Hingede öö. Karl Ristikivi

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ei olnud ma seni üldse tähele pannud. Nüüd heitsin korraks kiire kõrvalpilgu ka tema poole. See oli üks keskealine härra smokingis, palja pealaega ja prillidega, teravalt kuiva profiiliga. Ta kangestunud, elutu olek mõjus nii, et ma edaspidi jällegi hoidusin sinnapoole vaatamast.

      Kui ma nüüd suurema julgusega saalis ringi vaatasin, märkasin, et publik siiski polnud nii ühtlane kui see alguses oli paistnud. Seljataha vaadates nägin veel, et saal oli varustatud rõduga, mis samuti oli viimse kohani täis. Ja see osa publikust oli riietatud hoopis teisiti. Seal oli mehi lihtsais tänavaülikondades ja ruudulistes särkides, noori poisse suuremustriliste ameerika lipsudega, tütarlapsi eredavärvilistes kleitides ja vanemaid naisi kootud jakkides ja suurte käekottidega, mida nad hoidsid kogu aeg nii pingutatud hoolega, nagu oleks seal kogu nende varandus. Ja näis, nagu oleks see seltskond heitnud teatavaid reflekse ka saali, nii et ma seal nüüd piduriietuses publiku hulgas leidsin ühe ja teise, kes oma välimuselt rohkem vastas rõdupublikule.

      Kuigi see oleks pidanud mulle mõjuma julgustavalt, siis tegelikult tundsin endas tõusvat rahutust. Aimasin, et midagi oli muutunud, et midagi mu arvestuses oli vale, et ma kuidagi olin kaotanud orienteerumisvõime. Sellest see häiriv võimetustunne, kuigi palju nõrgem sellest, mis mind oli vallutanud hiljuti tänaval rahva hulgas.

      Nüüd tõmbas uus aplaus mu tähelepanu jälle poodiumile. Aplaus oli isegi tugevam kui eelmine, aga kuidagi ebaühtlaselt jagatud. Sellega tervitati kaht noormeest, kes just trepiastmeist üles läksid ja siis näoga publiku poole pöördusid. Tõepoolest, see oli murrang senises stiilis. Üks neist kandis sõdurivormi, teine halli tänavaülikonda. Rõdult hüüti midagi, ja nad kviteerisid selle ergutuse vandeseltsliku grimassiga.

      Erariietes noormees, pikk ja lohakavõitu liigutustega, istus klaveri juure ja lõi sellel paar klirisevat akordi. Nende iseloomus polnud võimalik kahelda. Kahin käis läbi saali, vanem daam mu kõrval liigutas ennast nagu millestki ebameeldivast eemale tõmbudes. Keskealine härra mu paremal käel näis äkki nagu ärkavat oma tardumusest, ta isegi norsatas korraks, nagu keegi, kes unest ärkab.

      Siis ütles sõdurivormis noormees, heledajuukseline, aga negroidsete näojoontega, mõned sõnad, mida ma hästi ei kuulnud, mis aga omakorda välja kutsus ootusrikka käteplagina. Tõenäoliselt ütles ta järgneva laulu nime, sest ta hakkas tõepoolest laulma.

      Üleminek Mozartilt džässile tuli tõepoolest natuke ootamatult. Aga muidu ei saanud eitada, et noormehel oli meeldiv hääl ja et nad kahtlemata tegid oma parima. Pala oli mulle täiesti võõras, milles pole midagi imestusväärset. Aga sama tundmatu oli ka selle laulu keel – kui see üldse oli mingi keel. Ja nagu varem, klaverikontserdi ajal, kuulsin ka nüüd teisi instrumente, mida aga polnud kuski näha.

      „Ennekuulmatu!“ pomises vana daam mu kõrval, ja ta kitsad, üleni peenikeste kortsudega kaetud käed pigistasid kramplikult musta, kuldservadega raamatut, millel oli umbes kirikulauluraamatu suurus, aga risti asemel kuldne roos kaanel. Ta riietest hakkas levima kerget, kuidagi närbunud lõhna. Ta ilmne pahameel ja vahest veel enam see lõhn tekitasid minus mingi piinlikkustunde. Aga veel enam häiris mind mu teise naabri vaimustatud kaasaelamine – ta hakkas isegi jalaga vastu mu tooli jalga takti taguma, vihastama panev komme, mida ma muidu olen tähele pannud ainult laste juures kinos.

      Tundsin ennast kuidagi kitsikuses, ja isegi kui oleksin tahtnud ettekannet tähelepanelikumalt kuulata, poleks ma seda saanud nende häirivate asjaolude tõttu. See oli umbes sama tunne, kui istudes kahe tülitseja vahel, kes õiendavad arveid üle su pea. Kui nad alati vähemalt kuuleksid, mis teine ütleb, ja peaaegu iga lauset ei peaks kordama!

      Keegi mu seljataga ümises meloodiat kaasa, vähemalt katsus seda teha, aga ta tundis seda nähtavasti sama vähe kui minagi, nii et sellest sai mingi kummaliste käänakutega hädavingumine. Rohkem demonstratiivselt kui huvi pärast pöörasin pead ja vaatasin tagasi. Mu pilk uppus ühe roosajumelise daami lahkelt eksponeeritud lopsakaisse võludesse, kes higistas vaimustusest. Mustaraamilised prillid ta ümmargusel näol olid vajunud viltu, nii et ta teise silmaga kõõritas üle prilliklaasi. Ta ei pannud mu uudishimu sugugi pahaks. „Oh boy!“ hüüdis ta sosinal ja naeratas nii mahlakalt, et märjad pritsmed mulle vastu nägu lendasid. Aga on sama hästi võimalik, et ta mind üldse ei näinud, nii nagu inimestel siin majas üldse näis olevat eriline võime oma silmaringi piirata.

      Käteplagin osutas, et esimene laul oli lõppenud. Järgmine number oli aga veel hoopis raskem taluda. See oli mingi lääge, veniv meloodia, mis meenutas lagritsat. Sõnadest moodustas vähemalt viiskümmend protsenti „love“. (Olen mitu korda püüdnud leida põhjust, miks sõnad „love“ ja „Liebe“ mõjuvad nii vastikult, kuna seevastu näiteks „amour“ on võrdlemisi talutav.) Vanem daam mu kõrval oli muutunud näost nii punaseks, nagu ma seda enam poleks arvanud oodata. (Tean nüüd, miks naha küljest enne parkimist kõik lihajäänused tuleb hoolega kõrvaldada.) Ja ikka tugevamaks muutus see närbunud, elupuuokstest pärga meenutav lõhn, mis ta riietest hoovas. Või oli kuski saalis jõulupuu, arvestades aega poleks seegi olnud võimatu. Tundsin ennast järjest ebamugavamalt, kuid ma ei pidanud sündsaks keset ettekannet lahkuda. Ja küsitav on, kas see olekski mul õnnestunud. Uksehoidjate ülesanne võis olla ka vastupidine sellele, mis ma olin alguses arvanud.

      Kiiduavaldused pärast teist numbrit aina kasvasid, kuuldus juba trampimist ja hüüdeidki. Kähe hääl mu seljataga kordas oma „Oh boy!“ järjest suurema hingevärinaga.

      Järgnesid veel kolmas ja neljaski laul. Aga siis ei lasknud mõlemad kunstnikud ennast enam meelitada, vaid kobisid poodiumilt alla päris ehtsa amatöörliku kohmetusega, mis mõjus juba hoopis sümpaatsemalt. Pikakasvuline klaverimängija isegi komistas ja vaatas kaua tunnistades trepiastet nagu jalgpallimängija, kes on kogemata palli kõrvale mättasse löönud. Kaotasin nad nüüd korraks silmist, sest kõik olid tõusnud püsti ja hakkasid tooliiridade vahelt välja tungima. Klaverimängijat ma enam ei näinudki, aga sõdurivormis laulja tuli aegamööda seina äärt mööda sinnapoole, kus ma ikka veel istusin, kuna mu naabridki ei olnud tõusnud. Jõudes kõrvalukseni, mille juures seisis valvesõdur, hakkas ta sellega juttu ajama, kusjuures ta kogu aeg naerdes näitas oma valgeid neegrihambaid.

      Smokingis härra oli nüüd tõusnud ja tema kannul hakkasin ka mina edasi trügima. Oli aga täiesti lootusetu nüüd välja pääseda, kui ma seda ka oleksin soovinud. Niisugused üleminekuminutid on alati ebameeldivad. Tee ukseni oli täiesti suletud, seal seisid inimesed juteldes ja naerdes, ja keegi neist ei mõelnudki välja minna. On inimesi, kellele see meeldib, kes ainult selle „seltskondliku“ osa pärast ristis hammastega kannatavad ära ettekanded. Ja et teatav süütunne – aimus, et viibisin keelatud pinnal – ikka veel hingitses, ei julgenud ma hästi nende vahelt läbi trügima hakata.

      Daam leinariides oli kogu aeg mu kannul. „Ennekuulmatu!“ ütles ta jälle, rohkem siiski iseenesele kui minu poole pöördudes. „Kuhu ma õieti olen sattunud? Et inimestel jätkub nii palju häbematust!“

      „Vabandage – kuidas nii?“ tundsin ennast siiski lõpuks olevat kohustatud küsima.

      „Kõik teavad ometi, et ta on alles siin majas – matmata… Või ei tea te seda?“

      Ma ei teadnud sellele midagi vastata – ma ei julgenud hästi paljastada oma teadmatust, isegi mitte nüüd, kus ma siit niikuinii varsti pidin lahkuma. Või kartsin seda just sellepärast eriti. Mida hilisem aeg, seda enam häbeneme oma teadmatust.

      Täiesti ootamatult pääsesin kohustusest vestelda daamiga leinariides. Tütarlaps roosas kleidis, kes oli mänginud klaverit, seisis äkki mu kõrval, ja ta mitte ainult et naeratas äratundvalt, vaid ulatas isegi käe.

      „See on kena, et te siiski viimaks tulite. Olle ootas teid kogu õhtu.“

      Kes oli Olle, oli praegu sama kõrvalise tähtsusega kui see, kes võis olla see surnu, СКАЧАТЬ