Käsuõigus. Tom Clancy

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ unenägusid. Ta jätkas sülearvutist lugemist ja lasi Sandyl tukkuma minna.

      Nad maandusid Antigua V. C. Birdi rahvusvahelises lennujaamas pisut pärast kella kaht päeval ja sõitsid sealt Jeep-taksoga ümber väikese saare põhjatipu üsna lähedal asuvasse pealinna St. John’si.

      Oli Londoni ilmast rabavalt erinev soe ja päikesepaisteline pärastlõuna, tugev idatuul puhus üle saare. Ryani arvates ei olnud St. John’s rohkem ega vähem uhke kui enamik teisi Kariibi mere riikide pealinnu, kus ta oli viibinud, teisisõnu, need olid lihtsad ja väikesed. Läbi äripiirkonna sõites nägi ta ainult käputäit ehitisi, mis olid neljast või viiest korrusest kõrgemad.

      Ta oli lugenud, et linnas elab kõigest 25 000 inimest, aga kruiisilaevade sadamas peatumise ajal pidid südalinna tänavad olema rahvast tulvil. Sadamale lähenedes vaatas Ryan mere poole, kuid nägi ainult kalapaate, purjekaid ja väikesi kaubalaevu, mistõttu sõit kitsastel tänavatel edenes kiiresti ning takistusteta.

      Nad võtsid kaks tuba hotellis Cocos, Sandy tahtis end värskendada ja vastata töömeilidele, niisiis pani Ryan pagasi ära ja laskus üksinda alla.

      Kell neli kõndis ta juba Redcliffe Streetil firma CCS Corporate Services hooneees, see oligi IFC Ltd. registreeritud esindus.

      Ta ei kavatsenud siseneda, vähemalt esialgu mitte. Selle asemel suundus ta vabaõhu kalarestorani, mida oli märganud Redcliffe’ist kvartal kaugemal, teisel pool Market Streeti. Ta avas külmiku ja võttis pudeli Wadadlit, õlut, mille nime ta ei olnud veel kunagi kuulnud, maksis leti ääres ning laskus igerikule puitistmele avatud sissepääsust eemal. Oodanud mõne minuti, kuni silmad hämarusega harjuvad, vaatas ta tänavale. Teisel pool hõreda liiklusega tänavat paistis pool kvartalit eemal türkiissinine kolmekorruseline räbuplokkidest ehitis. Klaasukse varjus seisis mees, üll odav sinine bleiser, mis oli tema jaoks mitu numbrit suur. Jack liigitas ta uksehoidjaks, mitte turvameheks.

      Ryan jälgis ümberringi toimuvat. Türkiissinise ehitise kõrval asus väike lihaturg. Lambakintsud ja veiselihalõigud rippusid päikesepaistel nööridel ning mööduvad inimesed peletasid kärbseid. Teisel pool hoonet oli igavleva olekuga nipsasjade pood juhuks, kui mõni kruiisilaeva reisija võtab vaevaks vantsida sadamast viie kvartali kaugusele.

      Jack rüüpas suure sõõmu õlut ja jätkas jälgimist. Oli raske uskuda, et just seal paiknesid füüsiliselt korporatsioonid, mis sõlmisid maakera vastasküljel miljardilisi maagaasitehinguid.

      Hoonele oli kinnitatud paarkümmend silti, kuid enamasti ei öelnud need Jackile midagi, mis toimub sees. Seal asus ebamäärane CCS Corporate Services, lisaks sellele nägi ta muidki firmanimetusi nagu ABV Services, Caribbean World Partners Ltd, ja St. John’s Consulting Group.

      Jäi mulje, et hoones tegutseb ka üle kümne advokaadibüroo. Igaühel oli nimi või kaks ja telefoninumber, iga kolmas oli märkinud ka oma veebilehe või meiliaadressi.

      Paljud sildid ei olnud kaugelt loetavad, kuid selle vastu leidis Jack loomulikult abi. Ta võttis taskust pisipikksilma, millega nägi neljakümne meetri kauguselt isegi Interneti-aadressi.

      Samuti märkas Ryan hoonesse sisenevaid juhtmekimpe, mis meenutasid postidele riputatud spagette. Tema arvates olid need elektri-, Interneti- ja telefoniliinid, peale nende hakkas silma ka mitu katusele seatud satelliiditaldrikut ja antenni.

      Istudes ja õlut rüübates pildistas Jack nutitelefoniga kõiki näha olevaid silte.

      Samal ajal vupsas ekraanile tekstisõnum.

      See oli Sandylt.

      „Kus sa oled? Kas soovid napsi?”

      Jack toksis vastu. „Olen juba sinust ette jõudnud, boss,” ja teatas, kus viibib.

      Lamonti saabumiseni kulus pisut aega, mida Jack kasutas selleks, et varjatult pildistada kõiki nimesid, telefoninumbreid ja meiliaadresse, mida ta märkas peale firma CCS Corporate Services hoone ka teistel Marketi ja Redcliffe’i nurgal asuvatel ehitistel. Jäi mulje, et neis peituvad samasugused firmad nagu türkiissinises hoones, mistõttu ta leidis, et võib sama hästi salvestada ka need andmed, et sisestada need hiljem hotellitoas oma andmebaasi.

      Lõpuks üles vaadates nägi piki tänavat lähenevat Jack Lamonti, laup üleni higine.

      Jack astus külmiku juurde, võttis veel ühe õllepudeli ja maksis. Ta asetas selle kohe inglase ette, kui too oli istet võtnud.

      Sandy jahutas pudeliga laupa. „Igatahes eelistaksin iga päev Londoni udu.”

      Ta vaatas üle tänava hoone poole ja pööras siis pilgu jälle Ryanile. „Ei saa öelda, nagu poleks minagi seda teinud. Uurisin kord üht maksuvaba piirkonda.” Ta jõi pudelist ja ütles: „Sedalaadi tegevusest jääb mulje, nagu oleksid tõepoolest mingi kahe nulliga agent.11 Siin koos presidendi pojaga viibimine muudab intriigi veelgi keerukamaks.”

      Jack naeris tasakesi. „Huvitav, kui palju on siin linnas veel samasuguseid hooneid.”

      „Antigua pakub end nendele, kes tahavad luua varifirmasid ja pesta raha. Teised riigid, näiteks Panama, on veenvama legitiimsuse saavutamiseks kontrolli pisut tõhustanud. Antigua sarnaneb pigem Metsiku Läänega. Jah, siin-seal teeseldakse silmakirjaks rahvusvaheliste reeglite järgimist, aga kui sul on räpast raha, võid tuua selle siia, et see alustaks retke planeet Maa integreeritud pangasüsteemi suures rahapesuskeemis.”

      „Ega siis kurjategijad, uimastikartellid või Venemaa organiseeritud kuritegevuse jõugud ise füüsiliselt siia tule?”

      „Võivad tulla, võivad ka mitte. Paljud tahavad tegutseda siin nelja silma all. Mõni ei usalda abilisi, teised soovivad kohtuda valitsusametnikega, et tagada altkäemaksuga nende poolehoid ja ületada raskused. Siinsed advokaadid on harjunud kohtuma üsna hirmuäratavate tegelastega ja tegema kõik, mida neile öeldakse. Enne, kui hakkad neile kaasa tundes pisaraid valama, mõtle siiski sellele, et neile makstakse vaeva eest palju raha.”

      Nähtavale ilmus suur must pikap, mis tundus Jacki meelest olevat uuem ja puhtam kui teised Redcliffe’il liikuvad sõidukid. Ryan pani tähele, et kabiinis istus kaks noort neegrit, ja sedagi, et juht vaatas kalarestorani poole, kus Ryan ja Lamont istusid. Jack pööras pea kõrvale, samas kadus pikap silmist.

      Jack tühjendas õllepudeli. „Minu arvates ei tööta selles majas sadatki inimest. Üks neist, vähemalt üks neist teab, kellele IFC kuulub ja kus on selle pank.”

      „Vähemalt nad teavad, missugust ülekandepanka IFC kasutab. Minu arvates saadetakse raha siit Panamasse, kuid samasuguseid paiku leidub kümneid.”

      „Kahju, et meil pole iga siseneja ja väljuja jälitamiseks meeskonda,” pomises Jack endamisi.

      Lamont hakkas naerma. „Nende jälitamiseks. Kõlab, nagu oleksid sa ise mingi kahe nulliga agent.”

      „Vaatan vist liiga palju filme.”

      Sandy Lamont jõi pudeli tühjaks ja mõlemad mehed suundusid ümbruskonda uurima. Jack pistis oma Bluetoothi kuulari kõrva ja vajutas telefoni salvestusklahvile. Ta ei tahtnud, et teda nähakse siin pildistamas, seega luges ta valjusti iga silti, mis siinses ärikvartalis silma hakkas, vähemalt neid, mist undusid pakkuvat huvi, samuti kordas tänaval liikuvate arvukate hinnaliste autode registrimärke. Bluetooth salvestab ta tähelepanekud, mis seejärel pärast tuppa naasmist sülearvuti andmebaasi salvestatakse.

      Nad uitasid nõnda tänavatel kuni kella kaheksani ja sõid СКАЧАТЬ