Kirju. Evelin Ilves

Чтение книги онлайн.

       Kolm tundi sõitu Tallinnast, et roose kasta?

      Ei, kaks tundi ja 15 minutit!

      Selles mõttes oligi loomulik sinna elama minna, et olin nii palju seda vahet sõitnud. Mind valdas suur rahu, kui ei pidanud enam sõitma, vaid võisin sinna paigale jääda.

      Kui ma juba maale kolisin, hakkasin laiemalt mõtlema, mida nüüd selle iidse taluga päriselt ette võtta. Alustasime vaikselt, tasa ja targu, sest ees terenduv tööpõld oli lõputu ja mastaap hiiglaslik. Sellesse olnuks kerge uppuda. Kunagise häärberi taastamisest loobusime üsna kiiresti, sest konserveeritud kunagised tootmishooned – laut ja küün – igatsesid omale uut elu. Sellest kompleksist olid järel vaid lauda maakivist seinad, kõik puitosad olid hävinud. Tasapisi hakkas idanema mõte sellest raamatukogu ehitada. Kui sul on vähe akna- ja palju seinapinda, siis sobib see hästi loomadele, aga äkki ka raamaturiiulitele?.. Ja nii me mõttekesega mängisime, kuni võtsime eluasemelaenu ja hakkasime, õieti mina hakkasin vaikselt sellega tegelema.

       2003. aasta jaanuaris oli sündinud Kadri Keiu. Millal sa temaga maale kolisid?

      Kevadel, märtsi lõpus või aprillis. Laps oli peaaegu kolmekuune, aga olin temaga enne veel pea kuu aega lastehaiglas olnud, ta sündis plaanitust kuus nädalat varem.

       Kus Toomas sellel ajal oli?

      Enamjaolt Tallinnas või kuskil lennus. 2003. aastal oli ta riigikogu liige.

       Nii et sinu elu kujunes välja niimoodi, et mees oli Tallinnas ja sina pidid hakkama üksi maal majandama?

      See oli meie oma valik. Meil oli üürikorter Tallinna vanalinnas Suur-Karja tänaval. Mäletan, et kui olin seal pühapäeviti paar korda lapsevankriga sõitnud üle vereloikude, klaasikildude, suitsukonide; ja laveerinud maas lebavate inimeste vahel, siis teadsin kindlalt, et siin ei taha ma oma last kasvatada. Ja nõnda me kuidagi eksprompt otsustasimegi… Ma lihtsalt ei leidnud mingit põhjust, miks peaksin Tallinnas elama. Eriti kui on olemas koht, kus on tunduvalt parem.

       See oli pigem siis sinu enda initsiatiiv?

      Minu ikka, ega keegi ei saanud mind sinna metsa sisse Läti piiri veerde ajada. See on ikkagi teises Eesti otsas. Sinna saab ainult ise minna.

      Sellest hetkest muutus Tallinn minu jaoks ääremaaks. Kõik on suhteline ja sõltub su enese vaatenurgast.

       Mida sa tagantjärele sellest eluperioodist mõtled? Olid nooruse tõttu romantiline ja hulljulge?

      Ma sain siis 35, nii et ei tea, kui väga noor ma ikka olin. Praegu tunnen ennast isegi nooremana (naerab). Tõele au andes olen ma kogu aeg selline olnud. Mulle meeldib teha täiesti uusi asju, minna tundmatusse. Kui kõik on ette teada, hakkab mul üsna kiiresti igav.

      Aga see minek ei olnud siiski ka kangelaslik hüpe tundmatusse. Ühelt poolt olin Ärmal juba aastaid käinud, mulle seal väga meeldis. Teadsin, et see on väga-väga hea koht. Meeletult kõrge kohaenergiaga. Kolmsada aastat tagasi teadsid inimesed hästi, kuhu rajada kodu. Teiseks ei olnud Tallinnas keskkonda, kus ma oleksin tahtnud olla. Ja ma lubasin mõttes enesele kohe alguses: kui ei saa hakkama, kolin linna tagasi. Toomas toetas mind nii- ja naapidi. On alati toetanud.

      Ja kolmandaks, meil ei olnud võimalik samal ajal osta endale Tallinnasse kodu ja arendada Ärmat edasi. Mina olin ju palgalt maas, sest siis veel emapalka ei makstud. Ma olin terve oma tööea väga head palka teeninud, nii et mulle oli see tõeliselt harjumatu olukord, et mul ei ole mingitki sissetulekut ja olen täiesti ülalpeetav. Selline tunne, nagu oleksid üks suur null.

      Järgmisel aastal hakkasin tegema Toomase Euroopa Parlamendi valimiskampaaniat. Tegin seda sotsidele tasuta, lihtsalt eneseteostuseks. Sest ma jooksin elus esimest korda täiesti kokku: sellest, et mul ei ole töist eneseteostust. Peenarde tegemisest ei jätkunud, vaim muutus rahutuks.

       Sel perioodil sai sinust ka Ärmal nii-öelda ehituse töödejuhataja?

      Ma võtsin asjade korraldamise üsna kohe üle, kui Toomasega kokku saime. Ma arvan, et juba 1998. aastal. Ärma oli nõukogude ajal pikka aega maha jäetud, kümneid aastaid olnud lihtsalt söötis.

       Küllap pidid siis palju uusi asju õppima, sul ei olnud ju ehituse ja põllumajanduse ekspertteadmisi?

      Ei olnud, aga see-eest olin ma maal kasvanud, kõik oma suved ja vaheajad Lõuna-Eestis veetnud. Mäletan väga selgesti, et tundsin sügavat tänu selle eest, et oskan maatöid teha. Et ma vähemalt tean, mida ja kuidas. Et ei pea elementaarseid asju internetist otsima või kellegi käest kogu aeg küsima. Muidugi ema käest ma ikka küsisin, millal üht või teist lille istutatakse või kuidas kiviktaimlat СКАЧАТЬ