Isepäine põgenik. Helena Norman

Чтение книги онлайн.

      Kupang oli tema jaoks tähtis ka selle poolest, et seal asus kool, kus õppis Ken. Poiss elas direktori ja tema naise juures ning sõitis koju nädalalõppudel. Algul see Kenile ei meeldinud, sest ta oli väiksest peale harjunud, et teda õpetas ema. Ta ei suutnud kuidagi mõista, miks oli üldse vaja kooli minna, miks ei võinud ema ise tema õpetamist jätkata. Kuid Audrey pidas vajalikuks, et poiss viibiks oma eakaaslaste seas, kellest nende väikesel saarel oli suur puudus. Kuigi ta ise harrastas eraklikku eluviisi, ei saanud ta oma poega kaaslastest ja ühiskonnast eemal hoida.

      Võtnud kohvitassi, suundus Audrey kabinetti ja istus kirjutusmasina taha. Veel mõni nädal tagasi oli ta entusiasmiga kirjeldanud koer Jetro seiklusi, kuid nüüd oli raske tööle keskenduda. Selle põhjuseks oli mingi seletamatu ärevus, rahutus, isegi hirm. Teda valdas läheneva ohu eelaimus.

      Järgmise nädala lõpuks tundis Audrey end juba palju paremini. Vahepealne aeg ja kosutav uni veensid teda, et ta oli muretsenud asjata. Mis siis sellest, et see inimene siia tuli ja esitas talle nii palju küsimusi Audrey Duffi kohta? Ta oli neile vastanud. Miks peaks ta uuesti siia sõitma? Lõppude lõpuks on ta ainus kolmekümne seitsme aastane inglanna, kes sellel saarel elab. Küllap see mees sai aru, et on juhtunud mingi eksitus. Võib-olla näis talle kummaline, et üks naine elab siin täielikus üksinduses ega suhtle eriti kellegagi. Arvatavasti tegi ta sellest vastavad järeldused. Annaks jumal, et need järeldused oleksid kasuks talle, Audreyle.

      Kuid sellised mõtted mõjusid talle rusuvalt ja ta püüdis neist vabaneda. Ainult vahel harva küsis ta endalt, milleks oli kellelgi üldse vaja sõita sellele üksikule saarele? Kust nad sellest saarest teada olid saanud? Kes veel teab, et ta siin viibib?

      Trükkimise lõpetas ta alles lõunaks. Tavaliselt töötas ta õhtusöögini, kuid täna oli reede ja tuli kiirustada, et jõuda praami saabumise ajaks kõigega valmis ja sõita siis Kenile järele. Nädalavahetustel ta ei töötanud ja nad veetsid kogu selle aja koos.

      Hommikust peale oli ta valmistanud poja lemmiktoite kalast ja lihast, magustoiduks oli jäätis. Nüüd jäi üle veel ainult kõik praeahju panna. Muidugi mitte jäätist, sõnas ta mõttes naljatades ja hakkas köögis lauda katma. Kõik, mis vajas külmutamist, tuli siin jalamaid külmkappi panna, vastasel juhul sulas see otsekohe üles.

      Hakkas juba pimenema, kui ta villast lahkus, kuid tee oli talle hästi tuttav.

      Audrey maja asus saare loodetipus, umbes viis miili külast eemal. Tee lookles algul puude ja tihedate põõsaste vahel, siis aga jõudis uuesti rannikule, kus rändrahnud ja madalad kaljud näisid kuidagi kentsakad tumeneva taeva taustal. Tee oli kitsas ja autol tuli mõnikord lausa pressida end läbi rippuvate puuokste ja lopsaka taimestiku. Rotil veepuudust ei olnud, see soodustas viljakal pinnasel metsikut taimekasvu. Audrey ei väsinud vaimustumast imelistest orhideedest. Kunagi varem polnud ta näinud neid täiesti metsikult kasvamas.

      Tee oli inimtühi, ehkki Audrey sõitis mööda majast, kus elas doktor Sorel oma naisega, ja Carteri farmist. Jack Carter kasvatas suhkruroogu ja bataati, millest ajas kanget piiritust, eksportides seda Austraaliasse.

      Teel sõitis ta läbi ka külast, kus elas Lily. Kui Ken koju saabus, tuli ta sageli siia, et mängida tema kahe poja ja kolme tütrega. Audrey rõõmustas, et pojal on koht, kus aega veeta. Tal oli raske poisile seletada, miks ta on ainuke laps. Ken tahtis väga endale venda või õde, kuid Audrey oli kindel, et enam ta sellist asja ette ei võta.

      Külas valitses alati elevus, kui oli saabumas praam, mis sõitis siia kolm korda nädalas. Siin käis harva külalisi, kuid saareelanikud olid külalislahked ja läksid saabujatele alati vastu.

      Audrey aga vältis võõraid inimesi. Õnneks olid uustulnukad sunnitud peatuma kahes väikeses hotellis, mis asetsesid otse sadama lähedal. Külalised võisid küll rentida väikese auto sõiduks mööda saart, kuid tema villa asus üsna kaugel ega pakkunud turistidele mingit erilist huvi.

      Praam juba paistis. Audrey parkis oma džiibi sadama lähedale ja istus mõni minut autos, nautides suurepärast vaadet laguunile. Päike laskus tasapisi merre kaljude taga, kallates taeva üle õrnade värvivarjunditega. Punased, purpursed ja sidrunivärvi päikeseviirud peegeldusid pilvedelt tagasi, ennustades öö saabumist. Siin läks kiiresti pimedaks. Tõusis kerge briis, tuues jahedust ja värskust.

      “Kas ootate kedagi, missis Vianne?” küsis Paul Wood, ühe hotelli omanik, astudes Audrey juurde, kes väljus autost, et teda tervitada.

      Kuni villa ost oli vormistamisel, oli ta ka ise peatunud Merelõvis. Raseduse teise poole veetis ta Woodi juures verandal, päevitades rotangist tugitoolis.

      “Poega, nagu ikka,” lausus Audrey, tõmmates jaki selga. Ta heitis pilgu sadamasillale, kuhu praam pidi maabuma. “Aga teie? Kas ootate külalisi? Praegu on ju kõrghooaeg.”

      “Ainult ühte,” vastas Paul rahulikult, mängides oma võimsate biitsepsitega õhukese puuvillase vesti all. Ta oli alati olnud uhke oma muskulatuuri üle. Kuuekümnele eluaastale vaatamata suutis Paul kõiki veenda, et rahustab kergesti maha igaühe, kes hakkab Merelõvis mürgeldama.

      Tema vastus ei avaldanud Audreyle mingit muljet. Ta isegi ei küsinud, kes see külastaja on. Ta oli kuulnud, et see inimene… Kuidas ta nimi oligi? Vist Brad? Jah, Brad Quinn, oli samuti peatunud Merelõvis. Küsimuste esitamisega ei tahtnud ta Paulis liigset uudishimu tekitada.

      “Teil endal käis ju samuti külaline, missis Vianne. Mäletate, mõned nädalad tagasi,” ütles Paul pärast hetkelist vaikimist. “Ta ütles, et otsib kedagi miss Duffi, eks ole? Ma seletasin talle, et mingit miss Duffi meie saarel ei ela, kuid talle tundus, et teie võite teda aidata.”

      “Nojah, kuid kuidas saaksin mina teda aidata?” küsis Audrey pisut rahutult.

      Paul heitis talle vabandava pilgu.

      “Jah, ma tean. Ja loodan, et te ei pahanda, et ütlesin talle, et te olete ainus inglanna sellel saarel,” lisas ta. “Keegi oleks talle seda niikuinii öelnud. Ja siin pole ju ka mingit saladust. Te olete sellel saarel elanud ju juba väga kaua.”

      “Jah, väga kaua,” lausus Audrey mõtlikult, silmitsedes praami. Kas Ken ikka näeb teda, kui ta jääb siia ootama? Ta ei tahtnud sugugi lähemale minna ja saabunutega kohtuda.

      Tema rõõmuks suundus Paul ise trapi juurde külalisi vastu võtma. Enamasti oli tegu kohalike elanikega, kes tulid tagasi Timorist. Kui praam käis, oli võimalik Kupangi jõuda parajasti lõunaks, teha vajalikud sisseostud ja tagasi praamile tulla. Oma kohal seistes tundis Audrey ära mõned naised, kel olid käes rasked kandekotid.

      Ja kohe nägi ta ka poega. Poisi nahk oli sama päevitunud nagu teistel lastel, juuksed olid aga sirged ega tõmbunud krussi. Pikkade juuste alt paistsid välja naljakad kõrvad. Ta kandis koolivormi, mis koosnes valgest särgist ja tumepunastest lühikestest pükstest. Kaelarätt töllerdas kaelas, särginööbid olid lahti, jakk aga hooletult üle õla visatud.

      Ja siis märkas Audrey, et kohe tema järel laskub mööda trappi alla üks mees. Teistest erines ta heleda, päevitamata naha poolest ja Audrey mõistis kohe, et see oli nimelt seesama külaline, kellest Paul rääkis. Jumal tänatud, see polnud Brad Quinn. Kui tema ajaleht oli otsustanud otsinguid jätkata, siis nähtavasti saatsid nad nüüd kellegi teise. Ega ma ometi jälitusmaania all kannata? mõtles Audrey. Paljud sõitsid ju sellele saarele Austraaliast ja Euroopast lihtsalt selleks, et siin merealuse kalapüügiga tegelda.

      Surunud endas maha soovi praamile mitte läheneda, suundus Audrey pojale vastu. Ken märkas teda, lehvitas käega ja kiirendas sammu, ehkki seljakott tagus tugevasti vastu ta jalgu. Talle on uut kotti vaja, mõtles naine, СКАЧАТЬ