Elukewade. Marie Heiberg

Чтение книги онлайн.

      – Huwitas see olek sind?

      – Muidugi. Päris hää oli – wana köster oli ka kodust ära. Mamma käis aias kord waatamas – muidugi kui ma sinna läksin. Siis hullasime – ajasime teineteist taga ja tegime wanikuid. Ilma sai ühe wõililledest omale. Ja tema ütles, kui Ilma selle pähe pani:

      – Kewade mõrsja!

      – Oh, seda hõlpu ja hääd elu, mis noortel on… Nõnda see lugu on…

      – Mis weel?

      – Olla see ka tähtis seltskonna-tegelane ja salaühisuses. Ilma ikka kõneles salaja nii – no auu-asi… Politika asju pidawat ka teadma… Haa, hah, haa! Wanematele ei tohi hingatagi…

      – Aga Ilma – see on kena!..

      – Ilma? haa, hah, haa! Kena noormees – haritlane. – Miks see sind ei huwita?.. Ja linnas elanud…

      Wiira aegutas ja raputas eitawalt, waikselt naeratades, pääd.

      – Huwitab pisut teisest küljest kui –

      – Muidugi on see suur saladus. Isa ei tohi sellest mingil tingimisel teada saada… Surmawäärt tõsidusega kinnitas Ilma, et ma sellest waikima pidawat. Poiss wiskab käega – perekondlised asjad!

      – Wõib ju ka olla, et asjal oma tõsisemgi põhjus ei puudu. Muidugi wana köster ei kannata sarnaseid mõtteid. Need on tema meelest hirmsad. Kes seotud on üksi wabad.

      – Oh, naesed! ohkas Alla iäreletehtud kahetsemisega.

      – Ilma ei tea nüüd küll politikast mitte kui midagi. Räägib teistele järele, arwas Wiira.

      – Seda ta teeb hästi ja pühaliku näoga nagu wana köster kirikus „isameiet“ loeb. Ma hakkasin ära tulema, tuleb mulle ka weel wärawasse järele, seisab tee pääle ette ja waatab kole-kartlikult ümber, just kui –

      – Meie wõime julged olla, et siin kedagi ei ole!

      – Mis siis? küsisin mina päris imestades.

      – Nüüd tuleb minu juurde, wõtab kahe käega minu ümbert kinni ja sosistab tasa kõrwa sisse, – Jumala pärast! see on suur saladus! Hoia sa, et kuidagi kogemata wälja ei ütle: see poiss on üks rewolutsionär ja ka sala-ühisuses liige – tegelane koguni olnud ja – ma ei tea… – Siis tegi ta jälle niisuguse kohkunud näo. Ja Alla hakkas naerma – kohe lustilikult. Haa, haa, hah. Mõlemad tütarlapsed naersiwad. Lõpuks arwas Wiira tõsiselt ja kaastundlikult:

      – Mis me ikka naerame, ehk on tal ka wähe õigust? Ehk ometi wõib olla ka –

      – O[Õ]igust ehk mitte. Seda peawad siis kõik teadma – suur auu-asi tal see – waata–

      – Aga kust ta sarnastest asjadest üleüldse kuulnud on? Ta ei loe ju kunagi ajalehti ega midagi muud neil peaaegu pääle „Risti-rahwa pühapäewa-lehe“ ei ole käepärast.

      – No, jah, ta arwab, et see tõesti kardetaw ja tähtis on. Wist on ka see kuidagi midagi tähendanud. Palju siis temale tarwis on, et kõiketeadwat nägu näidata. Jumala pärast! Edew tüdruk!

      – Ah! tegi Wiira, – ei tea temast palju.

      – Nii raske, sala mure olla ta südant rõhunud. Nüüd olla parem. Elu olla suwel kena.

      – Ah, selle poisi politika wõi huwide pärast?

      – Mine tea. Nii wast mõtleb ta. Kuhu see ikka jääb! Siin ei ole ju ka kedagi nii peenemat meesterahwast pääle kooliõpetaja. No, see on sinu õe jagu, nagu ta arwab, wana ka. Poiss tuleb ka tihti sinna – nad on sugulased. Juba jõulust saadik hakkas ta kedagi ootama ja kõneles ikka:

      – Kunas tuleb kewade – mitu kuud on weel? Siis on hoopis toredam elu – ja üks inimene on siin loodetawasti rohkem jälle. Ah, kui tore! Kas tead mis – ja nii edasi…

      – Kewade toob Ilmale kingitusi!

      Alla ei wastanud midagi, waid tõmbas wähe tõsisema näo ette ja näris huuli.

      Wiimaks pika waikimise järele ütles ta:

      – Mistarwis temale kingitusi weel!

      – Ei wõi ju teada, kellele neid tarwis on ja kellele mitte – ise mõtles ta oma kewade pääle, mis nii waikne, õrn…

      Alla läks ära. Ta lubas homme tulla ja uudiseid jutustada. Wiira waatas aknast talle järele, kuni ta wärawast wälja läks ja puude warju kadus.

      Siis tõusis tütarlaps üles ja läks läbi toa poodi, otse leti taha, kus isa just riiet müüs ja ühe talunaesega, kellel wäike, arglik poisike kaasas, kauples.

      Wiira waatas naese kortsunud nägu ja kahtlust kauplemise juures kõrwalt ilma kaastundmuseta ja ootas, mis isa talle ütleb.

      Naene läks ära. Isa pani ülejäänud riided laudile ja pööras nüüd Wiira poole, kes ukse kõrwal seisis ja õlaga piita nühkis.

      Lahkesti küsis ta siis tütre käest:

      – Kas lõuna warsti walmis on?

      – Ma ei tea, lähen waatama.

      Toas ei olnud kedagi, lapsed oliwad wälja läinud ja ema oli juba hommikul külasse sõitnud. Läbi köögi ukse, mis pool-lahti oli, nägi Wiira, et wanem õde, Emma, pliidi juures toimetas ja hoolega lõunasööki walmistas. Tal oli sinine kleit seljas, mille käiksed ainult küünarnukkideni ulatasiwad – walge põll ees, mis peaaegu terwe kleidi kinni kattis. Juuksed aga oliwad ilusti üles kammitud ja nende üle kandis ta walget pärlinööri.

      Ta waatas õele otsa – nägu nii rahulik ja ilus – põsed rõõsad, huuled punased – pilk selge ja südamlik.

      – Mine sa õige poodi ja lase isa sööma tulla, lõuna on warsti walmis – ma hakkan nüüd kohe lauda katma.

      Wiira tuli poodi tagasi ja isa läks, kui ta asjad ära koristanud oli, tuppa. Inimesed oliwad ka kõik ära läinud. Wiira jäi üksi poodi.

      Ta istus kassa juures ja silmitses mõnda asja iseäranis hoolega – muidu igawuse pärast. Kujuta mõtted käisiwad pääs ringi. Ta nõjatas letilauda wastu ja selg hakkas walutama. Hele keskpäewa walgus paistis kesk ruumi, aga nurk, kus Wiira istus, oli tine ämar. Üks kilk laulis kuskil ligidal oma laulu ja Wiira kuulas seda tähelepanelikult aineti leti pääle wahtides. Ta mõtted kõik puhkasiwad lõuna walgusel rahus ja iseäralik hää wäsimusetundmus täitis ta meelt.

      Ta oli wist õige kaua sääl niiwiisi rahus tukkunud, ilma ühegi mõtteta, kui ukse kell äkki kõlises. Üks wõõras poiss tuli sisse ja terwitas wiisakalt ning wõttis, nagu peenem inimene, kohe kübara pääst ära.

      Siis küsis ta mahedalt wäikseid asju – paberit, sulgi, kirjaümbrikka. Et need ülewal riiulil seisiwad – seda Wiira teadis ja ronis kohe käsitreppi pidi üles, et neid maha wõtta. Aga tema waatas üksisilmi Wiira pääle, see sai segaseks ja punastas ära.

      Hoopis teistsugune inimene oli ta kui need, keda Wiira igapäew oli nägema harjunud. СКАЧАТЬ