Häkkerijaht. Taavi Kangur

Чтение книги онлайн.

      „Noh, ütleme, et kui kõik läheb plaanide järgi, saan ma sulle kulude katteks viiskümmend tonni kõrvale kanda. Kui asjad aga nihu lähevad, siis kardan, et tuleb leppida väiksema summaga.”

      „Millal ma alustan? Mul on vaja aadressi.”

      Erki tundus rahulolev. „Õige mehe leidsin!” hüüatas ta. „Peabki kohe härjal sarvist haarama.” Veel kord pistis ta käe taskusse, koukis välja kollase märkmepaberi ja kleepis selle Kalle ette lauale. „Kõik ülejäänud asjad toon sulle ära niipea, kui saan.”

      „Ma käin duši all.” Kalle tõusis.

      „Hästi. Uued riided leiad koridorikapist. Telefon koos kõnekaardiga on samuti seal. Ma helistan sulle ise. Hoia mobla käepärast.”

      Duši all ligunedes ei jõudnud Kalle ikka veel selgusele, kes Erki oli. Kindlasti mitte algaja, kuid kindlasti mitte ka tegija. Politseinik ka mitte, vähemalt tavapärane politseinik.

      V

      Janek kriipsutas kolm paberile pandud lauset raevukalt maha. Tegelikult polnud selleks mingit tarvidust, sest tema käekirjast poleks nagunii keegi aru saanud. Ta keeras paberile teise külje ja otsustas alustada seletuse kirjutamist hetkest, mil Mart talle sõnumi saatis ja metsamajja kutsus. Sellega tuleks küll välja viimane, mitte võib-olla kõige seaduslikum töö, aga helistamisfakt oli kontrollitav ning lisas jutule kaalu. Kurat, et mul internetti käepärast pole, saaksin kohe järele uurida, mida sellises olukorras tegema peaks, kirus Janek mõttes. Kõige parem idee tundus siiski paber tühjaks jätta. Janek mõistis, et Mardi helistamine talle enne tapmist ei muuda midagi.

      Ta ohkas, toetas pea kätele ja jõllitas aknasse. Hallikad ribid liikusid peaaegu märkamatult edasi-tagasi. Tuul, mõtles Janek ja taipas, et aken on ribide taga lahti. Õige, konstaablipunkt oli korrus ülevalpool – see oli kõigest ajutine asukoht. Sellepärast puudusid trellid.

      Äkkmõte lennutas ta noolena akna juurde. Enne kui Rauno jõudis midagi öelda, kiskus ta ribid eest ja nägi enda ees vabadust. Kõrvalmaja hoovis vaatas vanem naisterahvas taunivalt tema poole, kehitas õlgu ja pühkis luuaga majaesist edasi. Ühe hüppega oli Janek väljas ja lidus üle muruplatsi kõnniteele. Ribakardinad maandusid aknaesisele murule.

      „Tule tagasi, kurat!” hõikas Rauno.

      Janek ei teinud hüüdest väljagi, vaid jooksis kandade välkudes teed mööda allapoole. Mida ma edasi teen, mida ma edasi teen, mida ma tegin, nüüd nad mõistavad mind süüdi, trummeldas Janeki peas. Kuid hoolimata sellest, et ta juba esimestel sammudel sokid kaotas ja nüüd paljajalu jooksma pidi, ei tulnud tal pähegi seisma jääda. Ta põikas mööda titekäruga jalutavast noorest emast. Nüüd pean ma vanamehe teelt eksitama, mõtles Janek. Ühe hüppega oli ta kõrge plankaia kõrval, haaras kätega servast ja ronis aia otsa. Ta oleks peaaegu teisele poole maha karanud, aga õnneks nägi enne suurte lõugadega koera ennast üksisilmi vahtimas. Ta hüppas kõnniteele tagasi ja märkas Raunot autoga liginemas. Politseinik ei kiirustanud – Janeki-suguse pärast ei hakanud ta isegi vilkureid sisse lülitama.

      „Noh, oled nüüd küllalt joosta saanud?”

      Janek kükitas ja keeras seljaga auto poole.

      „Ära vigurda, raisk!” hoiatas Rauno, ronis autost välja ja ligines ettevaatlikult Janekile, kes ikka käpuli maas ja seljaga politseiniku poole oli.

      Rauno oli peaaegu kõigeks valmis, aga mitte selleks, mis nüüd juhtus. Ta oli autost välja tulles päikeseprillid ette pannud, juhuks kui Janek kavatseb teda pihutäie liivaga kostitada, veel oli ta kaasa rabanud kumminuia, et noormehe kaklusiha jahutada, kuigi oli kindel, et ta on kiitsakast mehest füüsiliselt peajagu üle.

      Janek pööras kannapeal ringi ja virutas rusikasuuruse munakiviga Raunole põlve alla obaduse. Valu oli nii suur, et konstaabel röögatas, viskas nuia murule, haaras põlvest ja hüppas kriisates ühel jalal. Mutike, kes ennist Janeki nägemise üle oli imestanud, jooksis rutuga nende poole, suur koer lahtiselt ees lippamas. Janek sai aru, et kui ta nüüd kohe kuhugi peitu ei saa, surub külapontu hambad halastuseta tema ihusse. Selline tulevik ei tundunud talle meeldiv. Kiire liigutusega hüppas ta politseiauto kapotile, maandus juhiukse juures ja istus autosse. Ta jõudis täpselt õigel ajal juhiukse kinni virutada. Peni hüppas aknale ja haukus raevukalt. Rauno vehkis ja karjus, aga Janek ei kuulnud midagi.

      Ma pean siit kaduma, kohe, mõtles Janek, surus käigu sisse ning vajutas gaasipedaali põhja. Auto võttis kummide vingudes kohalt ja rehvide suitsedes jätkas Janek sõitu läbi küla, jättes inimesed imestunult järele vahtima, pead raputama ja mõtlema, et mis sellel kuradi Raunol siis täna viga oli.

      Esimesest ristmikust keeras Janek automaatselt paremale. Tegelikult ei olnud tal õrna aimugi, kuhu ta jõudma peaks – ainult eemale ohust, kinnipidamisest, arreteerimisest, probleemidest. Kuskil sügaval ütles talle hääl, et ta on oma elu kümne minutiga tuksi keeranud. Janek leidis jõudu vihastada – ei olnud ju ometi tema süüdi selles, et keegi Mardi tappis. Kes tappis ja miks tappis, tuli aga just nimelt temal selgeks teha. Politsei ei tee muud, kui kuulutab välja jahi Janekile. Vastik oli mõelda, et kõik Mardi sõbrad ja tuttavad saavad teada, et just Janek on peamine kahtlusalune. Janeki ainukese sotsiaalse kontakti tuttava-tuttavad lõigatakse temast mõne kõnega ära.

      Ta keeras esimesele metsateele ja sõitis lopsaka pajuvõsa varju. Siin ei jää auto kohe silma. Janek teadis, et politseiauto käivitudes ilmub see KAIRI programmis automaatselt teistele patrullidele nähtavaks. Satelliitide eest just suurt ennast ei varja. Ta peab jätkama jala. Õnneks ei olnud maantee kaugel. Paralleelselt suure teega saab ta liikuda bussipeatuseni. Sealt edasi oskab ta juba Mardi auto kätte leida, sellega saab märkamatult linna sõita. Vedas, et ta Mardi masina võtmed oli taibanud endale taskusse libistada. Sõbral endal enam masinat vaja ei läinud. Esialgu vast ei osata autot taga otsima hakata.

      Oli ülim aeg lahkuda. Janek astus ettevaatlikult kruusasele teele. Pärast tänast peab ta oma jalad mitmeks päevaks likku panema. Vastikuid mõtteid alla surudes asus Janek võsas teed murdma. Ta pidi vahepeal tumedasse vette astuma ja siis läbi pika rohu kahlama. Ta püüdis igal juhul mitte mõelda, milliseid elukaid võsaalune rohumaa endas peitis. Õnneks ei elanud ta kuskil Kambodžas, kus pidi muretsema iga väiksemagi hammustuse pärast, siin olid vaid pirakad sääsed, kes varjulises kohas temast verd üritasid kätte saada.

      Ta oli plehku saanud täpselt õigel ajal. Suure tee lähistele jõudes nägi ta vilkureid sähvimas. Korra vilksatas puude vahel sinivalge masin, mis keeras metsateele, kuhu Janek auto jätnud oli. Ta murdis ennast tihedamasse võssa, nii et maantee jäi aimatavasse kaugusesse, ja kiirendas sammu. Õnneks sai varsti alguse ähmane jalgrada, mida mööda oli parem liikuda. Arvestuslikult pidi ta vähemalt paar kilomeetrit veel vastu pidama. Janekile hakkas aina enam tunduma, et aeg saab otsa. Politsei võis peale auto leidmist teedele kiiremas korras patrullid organiseerida. Nii sai kiigata igasse Tallinna suunduvasse autosse. Hoolimata tulitavatest jalgadest hakkas Janek sörkima. Õnneks oli rajapõhi samblane, aga pilgu pidi maas hoidma, et mitte käbile astuda.

      Ta ei olnud täiesti kindel, kas Mart jättis oma auto tavapärasesse kohta. Ilmselt sõitis ta, püstol kuklas. Mart võis valida aja venitamiseks mõne kaugema parkimiskoha. Janek ohkas kergendatult, kui tema kartus ei osutunud tõeks – puude vahelt vilksatas Mardi elegantne Honda linnamaastur. Värisevi käsi kiskus Janek taskust puldi ja autouksed vupsasid lahti. Ta avas ukse ja jäi ehmunult seisma – kindalaegas oli lahti ja kogu sisu oli mööda autot laiali loobitud. Plastist esipaneelil olid kellegi kingajäljed.

      Janek käivitas mootori ja uuris mõne hetke käigukangi. Mardi autol oli automaatkäigukast. Pisut manööverdanud, СКАЧАТЬ