Direktor. Ühe turu erastamise lugu. Andres Anvelt

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tundrast kõrbesse ja tagasi, mistõttu ta valis natuke teistsuguse tee, asudes õppima Minski kõrgemasse Julgeolekukooli. Esiteks tundus julgeolekuohvitseri töö paljuski huvitavam kui lihtlabasel armeeohvitseril ning teiseks oli ta juba varajasest ajast tegelenud erinevate käsivõitlustega nagu sambo, džuudo ja mingil määral ka tema lapsepõlve ajal ametlikult keelatud karate. Sõjaväes, täpsemalt Pihkva dessandipolgus, avanes võimalus tegeleda kõige sellega piiramatult edasi ning see andis tõuke ka tema edasistele valikutele. KGB kool lausa meelitas teda enda rüppe. Lojaalse sõjaväelase pojana ning endise eriüksuslasena, kes valdas tipptasemel käsivõitlust ning nutika mõtlemisega, oli ta parim valik võitluseks kodumaa sisevaenlastega.

      Kiire karjäär tõi ta peagi tagasi Eestisse, kuhu ta kolis täpselt olümpiamängudeks koos oma bulbašist6 naise ja kahe väikese poisipõnniga. Algus oli paljutõotav. Erinevalt teistest vennasvabariikidest siin elu kees, eriti peale olümpiat. Inimestel olid teised huvid ja eesmärgid ning Marksi „Kapitali” tõlgendati sellel väikesel veidral maalapil teiste põhimõtete järgi.

      Üsna pea õnnestus Mišal saavutada positsioon välismaalastega tegelevas kohalikus üksuses. Tema teeninduspiirkonnaks said just need objektid, kus käis palju intuuri7, keda proovisid aktiivselt äripartneriks värvata sajad fartsud ja prostid. Töö polnud kontimurdev. Enamik sellest seltskonnast oli väga libedalt koostööga päri, kuna igalühel neist eraldi oli ülim eesmärk kõrvaldada konkurent rahast pulbitsevalt ärimaastikult. Selle kõige kõrvalt sai rahulikult trenni teha ja Dünamo spordisaal kujuneski ajapikku Miša teiseks töö- ja kodukohaks. Sedasorti isalik või pigem onulik tegevus nii noorte fartsude-prostide kui ka oma kontori järeltuleva põlvkonnaga lisaski ajapikku tema karmile tegelaskujule hellitava tiitli „onu”.

      90ndate teine pool ja tšuhnaade revolutsioon8lõi tugevad mõrad ka onu Miša maailmavaatesse. Kooperatiivide tekkimine ja poollegaalne eraettevõtlus muutis ka hotellides toimuvat. Soomlane ei pidanud enam teksaseid kuskil hotelli peldikus või mõnes muus ebamugavas kohas puurubladeks või „vedelvaluutaks” ehk viinaks vahetama, vaid võis seda palju soodsamalt teha hotellist üle tee asuvas komisjonipoes. Prostituudi sebimiseks polnud vaja enam mööda hotellibaare jõlkuda ja õiget silmapilgutust harjutada, vaid piisas eratakso püüdmisest ja oma ihuhäda soomekeelsest kirjeldamisest.

      Esialgu keerles selline elu ikka veel kõrghoonete ümber ja nii Viru kui ka Olümpia seisid nagu suured semaforid keset linna, kutsudes inimesi kapitalismi rüppe. See „esialgu” oligi aeg, mil tuli kõik see seltskond, kes oli aastaid onu Miša pilgu all illegaalset äri harrastanud, lõplikult enda külge kinnistada ja lubada neile ka tulevikuks rahuliku eksistentsi. Kõik toimus nagu iseenesest. Sportlik ja üksteist austav seltskond, kuhu kuulusid nii onu Miša kui ka natuke veel kirjuma minevikuga seltsimehed, moodustasidki selle eliidi, kes head ja muretut elu ainukesena garanteerida said. Neid teati, nende sidemeid tunti, austati ning usaldati. Nendele viidati, kui keegi kohalik tülitaja või Venemaa gastrolöör oma arvatavat osalust nõudma tuli.

      Alguses oli selliseid ühepäevaliblikaid üpriski palju, isehakanud „seaduses kroonitud” või lausa ilma seaduseta vargaid liikus mööda laguneva suurriigi avarusi sadade kaupa. Igaüks tahtis saada oma noosi Gorbatšovi poolt loodud sotsialistlikust kapitalismist.

      Siin aga lõigi välja Tallinna eripära. Varaste soovid ei läinud kokku võimalustega, sest seal, kus ikkagi „mussor” ehk prügi ehk teisisõnu mendid ees, eriti laiutama ei tahetud tulla. Tulemüürist tungisid läbi vaid need, kellel mentidega või siis „tšekistidega” koostöö vastu midagi ei olnud või olid selle koostöö alged pärit juba sügavast nõukaajast. Isegi tšekistid omavahel hakkasid 80ndate keskel jõudsalt tülitsema.

      Ka onu Miša pidi tegema valiku, kas kuuluda kokku assabistidega9 või jääda ikka intelligentseks ja tulevikku suunatud „valgekraeliseks”. Onu Mišal polnud tegelikult vaja pikalt mõeldagi, ta oli juba leidnud oma koha ja see Pagari tänava sisevõitlus puudutas rohkem Moskva keskalluvusega ja kohalike vahelist vägikaikavedu. See ei olnud tema sõda ja – nagu ta mõtles 90ndate võtmes – tema äri.

      Uue riigi tekkimine ei häirinud onu Mišat põrmugi, vastupidi, see pani aluse tema vabadusele. Vorm nagisse riputatud, pension vormistatud, asus ta üles ehitama uue riigi varimajanduse alustalasid. Kõik olid leppinud sellega, et nende liikumise etteotsa tõusis endine KGB kooli kadett, koolist küll välja visatud, kuid seeeest tubli sportlane ja poksija Tolik, staatusele kohaselt kiilakas. See oligi ainuvõimalus. Pensionäridest KGBiididega ei saanud aktiivseid läbirääkimisi pidada ükski endast lugupidav naaberterritooriumi varas, Tolikuga olid rahul aga kõik. Oleks võidud öelda, et Tolik rahuldas kõiki, aga ei saanud, sest see oleks olnud pühaduse rüvetamine, mistõttu onu Miša sellist konstruktsiooni ei kasutanud. Penskarid jagasid omavahel ära teemad ja trennidest vabal ajal käisid neid ka lahendamas. Ja teemasid jätkus. Kui 90ndate alguses joosti jalad rakku metallikoormaid organiseerides, kaitstes ja raha jagades, siis 90ndate teine pool tõi kaasa sellise plahvatusliku objektide arvu kasvu, et tegevusse pidi paiskama iga viimasegi reservi – onu Miša puhul koguni tema pojad Igori ja Volodja.

      See, kuidas metallist pärit raha laiali valgus, oli imetlusväärne. „Kodanlikust vabadusvõitlusest” tilgatumaks imetud maa oli nagu käsn, mis raha taas endasse imes. Panku, igasuguse spetsialiteediga ettevõtteid, turgusid, kaupluseid, restorane, pubisid tekkis nagu seeni – kõik nad soovisid teenust, et sellel viljakal maal muretult edasi tegutseda. Keegi ju pidi vahetevahel kobestama, harima, umbrohutõrjet tegema! Vastutasuks ei pidanud ootama sügist, et saaki koristada, põld andis saaki aasta läbi. 90ndate algusele iseloomulik tulega ja hävinguga saavutatud alepõllundus uude majandusmudelisse enam ei sobinud.

      Nii saigi onu Miša ühe põllulapi näol endale ka linna kesksema turu, mis küll tegelikult kuulus linnale, kuid mille viljakatel vagudel kasvas kõige paremini ehe sularaha – ja seda oli tõesti palju! Süsteem oli lapsikult lihtne ja samavõrd geniaalne. Nõudluse ja pakkumise kasv oli niivõrd suur, et see mõni tuhat ruutu maad kesklinnas oli nagu suure organismi süda, kuhu jooksis kokku arteriaalne viletsus ja leidis tee välja venoosne rikkus. Linnale maksti kohamaksu ja renti, mis oli aga reaalsete käivete juures nii väike summa, et selle kirjeldamine oleks olnud naeruväärt. Reaalsed käibed ja kasumid olid vastavalt kümnetes miljonites – kuude lõikes muidugi.

      See lilleline elu olekski võinud ju õitsema jääda, kui raha lõhn poleks kohale meelitanud seda rahvaste paabelit, keda seal viimasel ajal üha rohkem kohata võis. Ka Direktor oli alguses taltsas ja vagur, kuid mida paremini turul läks, seda kiivamaks ta muutus. Eriti ajas ta oma rinna puhevile lähenevas erastamisootuses. Temast ju sõltus, kas turg jääb onu Miša ja ta kaaslaste kontrolli alla või liigub uute „koordinaatorite” mõjusfääri. Ja siis veel need aserid, kes kõiki uskmatuteks sõimasid ja kellelegi maksta ei soovinud! Nemad ajasid oma rida siin linnas oma reeglite järgi ja maksid obtšjakki siis, kui heaks arvasid. Nii nad haarasidki endale ka ühe nurgakese turul, kehtestades seal omad reeglid. Sõda heaolu ajal ei tahtnud aga keegi. Plahvatus turul tegi seega kõiki ärevaks.

      Onu Miša lindistas alati oma kõned Direktoriga ja mitte ainult temaga. Inimene, kes hoidis ja käsutas nende miljoneid, pidi olema kontrolli all ja seda nii lojaalsuse tagamiseks kui ka vaidluste ära hoidmiseks. Igal hetkel pidi olema võimalus talle meelde tuletada, et mitte nemad ei söö tema laualt, vaid tema on kutsutud nendele lauda serveerima.

      6

      Direktor oli pommiplahvatusega alanud päevast surmani väsinud. Sõit koju oli pigem kulgemine. Keeranud ära suurelt teelt, sõitis ta edasi mööda kitsast põllurada, mida ääristasid hämaruses ähvardavate tunnimeestena tunduvad kuused. Direktoril oli pimedas alati soov nende vahelt kiiresti läbi saada. Ebatasase tee tõttu mänglevas valgusvihus tundus pidevalt, et kohe hüppab üks kuuskedest СКАЧАТЬ