Katki. Tea Lall

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oli õigus. Selleks, et kaua kütmata seisnud maja soojaks saada, tuleb niikuinii mitu korda kütta, ja ukseta köögist voolaks soojus kohe külma esikusse.

      Vanamees silmitses uksehingesid, haaras siis uksest kinni ning tõstis selle püsti.

      „Sa tule nüüd vaata, ma katsun ta hingede peale tõsta. Ma ise siit hästi ei näe, aga sa juhenda.”

      Kahekesi, mõningase pusimise peale, said nad ukse hingedele tagasi ja Ragne tänas meest abi eest.

      Suits oli köögist peaaegu hajunud ja Ragne tõmbas ühe aknapoole kinni. Vänge hais aga oli endiselt õhus, sellest ei pääse enne, kui tuli on pliidi pealt kogu mustuse ära põletanud. Seega tuleb veel mõnda aega seda haisu kannatada. Ragne valas pesuvahendi pange ja võttis kotist kaasatoodud lapi.

      Võõras vaatas teda silmanurgast. Naine polnud kuigi jutukas ja oli näha, et ta tahtis segamatult koristustööga pihta hakata.

      „Ma siis lähen tagasi …” lausus mees, kuid ei kiirustanud lahkuma.

      „Jah, ma tahan köögi puhtaks saada, siis on homme rõõmsam tulla,” ei teinud Ragne katset teda tagasi hoida. Vanamees soovis kõike head ja läks uksest välja.

      Ragne võttis kõik kappides, laua peal ja aknalaual vedelevad nõud, pani suurde kaussi, mille oli sahvrist leidnud, ja viis välja kaevu juurde likku. Õnneks polnud majas nõusid palju. Enamik tasse oli ilma sangata ja taldrikud mõrased. Ilma omaniku loata ei söandanud ta midagi ära visata, kuigi katkistel nõudel polnud mingit väärtust. Rahvasuu ütles isegi, et katkised nõud vähendavad inimeste elujõudu, kes neist söövad-joovad. Ragne mõtles Milvile, kelle nõud need ilmselt olid olnud, ja tal hakkas kurb. Kunagi olid need ju siia majja ostetud, uued ja ilusad, osa ka ilmselt kingitud sünnipäevadeks, jõuludeks …

      Ta jättis nõud kaevu juurde ning läks majja tagasi. Kui ta esikust kööki astus, pidi tal süda seisma jääma! Köögis, laua all, lamas jälle valge koer. Nagu eelmiselgi korral, ei teinud ta tulijast suurt välja, tõstis korraks laisalt pead ja tukkus edasi. Ragne püüdis teda hirmutada, tehes kätega ebamääraseid tõrjuvaid liigutusi.

      „Mine välja, elukas!” pahandas ta, kuid tema hääles polnud kübetki kurjust. Ettevaatlikult astus Ragne koerast mööda kapi juurde.

      “Las ta siis olla pealegi,“mõtles ta pisut nõutult ja hakkas kappi pesema, silmanurgast siiski aeg-ajalt suure looma poole kiigates. Ka koer tegi aeg-ajalt ühe silma lahti ja jälgis naist. Tema silmad olid ebamaiselt sinised, nii siniseid silmi polnud Ragne mitte kunagi näinud ühelgi loomal ega inimesel. Nende pilk tekitas kõhedust ja naine püüdis koera poole mitte vaadata.

      Kui ta oli tükk aega kappi küürinud ja jõudnud koera olemasolu juba unustada, keeras ta end ringi ja märkas, et koer on kadunud. Köögiuks oli kinni, nii et küllap oli ta lahtisest aknast välja hüpanud. Igaks juhuks vaatas Ragne ka elutuppa, kuid seal ei olnud koerast jälgegi.

      „Kummaline tegelane,” mõtles naine.

      Järgmised kolm tundi rassis Ragne, nii et higipiisad otsaees. Köök oli köetud nüüd võimatult palavaks – ta oli kuurist toonud veel ühe sületäie puid ja needki ära kütnud –, kuid põrandast õhkus endiselt külma. Jube hais oli peaaegu kadunud ning naine pani akna kinni. Ta oli üle pühkinud lae ja seinad, pesnud kapid seest ning väljast, küürinud kolm korda põrandat, pesnud säravaks vanad katkised ja tuhmunud nõud ning need kappi ladunud. Vana lauavakstu torkas ta kaasavõetud prügikotti, sinna rändasid ka hiirtest auklikuks puretud ja värvid jäädavalt kaotanud kaltsuvaibad ning muu väärtusetu kila-kola, nagu määrdunud purgid ja tühjad konservikarbid.

      Ragne tõmbas toaukse vahelt kinni, et mustust ja tolmu sealt mitte kööki lasta. Hea tunne oli, sest köögil oli hoopis teine nägu. Ta oli ka vanad kardinad eest võtnud, et need koju pessu viia. Akende taga, teisel pool konarlikku kitsukest külateed laiutas viljapõld, mis ootas kündmist. Varesed kössitasid põllu kohal traatidel ja taamal oli mets kirkaid sügisvärve kaotamas. Domineerisid pruunid ja hallid toonid, sekka ka igihaljas roheline, mis natuke lohutust pakkus.

      Ragne istus köögilaua taga ja tõmbas hinge. Täna polnud tal vaja Jettele kooli vastu minna, mees lubas lapse ise koju viia. Nii ei pidanud ta kuhugi kiirustama ja võis pärast suurt koristustööd rahulikult tiiru minevikus käia.

      Ta otsis märkmikud kotist välja ning pani need puhtaksküüritud puhvetkappi, jättes välja vaid ühe, ja tegi lahti sealt, kus oli eelmine kord pooleli jäänud. Ta luges:

      „Ma olen armunud! Arvasin, et armastus on mind reetnud, või siis mina armastuse … Aga siin ma nüüd olen, õnnetu ja armunud üheaegselt. Tean, et teen R. – le väga haiget, aga see oli vaid aja küsimus. Olin kaotanud elu mõtte, või polnud ma seda leidnudki. Arpo lubas selle mulle üles otsida. Kas pole armas? Kell on üks öösel ja mul pole und. Tunnen end kui kõveraks kasvanud viigipuu, mis vajab tuge, et ta suudaks kunagi ka vilju kanda. Jah, maailm on täis lugusid ja paljud neist surevad koos peategelasega. Milline on minu lugu? Kas see jääb kestma või sureb, kui suren mina?”

      Mobiil kotis helises.

      „Hallo,” vastas Ragne.

      See oli Jette, kes helistas, et küsida, mis kell ta koju jõuab. Ragne lubas tulla kella viieks. Jette armastas üksi olla nagu emagi, sellest ei tekkinud kunagi probleeme. Rahuliku südamega võis Ragne siin täna edasi istuda ja oma ammusi mõtteid lugeda, sest kojuminekuni oli veel aega. Ta luges edasi:

      „R. kutsus mind täna enda juurde. Ma kardan minna, sest mõtetes petan teda juba pikemat aega ja ma arvan, et ta tunnetab seda. Ta on väga hea ja armas, aga meil ei ole tulevikku. Arpo helistas täna kolm korda. Meil ei ole kunagi igav ja sõnadest ei tule puudu. Isegi siis, kui me mõlemad vaikime, on sel vaikimisel mõte, tähendus. Ma pole seda varem kunagi kogenud. Tunnen, et me R. – ga oleme nagu kaks põrkuvat keha. Jumal küll, anna mulle jõudu selle süüga toime tulla! Elu on nagu näkk kaevus: vaatad teda korra ja ta hakkab sind kaevu kutsuma, kuni oled eneselegi ootamatult põhjas.”

      „Veider,” mõtles Ragne märkmikult pilku tõstes, „tundub, et see näkilugu on mind kogu elu kummitanud. Vanaema suutis mind päris korralikult ära hirmutada.” Ta luges edasi, järgmist sissekannet:

      „Rääkisime täna Arpoga jälle mitu tundi. Ma ei leia endiselt elu mõtet ja see tuli taas jutuks. Arpo arvas, et mul on õiget inimest enda kõrvale vaja. Kust ma selle õige leian? Ei, tema peab sinu leidma, ütles tema. Olgu, eks ma siis ootan. Arpo lubas õhtul läbi tulla ja mulle pulgakommi tuua. No nii armas! Keetsin kohvi ja panin küünlad põlema, aga ta tuli nii hilja, et andis kommi üle ukse kätte ning läks kohe minema. Me ei tohiks enam helistada, siis saaksin ehk endast ja oma tunnetest veel võitu. See oleks ka viimane aeg, sest samamoodi jätkates neelavad need tunded mu alla. R., ma tahaks sind lahtise käega näkku lüüa! Aita mul kordki elus keerulisest olukorrast välja tulla! Ära seisa pea norus ja käed rippu, lastes asjadel lihtsalt juhtuda!

      … R., lase mul palun minna. Ma olen väsinud sind solvamast ja ma ei palu enam andeks, sest sel pole mõtet. Enam pole vist midagi teha, kõik on kadunud. Tunnen end nagu mõranenud vaas, kus lilled närbuvad, sest vesi jookseb minu pragudest välja ja jätab kaunid õied kuivale. Ma ei taha muud, kui et R. õnnelik oleks. Mina ei oskagi õnnelik olla. Kui tööpäev lõpeb, lähen näidendiproovi. Ma pole suurem asi näitleja, aga nad meelitasid mu ära, sest osatäitjatest oli puudu. Neil oli vaja üht noort naist õnnetut rasedat mängima, kelle kallim maha jätab. Kuna mu enda elu on praegu väga keeruline, siis istub see nutunaise roll mulle hästi.

      … Iga uus päev on sama üksluine kui eelmine. Miski ei muutu. Saime eile Edaga СКАЧАТЬ