Helleri hind. Katrin Oja

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ vibratsioon, see oli sulgumishetkeks minusse kogunenud rämps ja mu enda käärivad emotsioonid. Ta väidab, et see ei ole empaatide seas haruldane, et kui seda piisavalt kaua teha, siis võib anne täielikult kaduma minna. Et me oleme õnnelikud, et ta mind õigel ajal leidis ja me saime alustada oma teekonda selle poole, et minust saaks funktsioneeriv empaat. Tänaseks lausa professionaalne empaat. George väidab, et ma ei ole enda annet tänaseni sajaprotsendiliselt vabaks lasknud, aga ma tean paremini, nii nagu inimesed on erineval tasemel musikaalsed või nende haistmismeel on erineva teravusega, ei ole mina lihtsalt nii sügav empaat kui näiteks Luna. George väidab ka, et ma ei bloki nüüd oma uues elus ja töös piisavalt sageli ja piisavalt intensiivselt, kuna ma üritan kaotatut tagasi teha. Võibolla on tal õigus, ma tean lihtsalt, et mind ümbritsevad energiad, impulsid, emotsioonid, umbmõtted ja instinktid on nii huvitavad. See, kuidas nad lõhnavad, maitsevad, millise tekstuuriga nad on, millised jäljed need inimeste füüsilisele olekule jätavad – naerukurdudest, punastamistest või kananahast leivapururaja, mida mööda minnes võib leida tee tõeni.

      Panen kellarihma tagasi käele ja süütan uue sigareti, sest mälestuste teerada teeb jänesehaaki pimedasse metsa, vonklevate naudinguliaanide vahele, kaifide ja lennusolekute mälupiltidesse, võõrutuse külmadesse higiribadesse, George’i monotoonsesse veenmisesse. Lasen silmadel George’i viljaaias ringi käia, hingan sügavalt läbi nina ja tajun jalataldadega oma saapaid, mis mind ajas ja ruumis määratlevad. Valmistun mediteerima, kui Luna otse George’i kabinetist terrassile avaneva ukse kaudu kleidiserva näppides minuga ühineb.

      Luna istub mu kõrvale pingile ja tõmbab põlved lõua alla ning sirutab oma kergelt George’i-lõhnalised sõrmed mu huulte juurde, et nende vahelt sigaret noppida ja sealt üks pealispindne, kopsudesse mitte lastav, lihtsalt suus ringi keerutatav ja siis tagasi välja sülitatav mahv võtta.

      Vaatan teda silmanurgast ja viskan oma rikutud sigareti tuhatoosi, Luna alahuul on ta hammaste vahel ja säärte ümber mähitud käed kallistavad kõvasti. Keskendun ja kuulatan Lunat ning märkan, et ta on ettevaatlik, et ta on kõigele endast tulevale nagu võrgu peale tõmmanud, tsellofaani või tülli mähkinud. Kõik on justkui endiselt seal, midagi ei ole peidus, alla surutud, blokitud, vassitud või varjatud, aga kõike on … vähem. Luna oskuste dünaamilisus on kadedakstegev. Mina ei suudaks kunagi endast välja lastavaga niimoodi mängida. Huvitav, kas ta suudab sisse samamoodi võtta? Just nagu kogu info läbi lasta, aga mitte vereringesse lubada? Tahan talt selle kohta pärida, kui Luna keelega üle huulte tõmbab, hetkeks silmi pilgutab ja oma sõrmed taas mu vastläidetud sigareti järele ulatab. Mida ta teha üritab? George’i maitset suust välja saada? Kui see talle nii ebameeldiv on, siis milleks seda üldse teha? George ei sunni teda ju. Ei sunni ju?

      Luna tajub mu küsimuse ümber tekkinud emotsionaalset lainetust enne, kui see mu aju keelekeskusenigi jõuab ja pööritab pahaselt silmi. Hammustan keelde ja ei küsi midagi. Õngitsen taskust kirsimaitselise lutsukommi ja surun selle ühte Luna säärte ümber painutatud peopesadest. Luna naeratab nõrgalt, rullib kommi aeglase krabinaga paberist lahti ja pistab suhu. Paar lutsutamisliigutust hiljem naeratab ta laiemalt ja toetab vaikselt sisse hingates pea mu õlale. Mulle tuleb meelde, et ma ei ole temaga Margaretist rääkinud, et ilmselgelt ei läinud see nii, nagu ta tahtis. Ilma mõtlemata ja ilma luba küsimata lükkan tema poole natuke kaastunnet, lihtsalt teadmiseks, et mul on kahju, teadmiseks, et ma olen olemas, kui ta tahab rääkida või kui tal on mahatulemiseks abi vaja. Seda pole palju, see on nagu hingeõhk, mis vaevu su kuklakarvad võbisema paneb, kui keegi sulle kõrva sosistamiseks lähemale kummardub. Aga Luna tõmbub mu õla vastas pingule.

      „Sorry,” ütlen ma.

      „Mida iganes,” ütleb Luna, aga ei võta pead mu õlalt ära.

      Vaikus meie vahel on ebameeldivalt kandiline. Ja siis, selleks, et vaikuse nurgelisi jooni eemale lükata, küsin ma George’i kohta. Ma ei tea, miks, see ei ole minu asi. Mul ei ole Lunale mingeid õigusi, pole mingeid soovegi. Ta ei ole mulle selgitusi võlgu. Ta ei küsi minult iial midagi. Ja George on mulle andnud kõik, mis mul on. Aga sellest kõigest hoolimata küsin ma raskelt enda õla vastu toetuvalt, ilmselgelt Margaretist mõtlevalt Lunalt, ebameeldiva, osatava tooniga:

      „Miks sa seda teed?”

      Luna on vahepeal lõdvestunud ja ma ei tunne teda enda küsimuse peale ka pingesse minevat, samuti ei liiguta ta pead. Hetkeks arvan ma, et ta magab, et ta ei kuulnud mind ja mul õnnestub see möödapanek lihtsalt unustada. Aga siis kuulen karamelli paar korda Luna hammaste vastu kõlksumas, kui ta seda vastamiseks valmistudes suus ringi liigutab ja viimaks küsib ta:

      „Miks ma teen, mida?”

      „Sulle ei meeldi ju tavaline seks, miks sa seda siis George’iga teed?” küsin ma, sest ilmselgelt vajavad kõik mu filtrid kapitaalpuhastust.

      Luna on jälle süvenenult vait ja ma mängitan iseendale pealevajuva vaikuse eest kaitseks peas seda vana mälestust tollest esimesest korrast, kui Luna maandamisabi saamiseks minu poole pöördus.

      „Mulle meeldivad ainult sõrmed,” ütles ta tookord mu sülest püsti tõustes, oma saapanina ettevaatlikult mu jalge vahele asetades ja nii toolile toetudes minu ette lauale end istuma upitades. Ta oli lühikeses seelikus, mille alt paistsid valged puuvillased aluspüksid.

      Luna vaatas mind, asetas jalad mu reitest kahele poole toolile ja täpsustas kaastundlikult: „Mulle ei meeldi tavaline seks, mulle meeldib ainult sõrmedega seks.”

      Üritasin keskenduda sellele, mida ta räägib, mitte mu silmade all veel enam üleskerkinud seelikule.

      „Um, miks?” pomisesin mitte just tapvalt huvitatud toonis.

      Aga Luna ei näinud pahaks panevat, ta tõstis mu parema käe enda näo juurde ja vaatas mu sõrmi hindavalt.

      „Sul on ilusad käed,” ütles ta rahulolevalt, „nii pikad sõrmed.”

      „Ee … aitäh.”

      „Mulle meeldib sõrmedega seks, sest siis ma tunnen, et teine inimene näeb vaeva; keskendub ainult minule, pöörab tähelepanu sellele, kuidas mu keha reageerib; tahab, et mul oleks hea, mitte lihtsalt ei sülita pihku, lükka sisse ega jäta mind oma ettekujutlusvõime meelevalda, et kiiremini oma eesmärgini jõuda,” ta asetas mu käe enda tagumiku kõrvale lauale, kergitas korraks taldadele toetudes puusi ning viskas oma aluspüksid hooletu liigutusega põrandale.

      Neelatasin, noogutasin, ehkki ma ei olnud enam kindel, millega nõustumise märgiks.

      „Heller?”

      Ma ei suutnud talt pilku pöörata, ta nägi … isuäratav … välja, iga mehelik, inimlik, seksuaalse olendi impulss minus utsitas mind ette kummarduma ja teda maitsema.

      „Mh?” ütlesin ma pisut ettepoole kummardudes ja sügavalt sisse hingates.

      Enne kui Luna vastata jõudis, kummardusin veel natuke ja puhusin kuuma hingeõhku peene joana tema poole. Luna võpatas, tõmbas põlved äkilise liigutusega kokkupoole ja tõstis ühe käega mu lõuga, nii et ma talle otsa vaatasin.

      „Ainult sõrmed Heller, kas sa nii oled ikka nõus mind aitama?”

      „Aga,” pomisesin ma abitult. Mis saaks tekitada inimeses veel rohkem tunnet, et tema mõnu prioritiseeritakse, kui suuseks, sest talle ja ainult talle pööratakse tähelepanu.

      Luna võttis uuesti mu käe ja puudutas minu sõrmeotstega oma kuuma, niisket nahka.

      „See on nende jaoks, kelle vahel on armastus,” sosistas ta ja ma ei vaielnud rohkem.

      Luna СКАЧАТЬ