Equestria Girls. Bändide võistlus. Gillian M. Berrow

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mis tüdrukute laulu sisse juhatas. Vikerbuumide rõõmsad helid voogasid uksest välja ja läbi Kenterloti keskkooli koridoride, kandes endaga erilist maagiat, mis oli pärit ponimaalt Equestriast.

      Muusika imbus saali, kus näitering kevadnäidendit harjutas. Publikus istus toetav seltskond jalgpalli- ja maahokimängijaid, kes iga stseeni lõppedes sõpradele püstijalu plaksutasid. Ja siis pani üks Vikerkaaresööstu kitarrisoolodest kogu kooli rokkima. Lava taga lõid parajasti katkist võimendit parandanud tehnikahullud käsi kokku. Eemal kunstistuudios töötasid moefännid käsikäes keskkonnasõprade klubiga, et luua kasutatud materjalidest võrratuid kostüüme. Üks ilus tüdruk näitas eksootilist jakki, mis oli tehtud üleni nätsupaberitest. Ta kõndis üle toa nagu modell moelaval, kui Vikerbuumide laul haripunkti jõudis.

      Pille mängides ja kaasa lauldes hakkasid kõik tüdrukud pooleldi ponideks muutuma. Nende pikad lopsakad sabad kõlkusid muusika taktis edasi-tagasi. Nende kenad pisikesed kõrvad ilmusid täpselt basskitarri taktis. Roosa läks veel viimast korda trummide taga hulluks ja väsinud tüdrukud lõpetasid laulu viimased noodid harmoonias. Kui saabus vaikus, kadusid ponikõrvad ja – sabad taas.

      Loojangukuma oli jälginud neid mureliku seguga rõõmust ja kurbusest. Ta oli õnnelik, et saab nende imelist muusikat jagada, aga lootis siiski, et kuidagimoodi saaks ka tema sinna bändi kuuluda. Segastest tunnetest hoolimata plaksutas ta innukalt, kui nad lõpetasid.

      Haruldus hingas sügavalt sisse ja välja. „Ma ei suuda ikka veel uskuda, et see juhtub, kui me mängime. Ma pean bändi kostüümide jaoks uusi lisandeid otsima. Midagi, mis pika ponisabaga sobiks. Äkki klõpsuga kõrvarõngad selleks ajaks, kui mul need imearmsad ponikõrvad tekivad?”

      „Ma lihtsalt mõtlen, miks see juhtub,” ütles Õunarüüp basskitarri kaelast võttes ja ettevaatlikult toele asetades. „Printsess Videvik viis krooni Equestriasse tagasi. Kas see ei peaks tähendama, et ta viis ka võlujõu tagasi?”

      Vikerkaaresööst sõrmitses ikka veel oma kitarri. Ta tahtis paari uut riffi proovida. „Mis tähtsust sellel on, miks see juhtub? See teeb mu bändi täiega lahedaks.”

      Hetke valitses muusikaklassis hämmeldunud vaikus. Võbelus vahetas Õunarüübiga pilgu. Esimesena sai sõna suust Haruldus. „Sinu bändi?”

      „Muidugi,” ütles Vikerkaaresööst. Ta keeras võimendust juurde ja hakkas uusi akorde harjutama. „Minu idee oli Vikerbuumid kokku panna, et saaksime kontserdil esineda. Pealekauba olen mina esikitarrist.”

      Ülipisike, peaaegu nähtamatu ebakõlaviirg hõljus läbi toa. Mida see pidi tähendama? Kõik tüdrukud olid bändi panustanud. Neil kõigil oli hindamatu roll. Bändis on ju põhiline meeskonnatöö ja koostöö, kas pole nii?

      Enne kui keegi teine midagi öelda jõudis, pistis muusikaklassi ukse vahelt pea sisse nägus ja vastupandamatu Välkvalve. Seljal rippus tal kitarr ja näol oli lai kütkestav naeratus. „Ma kuulsin teid väljast. Päris hea kõla on juba.”

      „Hakkab looma,” ütles Vikerkaaresööst, kulm murelikult kortsus. „Haruldus tuleb ikka veel teise salmi ajal liiga hilja sisse ja Õunarüübi bassisoolo tahab ka veel timmimist.”

      Õunarüüp pööritas silmi. See polnud üldse tõsi. Haruldus paistis sõbra märkustest löödud olevat. Nad kõik aitasid üksteisel paremaks saada, seda loomulikult, aga hoopis teine asi oli kritiseerida sõpra kellegi teise, eriti veel poisi ees.

      Otsekui tundes, et ta oli liiga kaugele läinud, parandas Vikerkaaresööst end. „Küll nad kontserdi ajaks asja käppa saavad,” ütles ta.

      Välkvalve lasi pilgul klassis ringi käia ja köhatas. „Ega mõni teie sõpradest, ee, „kaugemalt” juhuslikult kontserdile ei tule? Arvestades, et see on eriline ja heategevuslik üritus ja puha?”

      Õunarüüp teadis täpselt, kellest jutt käis, ja tal oli poisist kahju. Nad kõik igatsesid Videvikusära järele, aga värav oli kadunud ja Videvikusära ei pidanud kunagi tagasi tulema. Ja ta ei saanud Välkvalvele võlujõust rääkida. „Kahju küll, Välk,” sai ta ainult öelda. „Ma ei usu, et Videvikusära niipea Kenterloti keskkooli tagasi tuleks.”

      Poiss ohkas sügavalt ja pettunult. „Oh. Jah. Olgu. No ma lihtsalt, teate küll, mõtlesin, et küsin.” Ta toksis kingaga linoleumpõranda mustrit ja võttis end seejärel taas kokku. „Rokkige aga edasi,” ütles ta tüdrukutele klassist välja astudes.

      „No keegi on ikka veel üsna armsalt armunud,” ütles Haruldus. Aga siis taipas ta, et ka Loojangukuma on klassis. Enne seda, kui Videvikusära Kenterloti keskkooli tuli, olid Loojangukuma ja Välkvalve paar olnud. „Oih, anna andeks!” lisas Haruldus. „Ma unustan pidevalt, et teie Välkvalvega koos olite.”

      Loojangukuma kehitas õlgu: „Pole midagi. Välk on tore poiss ja puha, aga ta ei meeldinud mulle kunagi selles mõttes. Ma kasutasin teda lihtsalt ära, et populaarsemaks saada.”

      Võbelus ahhetas üllatunult ja kõik teised paistsid jahmunud.

      Loojangukuma tegi grimassi. „Vana mina oli lihtsalt kohutav, kas polnud?”

      Haruldus vabandas uuesti oma tundetuse pärast ja Vikerkaaresööst kinnitas Loojangukumale, kui väga ta nüüd tüdrukutele meeldib.

      „Oluline on, et sa oled nüüd muutunud,” ütles Õunarüüp. Ja see oli tõsi. Tüdrukud olid talle andestanud, aga Loojangukuma oli ka ise õppetunni saanud. Ta oli muutunud.

      „Aitäh, Õunarüüp,” ütles ta. „Aga ma pole kindel, kas ka teised siin Kenterloti keskkoolis nii tunnevad.”

      Korraga kostis kõlaritest raginat. Keegi kooli kontorist valmistus midagi teatama. See oli abidirektor Kuu. „Loojangukuma, palun tule kontorisse.”

      „Pean lippama,” ütles Loojangukuma püsti hüpates.

      Tüdrukute näod muutusid murelikuks. Kas Loojangukuma oli hädas?

      „Ma pakkusin end vabatahtlikult paarile uuele õpilasele kooli tutvustama,” seletas tüdruk. Ta haaras seljakoti. „Ma arvasin, et oleks hea, kui nad õpiks tundma uut mind, enne kui kuulevad jutte vana minu kohta.”

      Kohe kui uks ta selja taga kinni langes, pöördus Vikerkaaresööst bändikaaslaste poole: „Meil on veel paar minutit, enne kui lõunat antakse. Mis te arvate, kui laulaks veel üks kord läbi „Nii lahe, kui ma olla tahan”?” Ta võttis kitarri kätte ja astus mikrofoni juurde.

      Närviliselt tõmbas Võbelus taskust välja märkmiku. „Ee,” ütles ta vaikselt, üritades sõprade tähelepanu pälvida. „Ee, ma mõtlesin, et äkki võiksime mängida minu kirjutatud lugu?” Ta avas märkmiku ja tõstis selle üles. Leheküljed oli täis õrna käekirjaga kirjutatud sõnu ja noote.

      „Küll jõuab,” ütles Vikerkaaresööst märkmikule vaevu pilku heites. Ta hakkas mängima algusnoote loost, mille harjutamiseks oli ise ettepaneku teinud.

      „Aa. No olgu,” ütles Võbelus pettunult. Ta pani märkmiku kotti tagasi ja võttis tamburiini kätte. Aga ta ei raputanud seda kuigi rõõmsalt.

      Ka Haruldus ei mänginud tavapärase pühendumusega. Mis küll tüdrukute muidu nii tavapärast harmooniat häiris?

      5 Peatükk

      Kisub kiiva

      Loojangukuma СКАЧАТЬ