Kaks paari ja üksainus. Anton Hansen Tammsaare

Чтение книги онлайн.

      Laia vanamees on mõisas. Lapsed tõmbavad õues, hele kisa kostab kambri. Ehk miks ei peaks nad kisama ja kilkama, kui ilm on nii ilus? Kui hea on jooksta või murul aeleda! Palavus ei tee ju ka liiga, sest seljas pole kellelgi peale määrdinud särgi midagi. Ja seegi näib mõnel liig lühike olevat – vist on riidest tegemise ajal puudus olnud. Aga võib ka olla, et särgikandja särgi elueal niipalju on kasvanud, et see lühikeseks on jäänud. Sellest pole aga viga. Mõnel teisel on ta selle eest hästi pikk, ulatub maani, käed kipuvad käistesse kaduma: eht vaimuliku mehe mantel. Ka Kaasi lapsed on Laia omade hulgas – seltsis on segasem – kuna nad hirmul eneste ümber vahivad, pool areldi jooksevad ja kilkavad. Neil on selleks põhjust küllalt. Nad teavad, et alles mõni päev sellest ära on, kus emad riidlesid, teavad ka, et nende ema süda alles Laia eide peale täis on, ja niisugusel korral ei tohi nemad iialgi Laia laste hulka minna, ehk seal küll nii hea on: neid on ju palju.

      „Juhku ja Kata!“ kostab Tiina vihane hääl. „Mis te sinna otsite nuusima, nagu mujal poleks ruumi? „Nir.. rakad! Ma tahan teid pehmeks parkida, kas te kuulete või mitte? Kui ma võtan selle väätsa siit, ma õhutan teid üles, n’a et te kolm päeva taga järel mäletate… “

      Ema sõimab ja ähvardab veel paljugi, lapsed ei pane aga tähelegi, lähevad siiski teiste juurest ära. Kuid natukese aja pärast on nad jällegi tagasi. Juhku ja Kata tunnevad oma ema väga hästi. Nad teavad, kuidas ta neid parkida, õmmelda, jalust maha lüüa, surnuks virutada lubab, teavad aga veel paremini, et neil ähvardustel vähematki tagajärge ei ole: sõimab mis sõimab, ähvardab ta nii palju kui tahes, siiski ei puutu ta neid sõrmeotsagagi. Ehk kuidas peakski võima seda oma kalli Juhku ja Kataga teha? Kui lapsed mõne aasta veel kasvavad, siis sõimavad nad kindlasti oma eite – emaks nimetavad nad teda harva – niisama ilusasti vastu, nagu see neidki sõimab.

      Laia Viiu on kambris sängis õlgedel pikali. Kammer on must, tahmane. Kärbsed pirisevad kui mesilasepere ja tüütavad vahetpidamata haiget. Oleks nemad veel üksinda! Aga ei. Ka õlgede sees on midagi ja seinapragude kohta ei või kindel olla, et need tühjad on. Kus on tõesti Jumala õnnistus, seal on ta igast küljest: on lapsi palju, kuhu peaksid siis lutikad ja kirbud jääma, kes põranda laudade vahel ja seinapragudes nii ime-armsasti oskavad sigineda. Iga kord, kui haige ennast liigutab või kohendab, krägiseb säng, nagu tahaks ta öelda: ä’ä tee, et lasen põrandale kõhuli. Aga vale. Ta naljatab muidu, ta ei lase iialgi kõhuli, kuigi ta jalgadel tuigub. Säng peab oma kallist, ammu tuntud eidest lugu. Eit on juba mitu korda temas sama haiguse pärast vaevlenud ja säng on igakord ähvardavalt krägisenud, aga ikka seisab ta vana moodi. Säng teab väga hästi, mitu korda eit teda kambrist välja on viinud, teda puhastanud, keeva veega üle valanud, mispeale tal nii hea oli, et ta krägisemise natukeseks ajaks peaaegu unustas.

      Laste hele rõõmukisa kostab läbi lahtise akna haige kätte. Ta ajab käsipõsikile, vaatab akna poole ja hüüab nõrga häälega:

      „Kusti!“

      Aga hüütav ei kuule kange rõõmukisa pärast. Ema hüüab veel mitu korda, enne kui Kusti kambri tuleb.

      „Mis sa tahad?“ küsib see.

      „Mine, kutsu Kaasi eit siia; ütle, et mul hädasti tarvis on“.

      „Ei mina julge – lööb mu jalust maha“, vastab Kusti. Ja tal on õigus, sest Kaasi eit, kes oma lapsi nii hellitab, annab Laia omadele kohe esimese asjaga, mis talle kätte juhtub, kui need tema ukse alla julgevad minna.

      „Mine ikka, mine! Hüüa eemalt, ta ehk tuleb“.

      Kusti läheb. Kui ta ema sõnad Tiinale on ära rääkinud, ei, alles kui ta neid räägib, hakkab see:

      „Mis sa jälle seal õrised, kas kõht tühi? Tule, tule siia mu ukse alla, ma tahan sulle näidata!“

      „Ei, me eit kutsub sind oma juure !“ hõiskab Kusti.

      „Kas on juba peenike peos, aga viimati olid küll head kihvad. Eks ta lõhverdagu nüüd, mis ta minust tahab. Küll ta, nirak, võib nüüd viunuda, siis teab, et sõnnik raha maksab. Ütle talle, et ma kuni surmani oma jalga üle tema uksepaku ei tõsta. Pöörlegu ta või karja-aias sigade ees virtsa-augus, aga minul pole temaga asja“.

      Nii läks ta oma tuppa.

      „Ta ei tule, sõimab aga“, räägib Kusti ja püüab Tiina sõnu korrata.

      Viiu langeb asemel nõrgalt tagasi. Valud lähevad suuremaks. Aga mis teha! Ka Juulit ei ole kodus, ta on mõisas. Aga mis aitaks seegi: ta on ju alles plika.

      Natukese aja pärast tuleb Tiina siiski lahtise akna alla, mitte selleks, et haiguse järele küsida, ei, haigust teab ta väga hästi, see on ju nii loomulik asi.

      Kui ta akna alla astub, käib nagu rõõmuleek üle Viiu näo, ja ta ütleb:

      „Tulid ometi, eks sa astu kambri… aeg on varsti käes“.

      „Sina, nirak, kutsud mind nüüd oma kambri, ennäe mul raiska, kelle juure ma pean minema. Eks sa laksuta nüüd oma lõugu! Ei tea, kes sind käseb ühtepuhku neid nõutada, saab näha, kuhu sa nad paned, löö rondiga otsa ja viska aia taha, surevad muidugi nälga. Paras, paras sulle, nõuta aga rohkem neid, see on veel vähe, kõik seinaääred pole veel nende kisa täis! Aga seda ma ütlen: kui üks oma kodarad minu ukse ette peaks tooma, löön ma ta silmapilk kaikaga jalust maha. Kas on magus nüüd, nirak, ä’ä siis teine kord sõima…“

      „Hust, käi akna alt haukumast“, rääkis Viiu vahele. „Ega ma sind purema pole kutsund, võid aga sõita, nii hea kui oled, ehk muidu annan sulle mööda hambaid“.

      Tiina hakkab veel hullemini sõimama ja sajatama, läheb aga siiski minema.

      Jälle on eit üksipäini. See pole ju ka nõnda ime, ta on ennegi niisugused asjad üksi toime saatnud ja on ammugi sellele otsusele tulnud, et selle tühja vea pärast ei maksa teistel oma päivi raisata…

      Paari tunni pärast kostis kambrist noore ilmakodaniku – orja kisa, keda ema kussutamisega püüdis vaigistada. Hädakisaga tuli ta ilma, vaevlemise ja vandumisega elab ta oma eluaja ära ja sureb ükskord, kuna omaksed teda järelegi ei nuta.

      „Jällegi poeg“, sõnas ema nagu hirmul. „Jää aga vait, küll sa jõuad pärastki karjuda: mõisa teenistus ootab!“ Ja ta pani pojale rinna suhu.

      Vaheajal oli Aadu karjast koju tulnud, tulemaal vett soendanud ja kambri vanni tassinud, kus Viiu ise oma kallist pojukest pesi. Nüüd lüpsis ta ka lehmad ära. Ta tahtis neile kartulist rohtugi kitkuma minna, nagu ta seda iga lõuna oli teinud, aga jõud ei lubanud. Ta heitis asemele, lehmad jäid oma seatud palukesest ilma. Viiu oli sellepärast iseenese peale pisut pahane, aga teha polnud midagi. Kuni õhtuni jäi ta sängi, siis oli ta jällegi jalul: oli ju tarvis kausid, lusikad ja piimapütid puhtaks pesta, töölistele supp valmis keeta. Ka lapsed virisesid: „Ema, anna süüa!“ Aga mis neile anda? Viimasel leival oli juba kasu pealt ära lõigatud ja uue juurt polnud veel pandud, aga ega vana või enne ära lõpetada, kui uus käes pole. Homme ja tunahomme peab vanamehele ja Juulile veel sellest leivast saama moonakott juure panna. Viiu tahtis juba täna leivajuure ära panna, aga mis sa teed, ei saanud! Nii siis, lapsed, oodake, kuni tangusupp valmis saab ja haput piima peale pannakse, küllap siis võite oma kõhud täis helpida. Ja nad ootavad, peavad ootama, kuigi üks või teine vingus näo teeb ja sõnu „tahaks süüa!“ kordab.

      Ka Viiu enesega on halb lugu. Keha on nõrk, tahaks midagi paremat ja rammusamat toitu, aga kust võtta, mis süüa? Viimane liha pandi juba СКАЧАТЬ