Hingede rändamine. Friedebert Tuglas

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ samuti. Ta vaatas hermafrodiidi kuju ja tema peente huulte ümber ringles küüniline naeratus.

      Samal silmapilgul kostsid Amori templi sammastikust dolciani, clarino ja theorbe helid. Ning samal silmapilgul ilmus sammastikust Pantalone ühes Brighellaga, kes oli riietet lamburneitsiks.

      Pantalone tantsis ääretu avatlevalt, kuid Brighella oli järeleandmatu. Ta põgenes tantsides paquerette-roosipõõsaste vahel, näol igatsusilme tõelise armsama järele.

      Samal hoobil oli tulnud elu kõigisse teistessegi.

      Ilmusid tantsides Flavio, Cinthio ja Prospero ühes Narzissa, Ironetta ning Brambillaga, osalt maskides, osalt ilma. Daphnis ja Chloe tantsisid arkaadilise graatsiaga ja Lovelace ning Clarissa otse epistolaarses kauguses üksteisest. Puude vilust ilmusid Leandro ja Ardelia, tantsides raugelt omaette.

      Türklaste turbaanid kõikusid serpenti ja ranketi kumedal kajal. Moorlased hüplesid suurte gongide mürtsumisel, käes lehvikud ja päevavarjud. Isegi Paan ühines tantsuga, unustades oma ea ja paraad-ülikonna.

      Kogu lagendik muutus tantsulavaks. Rühmad ühtusid üheks pantomiimiks Pantalone ja Brighella ümber, arendades siiski omi teeme. Mõnes kohas väljenes majesteetlik sarabande või pidulik chaconne, teisal peenutsev musette või tormiline bourrée. Isegi muusika varieerus mitmesugustele teemadele, kostes koguni eri paigust.

      Üksi Pantalone oli sihikindel ja järeleandmatu. Tema tantsuhoog kasvas pöörasuseni. Ta pani mängu kõik omad ainelised ja mehelised võluvused, osutades rahakukrut ning muid kukruid. Kuid kõik asjata! See ajas ta marru ja ta tantsis otse meeletult.

      Ta ahistas Brighellat ühelt muru servalt teise kõige fantastilisemate hüpetega. Brighella põgenes nobedail piruetel, teeseldes hirmu ning meeleheidet.

      Ikka tungivamaks muutus Pantalone, ikka ühemõttelisemaiks tema liigutused. Ja Brighella põgenes Amori templi poole – teadmata, kas alistudes või varju otsides.

      Kuid sel silmapilgul avanesid templi väravad, ja lävele ilmus Androgüün, särades kui noor Apollo, ümbritset kisendavaist ja käsiplaksutavaist moorlastest.

      Ta kandis lühikest purpurmantlit ja hispaania kübarat sulgedega. Tema karmiin-punasel kuuel oli kuldne vöö ja hõbedane trikoo oli õmmeld otse imeväärselt, avaldades kandja säärte jumalikku saledust.

      Brighella langes ta ette templi trepile põlvili. Kuid ta tõstis daami galandilt ja suudles teda kuklale. Selle järele hakkasid nad gratsiöösilt tantsima randa.

      Pantalone oli lõhkemas armukadedusest. Ta tantsis meeleheitlikult pärimäge alla, pillates oma kasuta tukateid, mida noppisid tantsivad moorlased.

      Muusika, tantsu ja kilkamistega asetus seltskond gondoolidesse. Pantalone tantsis, kuni viimne gondool oli lahkumas, siis tegi ta äkki hiigla-pas ja kukkus kummuli venesse, poetades maski.

      Selgus, et see polnud keegi muu, kui Flaminio ise.

      Laevastik lahkus rannast, kuid kääbused ja moorlased jäid maha. Nad tantsisid mõne aja mahajäetuse meeleheidet, hüppasid aga siis üksteise järele järve ja hakkasid ujuma. Isegi vees liikusid nende liikmed tantsu taktis.

      Moorlased ujusid ühe käega, hoides teisega pää kohal päevavarjusid tilisevate kellukestega. Mõnel jälle olid käes lehvikud, millega nad ujumisest higistavaid palgeid jahutasid. Kääbuste kollased ja punased küürad ulpisid vees delfiiniselgadena.

      Prints Androgüün oli gondoolis ühes Amaryllise, Lucinda ja Brighellaga. Ta oli võrratus tujus, öeldes daamidele mitmemõttelisi komplimente.

      Tema nägu oli noor ja mehine. Tema lõua suures joones oli midagi jumalikult isemeelikut ja tema süsimustad silmad vaatasid võrratu võluvusega, nii et Lucinda, kes istus ta vastu, otse värises.

      Gondoolistik oli kesk järve, rõkates muusikast ja naerust. Taga ujusid värvilistes rühmades moorlased, ilustades veepinda oma päevavarjude nagu hiigla-vesiroosidega. Ees rohetasid pargi haljusmäed ja nende taga helendasid lossi sinised, kuldsed ning valged azulejos-kuplid.

      Prints tundis äkki tarvidust laiemate liigutuste ja avaramate avantüüride järele. Kõik temas kees ja kihas. Ta tahtis end heita raketina kohe avarusi, illumineerides maailmu ennekuulmatu toredusega.

      4

      Seltskond ratsutas sarve puhumisel ja koerte kilkamisel lossi väravast välja.

      Prints oli mustal täkul, kelle palmitset lakka oli põimit pisukesed punased roosid ja pää ilustet suurte sulgedega. Sadulavaiba narmastes tilisesid hõbedased kellukesed.

      Prints ise kandis lühikest musta, kullaga tikit mantlit, mis heidet selja taha. Tema sinisest siidist käiksed olid puhvit nagu pilved. Ta kandis punast beretti sulgedega ja hoidis kinnastet käel lumivalget sküütia kulli.

      Võiks peaaegu öelda, et ta oli maalit Benozzo Gozzoli poolt.

      Tema taga ratsutasid Florimond, Leandro ja Lelio. Esimene oli kostümeerit keigariks, teine paažiks.

      Nendele järgnesid kütid ja koerapoisid. Vanemad jahimehed olid riietet türklasteks, nooremad nuublasteks. Koerapoisid ratsa ja jala hoidsid jahikulle ning talutasid koeri.

      Punased, valgetäpilised bretooni koerad rabelesid janust edasi tormata. Karvased griffon-koerad urisesid nagu ahelaid ragistades. Ja vesihallid berberi hurdad vigisesid ning nuuksusid nagu niiskesilmised lapsed.

      Seltskond kihutas läbi linna. Hobused lendasid galopis; koerapoisid jooksid kõigest jõust, veetud kihutavaist hagijaist; suletutid lehvisid.

      Igalepoole keerlesid linna muinasjutulised tänavad. Majad olid vahel kui mänguasjad, üleni maalit fassaadidega; vahel kui sünged kivimäed, ilma akendeta-usteta. Tänavad laskusid lohkudesse ja tõusid küngastele.

      Üle tänavate ulatusid rõdud ja galleriid. Suured sildid viinakobarate, kannude ja metsloomadega küündisid kesktänavani. Lahtistest ustest nähti kuldseppi, kannumeistreid ja nahaparkaleid tööl. Kõrtsides istusid mehed jorutades kruuside ümber.

      Jõe sild oli piirat kahelt poolt mitmekordsete majakestega, mis kuhjusid pääsupesadena. Neis kaubitseti kalliskivide, relvade ja nahkadega. Sõites mööda silda ei aimandki all tinahalle vooge.

      Kesk linna oli kaheksakandiline torn kullat kupliga, millesse viis pime keerdtrepp. Torni uksevõlvi kandsid koorma all küüras kivigigandid.

      Raekoja trepile oli ilmund linnavanem, tervitama printsi. Ta oli vana mees, ruskes mantlis. Saatkonna möödakihutamisel heljusid udemed ta paljal lagipääl.

      Sammaskäikudes lamasid kerjused, sirutades vigaseid käsi väätkasvudena valgusse. Kahupäised poisikesed sõid päikesepaistel meloone, sügades kärnaseid koeri. Tuide parved tõusid ärkleist ja keerlesid hirmunult õhus, aimates kullide lähedust.

      Siis laskusid majad madalamaiks ja lõppesid vastu linnamüüri. See oli sünge, sakilise serva ja kitsaste laskepiludega.

      Väravail seisid vahid, laiade kaabude ja lehtritena laskuvate saabastega. Nad tollisid maameeste koormaid ja näpistasid nende tütreid lõua alt. Printsi möödudes kõristasid nad vaimustusest kannuseid ning hõljutasid hallebarde.

      Vallikraavide taga olid veel mõned õlgkatustega majad, kuid siis algasid põllud. Kahelpool laiusid lokkavad väljad, niisutet laisalt magavaist kanaalest. Taevas sinas, tuul painutas vilju, levitades väljade värskust.

СКАЧАТЬ