadma.»

      «Seda ma tean,» vastas Anna, «aga ma arvasin, et ehk annad mulle paar aastatki veel aega. Ma isegi ei tea, miks ma paar aastat veel aega tahaksin. Oleks nagu kahju ennast siia kõrbe maha matta, sest nii tark olen ma küll, et teada – niipea kui ma kord siia tulen, siis neelab Kõrboja mu täiesti, peabki neelama, sest muidu ei maksa siia tulla.»

      «Õige, tütar, Kõrboja neelab meid, peabki neelama, põlv põlve järele neelab ta meid ära, sellest hakkasin mina alles peale sinu õndsa ema surma aru saama. Aga kui sina ka nõnda arvad ja tunned, siis müüme ta ära või anname rendile,» arvas isa.

      «Olen sellest mõtelnud, mõtlesin sellest kogu aja, kui ma sinu kirja sain. Aga tead, isa, ei üht ega teist taha ma, sest mul on päevaselge, et kui me ta tänapäev rendile anname, siis ta rendile jääbki, kuni me ta sootuks müüme. Praegu õngitseb kogu maa, kogu maailm maa järele, ja kui meie niisugusel silmapilgul Kõrbojaga hakkama ei saa, siis pole ka pärastpoole seda loota.»

      «Aga las ta ometi läheb nende kätte, kes temaga hakkama saavad, kui sina teda ei taha. Teeme tast kaks, kolm kohta ja laseme ta minna, nõnda on tahtjaid küll,» ütles isa.

      «Seep see ongi, et ma ei saa kuidagi mõttega harjuda, nagu peaksid Kõrbojal võõrad inimesed talitama, kui ma mõnikord siia tulen. Ja siia tulen ma üks või teine kord tingimata, siia pean ma tulema, seda tean. Mis siin Kõrbojal on, mine võta kinni, aga ta tõmbab, ta seob, tahes või tahtmata seob. Enne ei teadnud ma seda, aga nüüd tean, tean päev-päevalt aina selgemini. Võib-olla on mõjunud onu õnnetu elu, võib-olla tegi seda ema surm, kes teab. Mõnikord arvan ma, et kui oleksid Oskar ja ema alles elus ja kui võiksime jälle kõik üheskoos kolid kokku panna ja minna, et ma siis rahuliku meelega – rõõmuga siit läheksin. Läheksin nagu tulingi – kolikoorma otsas.»

      «Mäletad sa siis oma tulekut veel?» küsis isa, kelle meel tütre sõnadest hellaks hakkas minema. Talle näis, nagu poleks Madlil ometi mitte päris õigus, kui ta kinnitab, et Anna pole neisse, Kiviristesse, vaid ema suguvõssa.

      «Või veel!» hüüdis tütar isale vastu. «Nagu eilset päeva mäletan seda, sest see sõit ja kolimine oli minu elus esimene suur päev. Kõik, mis sealpool seda päeva, on tema kõrval hall ja tähtsuseta. Juba ainult selle päeva pärast ei tahaks ma Kõrboja heast-paremast võõrastele anda.»

      «Noh, siis võta ta oma kätte,» ütles Rein. «Võta kõigega, mis siin on, mina ütlen tast täiesti lahti, ütlen ilma vähema tingimisteta, sest ega sa ometi mind enne surma siit välja aja.»

      «Ei, isa, kui mina Kõrboja võtan, siis nõnda ei võta ma teda mitte, nõnda mitte,» kinnitas tütar endamisi.

      «Aga kuidas siis?» küsis isa.

      «Ainult nõnda, et sinule siin mõnesugused õigused jäävad. Sina pead võima siin rahulikult surra, muidu pole mõtet siia jääda,» vastas tütar.

      «Mina ei taha mingid õigusi,» kinnitas СКАЧАТЬ