Bürokraat, võim ja Vanaema. Bürokraatiatõlk

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mingit kronometraaži sellel alal toimetanud on. Aga oleks väga huvitav ja hariv teada. Enamgi veel, ma arvan, et kõigi seaduste esitamisel peaks selles seletuskirjas olema osas, mis käsitleb seaduse rakendamise maksumust, kohustuslikult ka seaduse ettevalmistamise kulud, sh selleks kulutatud kronometraažil põhinev aeg. Samasugune ajabilanss võiks olla ka kõigi arengukavade ja strateegiate kohustuslikuks lisaks. Olen ka ise kunagi proovinud sellist ajaarvestuse süsteemi juurutada ja sellest ilmnes väga palju huvitavat. Ütleme niimoodi, et kogu süsteemi ilu jäi täiel määral kasutamata tööturu olukorra tõttu, kus tööd sai ka selline Inimesekene, kes vaid posti najal püsti seisis ja kelle suust sooja õhku tuli. Kuid kindlasti oli sellel märgatav distsiplineeriv mõju (kaua sa ikka nädalast nädalasse kirjutad, et poleerisid aparaadi optilist telge). Selle süsteemi ilu on selles, et ka need, kes teevad keskendunult ei midagi, peavad hakkama mõtlema. No kui mitte tööle ja tulemustele, siis vähemalt sellele, milliseid uusi tegevusi kronometraažitabelisse kirjutada.

      Ega „tiputeritamine” vaid seadusloomega piirdu, see lämmatab tegusate Inimesekeste toimimisvõimalusi igal sammul. Selleks, et saada oma täiesti õigustatud kulutuste katteks ja teenuse riigile müümiseks ressursse, tuleb iga aasta tegeleda tänapäevaste muinasjuttude kirjutamisega. Neid muinasjutte nimetatakse nüüd hellitavalt arengukavadeks. Seega saame jälle kord kokku üüratu määra asjatult kulutatud ametniktunde, kui aga korrutame selle ametniktundide arvu läbi iga aasta koostatavate/uuendatatavate arengkavade ja strateegiatega, saame megahüper hulga (raisatud) ametniktunde. Ja nagu reklaamis öeldakse „ … aga see pole veel kõik, lisaks saate veel …” Mida? Õige vastus on – kontrollimise. … ja ka see pole veel kõik, sest lisaks saate veel ka kontrollijad. Ja niimoodi iga aasta. Eelarve koostamisel mõtlevad Inimesekesed välja „uusi tegevusi” ja aasta jooksul püüad leida kangelaslikult võimalusi, et kontrollijatele selgitada, et esitatud muinasjutt on tõene, püüdes seda toetada eredate väljavõtetega Euroopa muinasjutust. Tegelikult on arengukava nagu tudengi põhjendus laborijuhatajale, et piiritust läheb ilmtingimata vaja aparaadi optilise telje puhastamiseks. Analüüsime veidi, kuidas koostatud kavad aitavad meid arendada või tekitab see meis hoopis arengupeetust? Kui vaadata meie ametkondade kodulehekülgi, siis leiame sealt kümnete kui mitte sadade viisi arengukavasid, strateegiaid ja programme. Arveametnikuna meeldiks mulle, et iga arengukava ja strateegia peaks olema ka rahaliste ressurssidega kaetud. See on nagu autosõiduga, kui on kavas sõita Peamisest Linnast Vaimupealinna, siis selleks eraldatakse sõitjale näiteks X l bensiini. Samas, kui mu auto on nii kulukas, et võtab X+Y l, tuleb teha otsus, kas sõidukava ringi teha ja sõita ainult Kevadpealinna, või jätta üldse sõitmata. Sageli on meie strateegiate ja arengukavade viga selles, et näiteks sõita tahetakse Viini, aga ressursse antakse kuni Ülemiste lennujaamani. Kas selle põhjus on lootuses, et küll kuidagi ära teevad, või vanamoodne hoolimatus, on raske aru saada. Kohati tekitab deja vu tunde, kui kahe superriigi juhid räägivad oma kodanike sissetulekutest ja esimene ütleb, et neil teenitakse 100 $ nädalas, aga igapäevavajadusteks kulub 75$, teine liider kohe küsima, et mida siis ülejäänuga tehakse, millele saab vastuse, et teevad seda, mida ise tahavad. Küsimusele, kuidas siis teil asjalood on, vastab teine liider, et saavad kuus 100 rbl, kuid äraelamiseks on vaja 150 rbl. Ja küsimusele, kust nad siis ülejäänu võtavad, saab kolleeg ammendava vastuse, et võtku sealt, kust tahavad. Vaat meie koostatud kavadega on tihti sama lugu, ressurssi võta … kust ise tahad. Esmapilgul jääb mulje, et kokku on pandud innovaatiline ja igati asjatundlik dokument, kuid siis ilmneb, et rahaline (või Inimesekeste) kate puudub. Seda, et eesmärki polegi võimalik täita (vahel aga pole võimalust selle täitmisele asuda), maskeeritakse paljude ilusate sõnadega.

      Harilikult algavad arengukavad piduliku rituaaliga, milleks on missiooni ja visiooni kirjeldus. Tüüpiline ministeeriumi missiooni kirjeldus on järgmine: „Luua järjepidevalt eeldusi ja tingimusi selleks, et …” Ja siis tulevad visioonid. Visiooni üks levinumaid vorme on järgmine: „Ministeerium on ühiskonnas tunnustatud ning asjatundlik valdkonna poliitika eestvedaja, kelle tegevust iseloomustavad selged arengusuunad, eesmärgipärane ja efektiivne juhtimine, mõistlik õigusaktide süsteem, tõhus hindamissüsteem, sh järelevalve, järjepidev ja avatud kommunikatsioon, rahvusvahelise kogemuse kriitiline arvestamine.” Või siis selline visioon: „Ministeerium on valdkonna eestvedaja. Oleme avatud koostööks oma partnerite ja avalikkusega ning arenguvõimelised. Meid motiveerib meie töö eesmärk ja me oleme uhked, et saame anda oma panuse selle saavutamisse.” Kõik see on ilus ja õige, kuid kripeldama jääb, miks kirjutatakse igal aastal neisse arengukavadesse ümber selliseid elementaarseid töö aluseid. Kas arvatakse, et Inimesekesed ministeeriumist pole uhked selle üle, mida nad teevad? Või on üldse võimalik ette kujutada, et ministeerium ei ole oma valdkonna eestvedaja? Kui selliseid asju on vaja kirja panna, et meelest ära ei läheks, siis ei maksa jääda peatuma saavutatul, vaid võiks ümber kirjutada ka kümme käsku, et Sina ei pea mitte varastama ja Sina ei pea mitte tapma jne. Muidugi, kui midagi tarka kirjutada ei oska, kujuneb tegevus või arengukava üheks näitajaks dokumendi maht. Kõik see tähtis, mida saaks ära öelda pooleteisel lehel, on peidetud saja viiekümne lehelisse koguteosesse. Kas olete võtnud vaevaks analüüsida kõiki ülalnimetatud dokumente või õigemini nendes sisalduvat? Ei ole? Seda ma arvasingi, seepärast tegin seda teie eest. Üllatuslikult ilmnes, et need koguteosed sisaldavad ametkondade põhimäärusi, struktuuri kirjeldusi, koos nende struktuuride tegevusjuhenditega, selgitusi, miks nad midagi teha ei saa ja … lihtsalt banaalsusi. Mõned näited erinevatest arengukavadest.

      Seire toimib vastavalt rahvusvahelistele ja riigisisestele nõuetele. Rahvusvahelistest kohustustest tulenevad aruanded on kvaliteetsed ja õigeaegselt esitatud. Avalikkuse, ametkondade ja tegevusloa omajate teadmised on paranenud. Mõju hindamise protsessis osalevate isikute teadlikkuse tõstmine ning protsessis osalevate isikute efektiivse koostöö tagamine koolituste ja teabepäevade korraldamise teel ning väljatöötatud mõju hindamise registri käivitamise abil (Oeh!). Kulutuste majandusliku efektiivsuse analüüsisüsteemi väljatöötamine ja rakendamine. Seaduse rakendamise juhendid ja vajalikud metoodikad on koostatud. Seaduse rakendamise mõju on analüüsitud, koolitus on korraldatud ja seaduse rakendamise praktika põhjal on olemasolevad valdkonna regulatsioonid muudetud tõhusamaks ning mõjusamaks. Riik, avalikkus ja huvigrupid saavad regulaarselt ülevaate statistilistest põhinäitajatest. Suurenenud on andmete operatiivne kättesaadavus ja uute infotehnoloogiavahendite rakendamine nii … andmete integreeritud infosüsteemi sisestes kui ka välistes infosüsteemides kogu andmevahetuse osas.

      Seda jada võiks lõputult jätkata Ja ei maksa arvata, et olen kuidagi pahatahtlikult välja valinud väga progressiivsete arengukavade ebakohad. Pigem püüdsin näidata nende kavade iseloomulikku, kuid viisakamat poolt. Kuigi nendele dokumentidele on antud SWOT analüüsi laadne kuju, on sisu kahtlaselt parteikongressi laadne: tõstetud, tagatud, efektiivne koostöö, suurenenud jne. Kõik täiesti õiged sõnad, kuid milleks kirjutada nii keeruliselt, pealegi sellise eksitava nimetuse all nagu arengukava, et tööd tuleb teha kvaliteetselt, tegevus peab vastama seadustele ja selleks kõigeks on vaja Inimesekesi koolitada? Või kuidas hinnata selliseid banaalsusi, et arengukavas on ilmtingimata vajalik fikseerida, et eesmärgi saavutamise võimaluseks on ministeeriumi koostöö tihendamine ametiga? Kas ministeeriumil ei olegi koostööd enda tegevusvaldkonnas asuva ametiga? Või on see koostöö niivõrd niru, et vajab arendamist? Peab arengukavas lausa eraldi ära märkima? Arusaamatu. Minu kogemus on kogu aeg olnud selline, et mitte ainult koostööl, vaid väga heal koostööl saabki põhineda ministeeriumi ja ameti vaheline koostöö. Või kuidas te suhtuksite selliselt fikseeritud probleemi, et ministeeriumi visioon ja põhiväärtused ei ole piisavalt teadvustatud ja igapäevatöös rakendatud? Eks ole, päris kõhedaks teeb, kui põhiväärtusi ei rakendata oma töös iga päev? Isegi ei teadvustata? Milleks pann, siis kogu see sadakond lehekülge arengukava, kui Inimesekesed ei austa visiooni ja põhiväärtusi? Kuidas saadi sellist „mögga” kirjutada, ilma et näpud krampi ei oleks löönud? Kuidas seda loeti? Ja kõigile tundus normaalne? Avaldan saladuse – need kavad ei huvita mitte kedagi, mitte keegi (peale büdžetimeeskonna) ei loe neid ja mis kõige tähtsam, mitte keegi ka ei analüüsi (pean silmas, et sisuliselt ja põhjalikult) neid. Veelgi muljetavaldavama tühikargamise saame, kui kõrvutame ühe ministeeriumi kronoloogilises järjestuses tehtud СКАЧАТЬ