Jäätunud võõras. Kristiine Kurema

Чтение книги онлайн.

      „Ma olen ka värske õhu tarbimise eesmärgil siin. Üsna hirmus oli sind seal põõsaste vahel näha. Ma olin kindel, et mõni joodik või muu seesugune tuleb lällama.”

      „Ega jah, üksi pole üldse turvaline õues olla. Eriti tüdrukutel ja öösel.”

      „Üleüldse pole üksi hea olla.”

      Nuuksun kuuldavalt, üksikud pisarad veerevad mööda äranutetud põski alla. Andrus kuuleb läbi pimeduse mu nutunuukseid.

      „Mis sinuga on?” küsib ta aeda sisse astudes ja kallistab mind.

      „Sorry, juba teist korda hakkan ma niimoodi sinu juuresolekul nutma. Kõik on lihtsalt nii sassis.”

      „Räägi, ma kuulan. Sa tead, et ma ei jutusta seda kellelegi teisele edasi.”

      „Jep, ma tean, aga, ah, saad aru, asi on selles, et mu isa vist ei armasta mind enam…”

      „Kuule, rahune. Maria, ära nuta palun. Su isa vajab samamoodi aega nagu sinagi. Võib-olla istub tema samamoodi kuskil ja nutab, aga ta ei taha sinu ees nõrkeda. See on isade värk. Nad peavad olema igal elujuhtumil kaljukindlad. Naise kaotus ei ole naljaasi. Su vanematel oli oma lugu, mis ei pidanud kindlasti niimoodi lõppema. Ta armastab sind raudselt. Ta armastas su ema ka, muidu ei oleks ta nii endasse tõmbunud. Seega hoolib ta sinust ka.